Uue kodu hoovis lustimas, liumägi, väike-posti, uus kodu, lapsed, suvi,, üues

Ghana vs Eesti

Eile meil käisid külalised. Ma täna veel ei ütle, et kes ja miks nad käisid – küll te varsti teada saate, aga muidu väga toredad külalised olid. Tegid telesaadet.

Rääkisime nendega meie pere elust Ghanas ja Eestis – et mis on erinev. Noh seda, mismoodi me Eestis elame nad nägid ise küll. Ghana elu-olu aga tuli kirjeldada.

Ibrahim rääkis oma tööst Ghanas ja meie sealsest elamisest ja vaba aja veetmisest jne… no ja siis jäi kohati kõlama õhku küsimus et issand miks me küll Eestisse tagasi tulime,et miks ometi ei võinud me sinna jääda…..

Ghana elu oli mitmes aspektis tore küll, seal oli soe ja seal oli palju ruumi ja majaabilised tegid kõik tööd ette ja taha ära jne jne.

Nojah. Siis ma jäin mõtlema, et kas mu Eesti elu tundub kuidagi nii halb, et tekib küsimus, miks ma kõik selle ilusa selja taha jätsin ja Pärnusse tagasi tulin.

Ok, me elame siin Ghana koduga võrreldes tõesti üsna väikses korteris. No mis siis. Aga 5 minuti jalutuskäigu kaugusel sellest korterist on ilus supelrand. Selline supelrand, mille kõrval ei ole slummi, selline supelrand kus ei voola rentslid merre.  Muidugi ilmastikuolud selle supelranna nautimiseks on teine asi – eelmine aasta ma jõudsin ujuma vist ainult ühel korral. Abikaasa külmetas see aeg kaldal, mil mina ja lapsed vees sulistasime.

Siis siin Pärnu kodus ma ei pea muretsema näiteks kui lähen magama ja unustan telefoni ja muud elektroonikaseadmed laadima panna – sest ma tean, et homme on elekter. Ghanas ma ei võinud kunagi kindel olla selles, millal elekter tuleb või läheb, või millal saab kraanist voolavat vett ning millal peab pange-dushi võtma ja kui kaua peab näiteks ootama, et vesi tagasi tuleb jne jne….

Pärnus ei pea ma joogivett ostma!

Jah, ahju kütmine, et tuba soojaks saada on tülikas. Samas, kuumas toas ärkamine kuna elektri äramineku tõttu on konditsioneer välja lülitunud – oli samuti üsna tüütu. Ja siis see valiku tegemine – et kas magada edasi generaatori mürina saatel ja konditsioneeriga või siis vaikses aga palavas toas.

Aa ja siis Jaanuari lõpus sattusime lapsega haiglase – mandli põletik. Meid raviti seal ja ma maksin voodikoha eest 2.5 Eurot päev. See sisaldas minu toite ja laste söögikordasid ja ravimeid.

Ma mõtlen, et mandlid oleks võinud Mariel üles paistetada ja Ghanas – aga ma sügavalt kahtlen, et meie haigla lõpparve oleks Ghanas olnud 7.5 Eurot. No tõesti kahtlen…..

 

 

Mitte, et ma ei igatseks pühapäevi basseini serval. Muidugi igatsen. Eriti tänase ilmaga. Brrrrrrrrrrrrrr……  🙂

Aga vot tihti on just pisiasjad mis loevad…et noh elekter ja vesi ja puhtus ja haridus ja meditsiin….. (See on iroonia eks, minu jaoks ei ole hariduse ja meditsiini kvaliteet kohe kindlasti mitte pisiasjad) 🙂

Niiet siin, PÄRNUS, me siis oleme 🙂

ahju najal jalad soojaks, salam silver, lapsed, toas, külm, külmapüha
Marie kõnnib ise

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *