KOLITUD!!! Natuke uuest kodust ja edasistest plaanidest.

Lühidalt öeldes siis ostsin kevadel päris oma kodu. Rentisin seda suvel välja ja teenisin nii tasapisi remondi ja mööbli raha ning kolisin siia eelmine nädal perega sisse.

Pikemalt aga….

Algselt plaanisin ma vahetada vaid tapeedi aga kuna tapeetimise käigus selgus, et mu elamist ei kaunista sooja juhtivate kividega polsterdarud korstnalõõr vaid hoopis dekoratiivne kipsplaat siis tuli suurendada remondieelarvet (ning vähendada esialgu mööbli oma) ja võtta ette pisut suurem ehitustöö kui lihtsalt tapeetimine. Continue reading “KOLITUD!!! Natuke uuest kodust ja edasistest plaanidest.”

kraapimispuu, tee ise, diy, tugisammas, disain, tugisamba peitmine

Nokin näppudelt liimi.. – remondijutt

Täna hommikul enne oma korterisse minekut lippasin läbi uuskasutuskeskusest kuhu viisin järjekordse kotitäie riideid ning vanast töökohast Starmanist, et sinna tagasi viia renditud ZUUMboks sest eile oli kuller mulle toonud juba uued seadmed Bindge TV ja interneti jaoks.

Siisostsin veidi puhastusvahendeid ja läksin remonditavasse korterisse – väike hirm oli sees kuna eile paistis valge tapeedi alt läbi koledaid liimiplekke ja ma kahtlustasin juba, et need jäävadki sinna. Seega küpses korteri poole lipates peas mitu ideed. Üks oli liimiplekkide katmine seinakleepsidega, teine oli probleemsesse korteri ossa – ehk lastetuppa osta uus lasteteemaline tumedam tapeet ja sellega katta siis 2 seina.

Nendest plaanidest sain õnneks loobuda, sest liimiplekid olid siiski öö jooksul nähtamatuks kuivanud. St liim ei olnud mitte tapeedil vaid tapeedi all ja selle kuivamine tõesti päästis päeva!

Töömees tegeles seal parasjagu vana tugiposti korstna küljest eemale kangutamisegaja mina hakkasin korstna kive pesema.

korsten, kivid, vanad kivid, vanadest kividest korsten
pesen korstna kive

Mõne aja pärast selgus aga kurb tõsisasi – laetala kinni hoidev tugipost osutus siiski nõrgemaks kui me teda algselt arvasime olevat. Seda korstna küljest lahti kangutades sai ikka päris korralikult kirutud et no MIKS KIREVASE PÄRALT oli vaja teda kruvidega korstna külge kinnitada. Noh kui ta liikuma hakkas, siis saime aru küll miks – korsten hoidis tugiposti pmst püsti 🙂

Seega tuli uuesti minna ehituspoodidesse. Kirusin ennast maapõhja, et polnud eelmine päev puitalasid ära ostnud, sest ei tahtnud kuidagi jälle ostlemise peale aega ära raisata. aga kuna eile 10x10cm tala kuskilt ei leidnud ja kahest 5×10 talast ruudu kujulise posti kokku panemine ei tundunud nägus siis sai otsustatud nöörimise kasuks. Ja nii jäid tugipostid ostmata.

Täna kihutasime kõigepealt Espaki – kus küsisime 2.5 kõrgust 5×10 talasid. Meil on ainult 3 meetrised. vastas pahur kassapidaja.
“Lühemaks saagimise võimalus on?” uurisime talt (olime varem ära mõõtnud takso, millega poodi sõitsime ja teadsime, et mahutame sinna maksimaalselt 2.7meetrise tala)
“Ei mingit lühemaks saagimist”

Ok, läksime siis taksojuhile seletama, et peame tal ikka minna laskma kuna 3 meetrist me enam sedaani ei mahuta ja siis tellime tagasisõiduks hoopis suurema masina. Seda seletades tekkis mõte kiirelt K-Rautast läbi joosta, kuna ta seal samas Espaki kõrval oli. Noh ei arvanud, et neil kuidagi vägateistsugune kaubavalik on aga lootsime, et ehk on nad saagimise osas veidi paindlikumad.
Olidki!
Seal läks loosi 5 meetrine tala, mille koha peal ise keskelt pooleks saagisime!

Kuna kahest 5×10 cm talast kokku pandud post siiski kõige ilusam välja ei näe, siis läheb eile ostetud köis ikkagi asja ette. Isegi kui ma täitsa laeni seda ei jaksa köietada (või noh kui köis varem otsa saab sest nüüd on vaja seda mässida veidi paksema posti ümber kui algselt plaan oli) siis kaunistann ülemise osa kuidagi muud moodi ära. Kas värvi või piltide või mingi käsitöö või muu kunstiga.

Natukene jõudis seda köie mässimist täna alustada ka ja ütleks et väga äge tuleb! Nüüd nokin näppude ümbert liimi, et homme töö juures kliendid mu käsi nähes ära ei ehmataks 🙂

tala, post, tugipost,
kahest peenemast talast tehtud post
kraapimispuu, tee ise, diy, tugisammas, disain, tugisamba peitmine
tugisammas aka kassi kraapimispuu – algus on tehtud.

Kole tugipost – Remondijutt.

Nagu eelmises postituses juba kirjutatud siis otsustasin kipsi korstnajala ümbert ära kiskuda ning eksponeerida selle vanad kivid. Aga no ega see kipsplaat korstnajala ümber polnud siis ainus ebameeldiv üllatus uues kodus. 

Mul jookseb ripplae kohalt üks hea jurakas metalltala. Ma ei tea täpselt, mida ta seal kinni hoiab või milleks ta vajalik on, aga alguses me arvasime et see tala jookseb üle lae – ehk siis korteri vastas seina välja. Tüng! Ei jookse üle korteri – jookseb ainult korstnani, ning selleks et ta seal korstna juures lõppeda saaks on talle toestuseks pandud üks puust post või tala – OTSE VASTU KORSTNALÕÕRI! See post oli ka seal kipsi all peidus ja me avastasime ta siis kui korstnalõõri välja lõhkusime.

Et noh mu meelest suht tuleohtlik lahendus ja eks suht tobe näeb see post seal korstna küljes välja ka. Et on ilus vanaaegsetest kividest korsten ja siis selle küljes mingi rõve puupost – igate pidi veel kruve täis ka.

Et sellisel kujul see vanade kivide eksponeerimine küll eriti stiilne ei tule ju!

No mis teeb siis?

Päris ära võtta teda ei saa, sest siis kukus see müstiline tala (mille otstarbest ma aru ei saa) alla. Otsustasime ta siis ahjust natukene eemale nihutada. Et noh natukenegi normaslsem välja näeks ja vähem tuleohtlik olek. Aga rõve on see post ikkagi. Kammisin mööda ehituspoode, et osta üks korralik, paks ruudu kujuline tala ja see post ilusama vastu välja vahetada – aga ei miskit. Siukest paksu tala polnud võtta.

Ostsin hoopis 100m nööri ja liitri puiduliimi. Nimelt teen sellest rõvedast postist ühe korraliku maast laeni kassi kraapimispuu. Et kerin nööri ümber ja nii. Noh kirjelduse järgi küll 10mm köie aga no minu silma jaoks on see rohkem nöör.  Ma usun, et niimoodi köis ümber näeb see post keset tuba veidi ägedam välja. Ja kui post korstnast eemale saab siis võin ju sellele hiljem teleka kinnitada. Sest see koht kuhu mul seni teler planeeritud oli, ongi diivanile veits liiga lähedal ja see korstna kant sobiks talle paremini küll. Aga no varem ma ju ei tulnud selle peale, et sinna telerit paigaldada kuna polnud teadlik tugitalast ja noh KORSTNA külge ju telekat ikka ei kinnita 😂

Bauhofis hakkasid silma ka üsna stiilsed ja mõistlikus hinnas väiksed malmkaminad, mis minu punasest kivist korstent / ahju väga hästi soojendama sobiks. 

Uus kodu, remont, kraapimispuu, korsten, porno
Hetkeolukord

Nii palju siis lihtsast ja kiirest tapeetimistööst – Remondijutud

Nii plaan oli siis selline, et eelmine nädal ostsin tapeedi ja eile käisime lastega vana tapeeti maha sikutamas, et täna uus tapeet seina panna. Ennu Poisid on kolimiseks kohale tellitud 24.08 ja paar päeva enne Septembri algust siis plaanisin võtmed üle anda Auli tänava korteri uutele üürnikele, et ka nemad uue kuu alguseks kolitud saaks.

Aga täna me uut tapeeti ikka seina panema veel ei hakka. Vana sai küll eile ilusti maha – lapsed ka aitasid nii kuis oskasid. Salam Silver kiskus tapeeti ja Sahar Marie lõbustas töömehi ballaadiga Frozen multikast 

Eile remonditööde käigus mainisin, et see on kaminavalmidusega korter ja uurisin kuidas selle sissepanekuga oleks. Noh töömees tegi selle kaminavalmiduse peale suured silmad, sest tema meelest oli mu korstnalöör kipsplaadi taha peidetud. Täna seda teooriat kontrollisime ja nii ongi. Minu korteris keset tuba seisev jutu järgi “sooja juhtiva materjaliga” polsterdatud korsten oli tegelikult kipsplaadi taga peidus ja ilusad sooja juhtivad kivid oli lihtsalt kipsplaadile kleebitud dekoratiivplaat. Ajee!!!!

Lisaks läheb kipsi taga elektrikaabel lülitini – et noh juhul kui alumine korter (mis jah hetkel tühi on) hullult kütaks, siis võib see soojenev korstnalõõr mul ka elektrikaablit sulatama hakata. Niii tore! (Viimane lause lugeda iroonilise häälega)

Niiet kurb küll, aga see ilus hall post keset korterit läheb ära. 

Ma võiks ju hetkel sisse kolida ja mõelda, et “ahhh ei paigalda siis kaminat” , aga no kuna ülejäänud maja on ahjuküttega siis peaksin ma olema võimeline korstnapühkijatele vajadusel ka korstna seisukorda ette näitama – aga mida ma näitan, kui korsten kipsi ja plaadi taga peidus on? Ja kui juba perega siin sees elan, siis seda maha lõhkuda on palju vastikum. Mõelda vaid kui tuleb näiteks korstnapühkija ja tahab korstent näha ja see on kipsi all peidus ja siis ta näiteks käseb mul järgmiseks päevaks see nähtavale tuua – et tahan ma jaa, siis hakata töömehi otsima ja lammutama.

Kipsi alt tuli välja krohvitud korsten. Krohvitud./pettunud hääl/

 Ma lootsin ilusaid punaseid kive. Aga natuke peitli ja haamriga toksimist ning paistma hakkasid siiski päris korralikud kivid.

Seega tuli vastu võtta otsus – kas kivid välja ja ilusaks tuunida või neile visata hoopis krohv ja värvikiht peale? Mõtlesin korra, et tahvlivärv oleks äge, et siis lastel vahva joonistamise post toas – aga noh tulevasele kaminale mõeldes, võiks värv ikka sooja juhtiv ahjuvärv olla. Seda oli valikus halli, musta ja pruuni. Noh hall tundus kõige mõttekam.

Otsustasin lõpuks, et lõhub ikka krohvi maha ja eksponeerib kivid. Kui kivid kunagi kopa ette viskab, siis saab alati ju krohvi ja värvi peale tõmmata.

Seinad tulevad valged. Keset tuba oranzikas vanadest kividest korsten. Kui kõik hästi läheb saab korstnast selline vanaegset hõngu lisav disainielement.

Tapeetimiseni jõuab ilmselt homme.

Kas sellepärast, et mul on lapsed pean elama vaid tumedate toonide keskel?

Ma ostsin mõned kuud tagasi korteri, kuhu ka varsti perega sisse kolin. Suve alguses uut kodu sisustades hakkas silma hea soodne diivan. Hele diivan. “Oi aga SELLE määrivad küll lapsed kohe ära” vangutas ema diivani värvi peale pead. Nojah, see hele diivan salongis oligi vaid näidis ja tegelikult oli seda võimalik tellida ka tumedas versioonis. Nii läkski tehing lukku ja tellisime tumehalli diivani. 

Voodi ostsin valge, aga tumehalli madratsiga.

Niimoodi uut mustvalget mööblit toas vaadates hakkas mulle järjest enam närvidele käima seinte roheline toon. Ma tahaks ju moodsat ja HELEDAT kodu. Heledat? Aga mul on ju lapsed……

Mõtlesin esiteks värvitava tapeedi peale. Et ostan selle valgena, viskan seina ja kui lapsed selle ära määrivad siis värvin lihtsalt üle. 

Samas kui neid värvitavaid tapeete lähemalt vaatasin siis üha enam tekkis tunne, et need tahaks kohe värvimist. Noh et tundusid teised siukse pehmed ja lirakad ilma värvikatteta. Aga ma ei taha kohe kulutada raha tapeedi JA VÄRVI peale (ja tapeetimise ja seejärel värvimise peale)

Rääkisin ka tollele noormehele, kes mul töid teostama hakkab, et laste pärast plaanin paigaldada värvitavat tapeeti, ning too noormees ütles, et tegelikult on ju olemas ka selliseid tapeete, mis kannatavad ka VÄGA TUGEVAT pesemist.

Nojah ja kui aus olla, siis tõepoolest näen ennast pigem mustaks läinud seina pesemas kui igat plekki üle värvimas.

Huvitav tundus mõte ka Vedeltapeedist. Nimelt paistab koduleheküljel oleva jutu järgi ka vedeltapeet olevat üsna selline seinakate, millelt saab plekid ja laste “kunstiteosed” kergelt maha:

Siin võib unustada tolmu ja seina kolletumise ega pea ka muretsema, vigastatud või määrdunud kohtade parandamise pärast. Seinakatte eemaldamiseks pihustatakse määrdunud kohale vett kaasates kindlasti ka puhast katet umbes 15cm raadiuses, lastakse oodata ca 20 minutit. Määrdunud kate eemaldatakse ning visatakse minema, vana puhas kate (15 cm) samuti eemaldatakse, lisatakse juurde 20% uut tapeeti, segatakse kokku ühtlaseks massiks ning asetatakse tagasi. Niimoodi ei tule seinale uue ja vana tapeedi tooni vahet!

 

Aga see siis eeldaks, et mul on seda va tapeedimaterjali kottidega kodus kogu aeg olemas olema ja oskused kuidas seda seina plätserdada ka tagataskust võtta.

Seega ikkagi pestav tapeet.

Pestavaid tapeete googeldades jäi silma just vinüültapeedi head omadused ja vastupidavus. Vinüültapeeti aga soovitatakse just selle hea vastupidavuse ja pestavuse tõttu kööki, esikuse ning vannituppa. Elutuppa, magamistuppa ning lastetuppa teda nii väga ei soovitata – no et liiga sünteetiline värk ja ei hinga eriti jne. Aga no kahte, või õigemini kolme head asja korraga ei saa! Noh, et seinakate oleks korraga HELE, LASTEKINDEL, ja ÖKO – ehk siis midagi peab siit nimekirjast maha tõmbama. Võib olla saaks selle Hele-Lastekindel-Öko kombinatsiooni kuskilt mingi hirmkalli raha eest aga hirmkallist remonti ma hetkel teha ei jaksa. Seega viskan öko nimekirjast välja ning keskendun heledale ja lastekindlale

Vinüültapeet – see on kõige kõrgema kuluvusnäitajaga seinakate. Vinüültapeet koosneb paber- või fliseliinalusel vinüülikattest (polüvinüülkloriid). Selline tapeet sobib suurepäraselt vannituppa, kööki, koridori või üldkasutatavatesse ruumidesse, kus on oluline materjali kuluvusnäitaja, vastupidavus ja ilu. Vinüültapeete on erinevat liiki – vahtpolüvinüülkloriidtapeet, harilik vinüültapeet, reljeefne  vinüültapeet. Kõik need liigid erinevad tiheduse, hõõrdumiskindluse poolest, samuti on sellistel tapeetidel hea omadus varjata pealispinna defekte. Kõiki vinüültapeete võib pesta ning isegi puhastada harjaga. Vinüültapeeti on kerge kleepida tänu sellele, et nende pealispind ei ime endasse liimi ja seda saab pesta. Kui liim on paani ära määrinud, siis võib selle sealt eemaldada lihtsalt niiske lapiga.

Spontaanselt sai tapeediostu retkele kaasa kutsutud ka üks sõbranna ning katsetasin kohe “emad elavad sita värvi seintega korterites” stereotüübi kehtivust ka tema peal. 

“Ma tahan VALGET tapeeti!” teatasin ehituspoe poole sammudes

“Valget!!?? Aga sul on ju lapsed!” imestas tema, 4 aastane poeg käekõrval sibamas.

Jaaaaa…… “väikelastega pered elavad sitavärvi seintega korterites”- stereotüüp kehtib täiega!

Ma pole tal külas käinud aga oleks ilmselt pidanud küsima, mis värvi mööbel ja seinad temal on.

Mu praegune üürikas on väga vinge – 3 toaline, suure tagaaia ning grillimisnurgaga korter keset rannarajooni, aga ta on  väga tume. Mustad põrandad, pruunikad seina ja rohekas-pruunikad diivanid. 

Noh ideaalne lastega peredele, sest kõik ongi ühtlaselt siuke  – pasavärvi.

Ja ma noh mul on sellest praktilisest värvivalikust kõrini. No määrivad lapsed need heledad seinad ära – siis määrivad. tuleb tihedamini remonti teha. Või pesta. Ma kujutasin tegelikult vinüültapeeti veelgi karmimana ette – noh et ongi siuke nagu need vinüülplaadid aga kuidagi hele ja mustriline, aga et ma võin seda suht harjaga nühkida. No päris sellist harjaga nühitavat tapeeti ma ei leidnud. Leidsin sellise, millel oli tingmärkide hulgas kolm lainetust, mis tähendab seda, et tapeet kannatab suure veega pesu. Ehk siis harjaga ei nühi, aga märja lapiga vabalt. Muidu tapeet on täitsa valge. Valge pinna sees üksikud hõbedased kriipsakad. Mulle meeldib. Kahtlaselt odav ta oli  – vaatasin väga sarnast fliistapeeti ka. Hinnavahe oli pea kahekordne. Muster peaaegu sama ja tingmärgistik ka sama. Erinevus seisnes vaid liimi peale kandmisel tapeedile. Kallimal juhul oli mõeldud liim seinale ja oleks pidanud ostma pealekandmisvahendiks rulli ja odavamal variandil oli liim paanile ja seega pealekandmisvahendiks tuli valida pintsel. Vot sellist nõu anti mulle täna K-Rautas.

Tegelikult oli tapeedi valimine üsna keeruline. Mulle oleks meeldinud valida konkreetselt vinüültapeetide hulgast. Või kõvat nühkimist taluvate tapeetide hulgast. Aga tapeedd olid kõik läbisegi. Valida sai siis pmst aint mustri järgi ja siis hiljem pakendilt ikoone uurides sain teada, kas valitud tapeet üldse pesu kannatab. Selles mõttes nõme. Ma oleks kohe välistanud need mitte pesu taluvad tapeedid ja otsinud sobivat tooni ja mustrit ainult seda tüüpi tapeetide hulgast mida olin osta otsustanud. Aga nojah – lõpuks ikka leidsin sobiva. K-rautas oli kusjuures neid natuke kategoriseeritud ka ja kuidagi kõige mõnusamalt tapeedid esitletud ning sealt ka sobivaim toode leiduski.

Võimalik, et katan mingi seina alumise osa hoopis valgete seinapaneelidega – siis jääb tapeet ainult ülemisse ossa ja seda pinda, mis harjaga küürimist ei talu jääb selle võrra korteris vähemaks. Või tõmban lastetuppa mingisse nurka hoopis tahvlivärvi ja suudan neile teha kuidagi selgeks, et joonistame AINULT SELLELE MUSTA VÄRVI SEINALE JA AINULT KRIIDIGA. No unistada ju võib eks?

 

PNFRDDHR

Pärnu suvi, lapsed suvel, suvi pärnus, lastega pärnus, kus aega veeta, lasterõbralik resto, välikohvik, vahva koht, supeluse

Üks väga vahva koht Pärnus kus lastega aega veeta

Väga lähedal minu kodule, on suviti avatud üks mõnus välikohvik. Mõnus just selles mõttes, et see on üks igati vahva koht just lastega aja veetmiseks.

Neid lastenurkadega kohvikuid on muidugi jaaa küll ja veel – aga noh just nimelt “lastenurkadega” sellistega, kus lastele on eraldatud mingi paar meetrit ja kus lapsed eriti pikalt ei püsi.

No vot SELLES vahvas kohas, millest  mina räägin, on laste tarbeks terve õu kõikvõimalike atraktsioonide ja mänguasjadega. On liivakast, on kiigud, on ronimispuu, on jalgadega lükatav auto, on mängumaja, on tahvel joonistamiseks, on liumägi ja on palju erinevaid mänguasju ning jooksuruumi. Meveetsime seal täna ikka mitu head tundi ja lapsed ära ei kippunud.  Ise sain rahulikult süüa, sest lastele tegevust jagus – samas olid nad ka kogu aeg silma all. Hinnad on seal ka mega soodsad. pelmeenid 2.50. Friikad grillitud vorstikestega lastele 3 eurot.

Ja peaks mainima, et teenindus on ka super. Täna ma läksin sinna kotis vaid 5 eurot ja pangakaart. Seal muidu saab küll pangakaardiga maksta aga täna oli mingi jama terminaliga ja lahendust oodatakse alles homseks. Teenindaja pakkus siis mulle välja, et ma võtaks söögid hoopis üle tee asuvast Poisi Einest (kus saab kaardiga maksta) ja tuleks siis lastega sinna mängima. Nagu väga lahe ju! Aga noh selle aja peale olin suutnud ma kotist välja koukida oma 5 eurot ja siis sai söögid ikka samast kohast võetud. Ok 50 senti jäin neile siis võlgu. Võtsime pelmeenid ja laste eine. Joogid tõin siis kõrvalt pizzahundist, sest nende jaoks mul enam sularaha ei jätkunud.

Ma ei tea selle vahva koha nime. Õigemini tal vist polegi nime – on lihtsalt üks suur õu Supeluse tänava ääres, kus on püsti pandud telk, mis pakub süüa ning istumiskohad. Jalgrattaid saab ka samast kohast rentida. Et nagu mida veel ühte suvepäeva oleks vaja?

Täna on just sellien ilm, kus randa eriti ei kipu aga see Supeluse tänava äärne õu on ajaveetmiseks igati hea võimalus. Magame lõunaune ära ja lähme tagasi. Enne katsun kuskilt automaadist sularaha sebida. Nüüd peaks välja mõtlema, kas mulle on lähemal kesklinna automaadid või ranna oma…..

Igatahes, kes sinna tahab aega veetma minna, siis koht asub Supeluse tänaval täpselt Pizahundi kõrval. Poisi Einest üle tee.

 

 

Närvilised teenindajad ja nõmedad kliendid

Kuna minu kevadel ostetud korteriga kaasas käival aialapil vohab põlvekõrgune naat ja noh ise ta sealt ära ei lähe, siis suundusin täna Aiandus ja Ehituspoodidesse sooviga osta üks odavam murutrimmer. Mulle oli koju tulnud K-Rauta ja Bauhofi reklaamlehti, milles jäi silm peale trimmerite sooduspakkumistele.

Nii oligi minu esimeseks sihtpunktiks K-Rauta Pärnu osakond. Sattusin sinna keskpäeval, mis oli vist kõige kiirem hetk, sest aiatööriistade osakonnas ma vaba teenindajat ei leidnud. Samas on trimmeri ost selline asi, mida ma ilma konsulteerimata ei tee. Tahtsin ju proovida kas jaksan seda hoida, kas sobib üldse sellisele võsale nagu mul, kuidas kokku käib ja veel palju palju võhiklikke küsimusi oli peas mõlkumas.

Käisin siis vahepeal piilumas Bauhofi võimalusi aga seal sai kiirelt selgeks, et see trimmer, mis ma olin reklaamlehel näinud mulle ei sobi ja akutrimmerid olid jälle minu hinnaklassist väga väljas.

Niisiis olin juba enne kella ühte K-Rautas tagasi ja tammusin ümber endale silma jäänud akutrimmeri nagu kass ümber palava pudru. Kuigi enam ei paistnud, et kõik teenindajad klientidega hõivatud oleks, siis appi mulle ikkagi keegi ise ei tulnud. “Ok, ju ma siis ei näe piisavalt tõsiseltvõetava murutrimmeri ostja moodi välja” mõtlesin endamisi ja astusin trimmeritega samas vahes asuva kliendiinfo leti juurde ja küsisin omale huvipakkuvat trimmerit lähemalt näha. “Seda vist on küll väljas jah. Ma teen siin ühe asja lõpuni ja tegelen siis teiega” vastas mulle arvutis klõbistav üsna noor teenindaja. Hiljem ma sain aru, et see “üks asi” mille ta lõpuni tahtis teha oli kliendi teenindamine. Aga tol hetkel ma ei taibanud seda, sest tal oli leti ees sellele üsna mugavalt toetuv meesterahvas ja mulle jäi eemalt mulje, justkui kaks töötajat lihtsalt vestleks omavahel või tõesti, et üks töötaja juhendab teist midagi arvutisse trükkima. Ja siis mind ajas natukene torrsi see, et mingi arvuti probleem või misiganes “üks asi” on tähtsam kui mina oma ostusooviga. Loomulikult on asi hoopis teine kui mind pandi ootele hoopis kliendi teenindamise tõttu.

No jätkasin siis ümber  trimmerite tiirutamist. Ühegi teise teenindaja poole ma ise vahepeal ei pöördnud, sest olin enda arust saavutanud kokkuleppe, et minuga kohe tegeletakse. Kuigi vabu saali teenindajaid käis vahepeal ka sama teenindusleti juures kust mina abi otsisin, ei suunatud ühtegi neist minu juurde. Lugesin ootamise käigus telefonist töö e-maile. Kell oli juba ca 13.20 kui teenindusleti juurde ilmus veel kolmas noormees, kes sinna pidama jäi. Kuna olin teda ennem näinud kliendiga tegelemas, siis teadsin, et ta ikka seal töötaja on.

