Leidsin täna blogist küsimuse, et kas Islamiseadus ei luba enam blogi pidada. Ega võib paista nii tõesti, sest abielu regamisest saati on blogis vaikus. 🙂
Aga kui pärsi aus olla, siis ei ole minu tegemistes abiellumisest saati väga suuri muutusi toimunud. Abikaasaga käime väljas iga nädalavahetus – täpselt nagu sebimise ajal ja sõpradega kohtun täpselt nii tihti kui tahan. Lucia küll jõudis vahepeal Facebookis ahastada, et ta on nüüd maha jäetud sest Leedu tsikk kolis tagasi Leetu ja mina abiellusin kellegi teisega. Aga see minuses puutuv osa oli vale häire – ma olen täiesti alles!
Noh mõnevõrra on ikka muutusi ka – näiteks nädal aega tagasi pakkisin oma pillid kokku elektriinstallatsiooni ettevõttes, kus Septembrist saati töötasin. See plaan oli juba Aprillist saati aga ma ei leidnud endale varem lihtsalt asendajat. Juuni alguses aga seadis ennast minu koha peal sisse Kanada tsikk. Niiet ei mingit sekretäritööd enam! Nüüd kutsun ennast hoopis kõlavalt Turundusjuhiks…..noo seda nüüd küll jah, et abikaasa firmas ja, et konkurssi kui sellist tegelikult ei olnud….. Aga ma kavatsen uues ametis igati aktiivne olla ja tööd hästi teha et see “abiellus firma omanikuga” maik küljest ära kaoks. Ettevõte tegeleb ehituse ja torutöödega ning impordib Hispaaniast Ghanasse keraamilisi põranda ja seinaplaate. See nädal ongi uut konteinerit sadamasse oodata 🙂
Ahjaaaa ja siis on meil veel perekonnalisa – imearmas noor Saksa Lambakoer J Nummi Nummi Nummi! Mimi (nii on tema nimi) elab meie peres juba 3 kuud ja on igati lõbus aga kergelt (ok mitte kergelt – ikka väga väga) rassistlik 11kuune koerapreili. Tõupuhas ning paberitega – seega on meil lisaks inimbeebide varsti plaanis ka paar pesakonda kutsikaid 🙂
Niiet jah elu on lill, abikaasa igati muhe – kokkab ja koristab kui vaja, ja varsti me tuleme Eestisse!
Noh, see jama nüüd on, et täna sain Eestis e-maili, mis seletas, et nad uurisid seal mu skanneeritud abielupabereid ja et nad ei tunnista “Imamide” sõlmitud abielusid kuna see polevat kohturegistris ja võib olla polügaamne ja et isegi Ghana Vabariik ei tunnista seda abielu. Selles viimases ma küll kahtlen, sest selle Imami paberile oleme juurde teinud kohtu kinnituse ja isegi Ghana Välisministeerium on oma pitasti sellele pannud.
Aga egas midagi – homme hommikul läheme kohtusse ja registreerime abielu uuesti. Hehhee – palju pulma aastapäevi saab meil olema 🙂
Mul on tunne, et Sinu jutt kodumaale naasmisest ja passist on mingi…mentaalne probleem. Võibolla on see viis olla kuidagi eriline? Igatahes tundub kogu temaatika kuidagi väga imelik. Midagi on justkui korrast ära.
Hehhee minul on pass käes nüüd ja tegeleme abikaasa viisaga hetkel, et koos tulla. Niiet oleme tulemas küll ja loodetavasti enne sügist 🙂
Mul on ka meeles, et kogu aeg oli vaja passi, et kiiresti koju tulla. Aga kui pass käes, siis hoopis tuli abiellumine, millest enne juttugi polnud, ja kojutulek poleks nagu üldse tähtis. Midagi siin ei klapi jah, Ricardol õigus.
Ehk on Etheli enda asi, kas ta abiellub, kolib või lahutab? Miks peaks meie tema valikuid kommenteerima ja arvama, et “midagi ei klapi”?
Minu arust on tore, et keegi 1) elab nii põnevas kohas ja 2) viitsib meiega oma muljeid jagada. Jõudu tegemistes, Ethel, ja kirjuta ikka, teed maailma kodusolijate jaoks huvitavamaks!
Aitäh M 🙂
Aga Leonardola ja Ricardole – mis selles siis nüüd nii imelikku on, et kolme võõrsil veedetud aasta jooksul siin kellegagi lähisuhe sai loodud? Mis ma peaks nüüd passi saanua jalad selga võtma, koju jooksma ja kallima maha jätma eriti kui on teada, et temal Eestis suurt miskit teha pole? Suhe muutus tõsisemaks ja nüüd on jah nii, et tuleme koos Eestit külastama aga siis jälle tagasi. Vähemalt saan ma nüüd vabamalt liikuda ja ehk korra (või rohkem) aastas kodus käia 🙂 Minu arust ei ole nii imelik aga ehk ma mõtlen siis teisiti 🙂
Ning kes teab, võibolla paari aasta pärast blogin juba Araabiamaadest 🙂
Kle kas sa mingeid suvalisi pilte enda koduümbrusest viitsid siia üles panna? Mis puutub passi, siis Vabariik mu meelest magas veidike maha selle hetke, kui sa veel Eestist huvitatud olid. Seda, kas ja millal mõni selline huvihetk veel tuleb, ei tea ilmselt isegi imaam 😉
Inimene elab seal, kus on tööd ja tulu ning pole ime, et selles vanuses lõpuks ka pere luuakse. See kõik on eraelu ning ei kuulu arutamisele. Hea on kui sellest meile pajatatakse – loeb see, keda huvitab!