Täna, antibiootikumi kuuri 5nda päeva hommikuks oli lapsel palavik 39.0. Seda kell 9 hommikul!! Huvitav, mis ta õhtuks oleks kui me nii “ravi” jätkanuks?
Helistasin uuesti 1220 ja sain seekord oma kahtlusele kinnituse – see ei ole normaalne! Ravi peaks juba ammu mõjuna!
Sõitsime siis EMOsse. Salam- Silver teatas taksojuhile sõidu alguses “Kuule onu! Mari haige. Lähme arsti juurde”!
Täpsustasin, et tõepoolest vaja EMOsse sõita.
Kohati paneb mind imestama kui asjalik Veebruaris 4 aastaseks saav Salam- Silver olla võib.
Haiglas kui meie järg kätte jõudis surus Silver Arstile käe pihku ja teatas, et Kiki (nii ta kutsub oma õde) on haige.
Arst küsis Silverilt “Kas sina oled haige?”
“Ei, õde haige!” vastas poiss ja osutas Sahar Mariele.
Marit uuriti ja puuriti ning kurku vaadates saime diagnoosiks mingisuguse borreblabla viiruse – et mandlid paistes.
Ja kuna viirus, siis ei saanudki antibiootikumidest abi olla!
No tore, et me neid võtsime eks?
Ja selle diagnoosiga kirjutati meid haiglasse. Kuna Silverit ei saanud üksi koju saata, võeti ka tema haiglasse köha ravima.
Täna oli Silveril ka esimene kord veenist verd anda. Ta hüüdis küll tädile Auts Auts Auts aga kätt ära tõmmata ei proovinud kui veeni taga aeti.
Plaasterdamise ajal lükkas küll kulmu kortsu ja teatas “ära katsu siit! Valus on!”
Oeh Marie analüüsid meil muidugi pisaravabalt ei läinud.
Aga nüüd on torkimised torgitud ja kolisime järgevateks päevadeks laste osakonna isolaatorisse.
Ehk hakkavad nüüd asjad paremuse poole minema…..
Hea, et õige ravi saite peale. Olen ise ka pidanud niimoodi teise lapse haiglasse kaasa võtma, kuna üks haige ja teist polnud kuhugi jätta. Õnneks selle koha pealt ollakse väga mõistvad haiglates 🙂
Paranege ruttu!