Astusin juurde ja küsisin “Kas teil on minu jaoks aega?” Ta vaatas mind üsna segaduses ilmega ja ma jätkasin. “No ma üritan siin murutrimmerit osta ja olen üsna pikalt oodanud” 

“Einoh mul oli klient ju!” vastas ta mulle üsna torssis moega.

“Jah, aga ma püüdsin juba sealt poolt ka abi saada” üritasin ennast välja vabandada viibates peaga samal ajal teisele sellele teenindajale, kellega ennist rääkisin.

“Tal on ka klient ju!” sain ma üsna järsu vastuse.

Vot siis sain teada, et see “üks asi” mille esimene teenindaja ära tahtis lõpetada oli kliendi teenindamine. Ma varem tõesti ei taibanud.

Üsna ebameeldivalt juba see teeninduskogemus oli alanud, aga murutrimmeri juurde me siiski jalutasime. Tulistasin kohe oma küsimused komplekti mittekuuluva akulaadija hinna osas, tahtsin trimmerit lähemalt näha ja katsuda kui raske ta on, ning uurida kuidas see kokku käib. 

“Koolilaps saab hakkama” oli viimase küsimuse vastus. No see oli iseenesest lohutav. Kui koolilaps saab hakkama siis saan mina ka. Teenindaja võttis trimmeri pakist välja, uurisin seda lähemalt ja küsisin, et kas tera peab ka eraldi juurde ostma.

“Mis tera?” ei saanud teenindaja aru. 

“Noh see mis lõikab?” 

“Tamiil lõikab ju!”

” See nöör siin lõikab?”

” Jaa – mida teie siis näha lootsite?

“Aaa noh ega mina ei tea ju….ma ostan ju esimest korda trimmerit… pole varem kokku puutunud!” üritasin ennast jälle välja vabandada ning tundsin end üsna lollina. 

“No ma ei tea ju mis ootused teil on!” sõnas teenindaja üsna närviliselt.

Ok, ma saan aru, et ta ei teadnud, millise võhikuga ta suhtleb, aga minu meelest on üsna normaalne selline asi küsimuste abil välja selgitada, selle asemel, et kliendi peale kärkida, et tema ei tea. Tundsin, et selles situatsioonis olin mina üks tõeliselt nõme klient, kes teenindajat tüütas.

Näitasin talle, pilti oma aialapist ja sain teada, et selle jaoks on vaja suuremat masinat – tõesti midagi, millel on tera või bensiini mootoriga trimmerit.  Küsisin korra, kas vikat võiks aidata

“Vikatid on järgmises vahes, vaadake sealt” vastas teenindaja ning asutas ennast minema.

“Vabandust, et segasin” turtsatasin ja suundusin vikateid otsima. 

“Jah! Palun!” teenindaja ei järgnenud mulle… 

Kusjuures ma oleks suure tõenäosusega siis ostnud selle suurema või bensiinimootoriga trimmeri kui teenindaja oleks viitsinud mulle neist mõnda soovitada ja minuga edasi tegelenud.

Vikatit ma ei leidnud ja läksin hoopis õnne proovima kõrval asuvasse Espakki, kuhu sattusin sisse väga huvitaval hetkel.

Seal liikus mööda leti esist vahekäiku kaugemale midagi vihaselt pahisev blond naisterahvas, (klient) kellele teenindaja järele karjus “Normaalse vastuse saab kui normaalselt küsida!” mida blond naisterahvas pahises ma ei kuulnud. “On ikka haigeid inimesi” kommenteeris peale karjumise lõpetamist leti taga olev neiu teisele teenindajale.

No igatahes ei julgenud selles situatsioonis talle ise läheneda ja püüdsin kõigepealt omal käel murutrimmereid leida. Mõne aja pärast möödus blond naisterahvas uuesti letist ja vahetas jälle teenindajaga mingeid repliike. Esialgu vaikselt aga seejärel karjatades “Pane oma suumulk kinni!” “Pane ise oma suu kinni!” Ei jäänud teenindaja alla.

Siis ma enam ei suutnud eemale hoida, astusin ligi, et näha teenindaja nime  – /eemaldatud Espak Pärnu Müügijuhi palvel/ ning küsisin “võimalikult normaalselt” murutrimmerite kohta. Sain teenindajalt väga viisaka vastuse ja juhatuse aiakaupade osakonda. Hingasin kergendatult, et olin suutnud oma küsimuse teenindaja jaoks “piisavalt normaalselt” sõnastada.

Noh tegelt ma ei tea, mis antud konflikti põhjustas, võibolla tõesti oli klient keeruline, aga ma ei leia, et ükski situatsioon õigustaks seda, et teenindaja kliendile midagi järele karjub ja seda kõike veel poes teiste klientide ees.

Trimmer jäi ostmata. Ilmselt on mõttekam hoopis niitmise ja aiakorrastamise teenus professionaalilt sisse osta….

 

 

Lastehoiust ja rannarõõmudest

Pole mingi saladus, et kasutan tihti lapsehoidja teenust. Tööpäevad ju kestavad mul suvel kella 21ni ning tihti rakkes ka nädalavahetustel samas kui lasteaed töötab ikka E-R ja 7 – 18.00 

Ma olen mõelnud küll, et igas linnas võiks olla vähemalt üks selline lasteaed, mis töötaks ebatraditsioonilistel aegadel. Ma muidugi ei arva, et sellises lasteaias võiks lapsed siis viibida mingi 7 päeva nädalas ja poole ööni. Oh ei! Sellises lasteaias võiks lapse aiagraagik järgida lapsevanema töögraafikut. Noh et kui lasteaed ise olekski avatud 24/7 siis võiks süsteem olla umbes nii, et lapsevanem esitab iga kuu lasteaiale oma kinnitatud töögraafiku ja vastavalt sellele koostataks lapse lasteaias käimise graafik. Selline graafiku esitamise nüanss oleks siis oluline seetõttu, et lapsevanemad ei hakkaks pikalt avatud olevat lasteaeda ära kasutama ja ikka ise ka oma pesamunadele aega leiaks….

Oeh…. nüüd läks unistamiseks…!

Tegelikult tahtsin ma oma tänasest päevast rääkida!

Tänane plaan oli võimalikult palju aega veeta lastega õues. Aga see plaan läks veidu luhta – eriti just selles osas, mis hommikupoolikut puudutas.

Nimelt läheb mu laste lapsehoidja uuest nädalast laagrisse kasvatajaks ja mul oli kiirelt asemikku vaja. Kuna suvisel ajal on tööd palju, ei olnud ka Agentuuril, millega koostööd teen kohe kedagi võtta.

Nii läkski, et lastega õue minemise asemel hakkasin sõbralistile kirjutama ja kuulutusi postitama – lähenes ju esmaspäev (mil on mu järgmine tööpäev) lausa kohutava kiirusega. 

Kuulutused postitatud – hakkasin oma telefonis postituste lehtedele “refreshi” tegema. Ei miskit.

Lastega õue jõudsin ma alles kella 1 paiku, mil ma muidu oleks plaaninud juba tuppa tulla, et Marie lõunaunne sättida.

Nii läkski päev täiega nihkesse. Pärastlõunal aga hakkas kuulutuste peale lõpuks kõnesid tulema ja ma rahunesin maha. 

Täna oli ka üürimakse päev ja nii võtsin lapsed näppu ja sammusin ranna poole, kus teadsin olevat lähim pangaautomaat. Minu korteriomanik on ise ka ranna lähistel tööl niiet kõik klappis ideaalselt. Veetsingi lastega rannas aega seni kuni korteiomaniku töövahetus algas ja käisin üürirahaga tema poolt tagasiteel koju läbi.

Seal aga teatas toidulõhnade peale Salam-Silver ” I am so hungry!” (Ma olen nii näljane) – nii ei jäänudki muud üle kui peale üürimakset järjekorras koht sisse võtta, et süüa-juua osta. Silver hakkas kohe järjekorras kaaskannatajatega suhtlema – seletas, et tal on kõht tühi ning näitas, et muuhulgas on tal ka raha. 20 senti oli tal siis näpu vahel. Kui tuli minu kord tellimus sisse anda ulatas Silver kassatädile püüdlikult oma 20 senti. 😁 See jäi jotsiks – ma maksin kaardiga!

Natuke tuli söögi saamist oodata ning selle aja peale sai omad portsud kätte paar meie ees varem oodanud klienti. Silver teatas leti ees teenendajale see peale sõjakalt “kuule mul on ju ka kõht tühi!” 😂 Tundus, et selgitus töötas, sest järgmisena oligi meie kord oma toiduports kätte saada.

Lapsed nägid söögikohas ka laude-toole ning tahtsid kohe sinna sööma jääda. Aga ma suutsin nad ikka koju meelitada. Oli ikkagi suht väsitav olnud lastele mööda batuute ja muid atraktsioone järele joosta.

Ahjaaa muideks – meie rannalähedane üürikas jääb septembri alguses vabaks, sest kolime siis oma ostetud koju. Seega kui sulle meeldiks elada Pärnu rannas vanemat tüüpi ning üsna soodsas kolmetoalises ahiküttega korteris siis anna endast märku! Siin on ka vahva tagaaed ning grillinurk ja suveks välja ei visata!
Meie tänane õhtupoolik pildis

Salam-Silver, Hüperaktiivne laps, toitumine, Salam-Silver, poiss, araablane,

Ökom elu – Panditaara tagastuse annetamine lastele ning Hüperaktiivse lapse toitumine.

Täna oli jälle üks selline täitsa vaba päev – et töölt vaba aga samas lapsed lasteaias ja sai tegeleda natukene koduste asjadega. Muuhulgas siis tühjendasin taara varu. Siis kui mul abikaasa Eestis on, siis meil seda panditaarat ikka tekib. Noh abikaasa joob juba ma ei tea mitu liitrit coca-colat päeva jooksul ära. Ja siis kui ta siin viibib on meil kombeks õhtuti üks film rentida ja filmi kõrvale käib meil kõik see krõpsud, sinihallitusjuust, popcorn, siider ja värk-särk. Näiteks kui abikaasa Ghanas on, ei teki mul mingit vajadust õhtul pudel siidrit ära juua, aga abikaasaga koos on see kuidagi osa filmi vaatamise rutiinist. Tema oma coca-colaga ja mina enda siidri või õllega ning kõrvale siis igasugu näksid.

Noh 3 nädalat ta siin oli ja märkamatult tekkis koju ligi 3 suurt kotitöit taarat. Aga no mulle tõesti ei istu läbi kesklinna vaaruda mingite taara-kottidega nagu väike parmott 🙂

Siis otsustasingi, et viin tasapisi – et topin nii palju kui mahub käekotti (mul suht suur käekott) ja ülejäänud sinna Rimides ja Coopides müüdavasse riidest öko-kotti. Kuhja peale ei lao. Niimoodi üks kott käeotsas väga nõme tunne ei ole selle taaraga minna – et noh ma ei kilise ja ei kolise eriti hullult ja eeldatavasti on siuke üks kotike käeotsas veidi märkamatum. Ülejäänud pudelid viisin keldrisse ära ja igakord kui mul jälle vaba päev on ja ma kuskile linna poodi olen minemas, haaran sealt täpselt nii palju kaasa kui sinna öko-kotti viisakalt ära mahub.

Nüüd on mul kodu lähedal turu kandis avatud ka uus Rimi, mille juures taaraautomaat – et sinna on ka veidi väiksemmaa kõndida kui Port-Arturi tagusesse taarakasse. Igal juhul oli Rimi taara automaadis selline vahva nupp, mis lubas panditaara eest saadava raha hoopis lastele annetada. Vajutasin siis hoopis seda ja tekkis ka kohe veidi vähem “parmott” tunne 🙂

vajuta nuppu ja anneta

Sest noh ma kasutan ju niikuinii iseteeninduskassasid ja ei tahaks hakata mingi taaratseki pärast nüüd seal päris kassa järjekorras seisma. Aga minu suureks pettumuseks andis see annetamise nupp mulle ikkagi tseki. Tsekil polnud OTSESELT kirjas, et ma pean selle kassasse viima aga oli peale selel Annetamise jutu ikkagi kirjas et hoia triipkoodi päikese eest muidu ei tuvasta kassa ära – no vot, saa siis nüüd aru. Ikkagi vaja kassasse viia?

taara, annetus, tsekk, paber, öko
tsekk – kassase?

Infoletti seal turu Rimis ei olnud ja kassades olid ikkagi parasjagu pikad sabad ja nii otsustasin oma ostutiiru lõpus edasisi juhiseid küsida sellelt neiult, kes sea iseteeninduskassade juures valvel on. Aga ta kahjuks suuremat ei teadnud. Korrutas muudkui, et siin on kirjas et te annetasite. Nojaaaa seda oskasin ma ise ka lugeda, ma raha ju ei tahtnudki. Ma tahtsin lihtsalt kindel olla, et see va annetus läbi läheks ja siis selgust selles osas, et kas see käib automaatselt või tuleb tsekk ikkagi Rimi kassas registreerida. No ta ei teadnud – lõpuks viskasin tseki lihtsalt prügikasti.

No igal juhul – kui see annetus on automaatne (mis võiks ju iseenesest nii olla) siis oleks palju normaalsem üldse mitte tsekki anda – ekraanile võiks tulla kiri, et äitähh annetuse eest ja kogu lugu. Et miks veel seda paberit raisata? See panditaara automaati viimise kogu mõte on ju see, et veidi loodust sääsa, aga siis trükime annetuse nupu vajutamise peale ka ikka pika tseki. Nagu milleks?

Hüperaktiivne laps ja toitumine

Muuhulgas püüan uuesti võtta tegelemiseks laste hüperaktiivuse vähendamise läbi toitumisharjumuste muutmise. Ma sügisel näiteks jätsin ära igasugu poe mahlad ja ostsin Facebooki talupidajate grupist kokku liitrite viisi aroonia mahla. Ja ma tegelikult tundsin vahet. Lapsed olid rahulikumad ja suutsid rohkem keskenduda. Aga Talupidajate grupis oli mahlamüüjaid vähe, ning aroonia mahl siiski polnud meie pere lemmik, lisaks kogu see SmartPostitamine jne jne ja märkamatult ilmus meie kööki tagasi laste lemmik Põltsama Jõhvikamahl. Hiljutine artikkel, Õhtulehes (oli vist Õhtuleht) kus kaks ema kirjeldasid oma kogemusi laste käitumishäiretega ja toitumisharjumiste muutmise positiivsest mõjust sellele, tõi mu teema juurde tagasi. Nii lootsingi, et tagasiteel saan Pärnu Turult osta kokku kodumahlasid ja aedvilju jne. Aga tutkitki… ei mingeid mahlamüüjaid. Et katsu siis nii harjumusi muuta eks? Mahla asemel ostsin siis türgiube ning vaarikaid ja lihtsalt aedvilju.

Noh mitte, et mahlajoogid nüüd ainus asi oleks, mida menüüs muutma peab. Aga minu jaoks oli see lihtsalt esimene samm, kuna just nimelt suhkrut ja värvaineid ja mida kõike veel sisaldavaid mahlajooke läheb meie peres ikka sõna otseses mõttes pakk päevas.

Hüperaktiivse lapse toitumisest ka üks huvitavam lookene siin: http://www.terviseuudised.ee/uudised/2016/01/12/huperaktiivse-lapse-toitumist-tuleks-uurida