Kinnisvarateemaline ajurünnak

Kutsun üles kaasa mõtlema ja ma mulle nõu andma kõiki, kel kogemusi kinnisvara omamise ning eluaseme laenuga. Eriti oodatud mõtted neilt, kes laenuga ostetud kinnisvara välja rendivad.

Eellugu

Mul on vist terve täiskasvanu iga olnud suur soov ja unistus osta kinnisvara. See ei ole mul muidugi õnnestunud. Lihtsalt ei ole olnud võtta kuskilt seda 10-30% sissemakset. Pangas töötamise ajal maksin üüri ja õppemaksu ja kuigi palk oli täitsa ok, siis sääste eriti ei kogunud. Ja mis koguneski, kulus ära Aafrikas.

Paljud noored ostavad oma esimese kinnisvara kasutades näiteks vanemate kinnisvara lisatagatisena. Aga meie pereliikmetest on ka see nn “Päritav kinnisvara” kuidagi niimoodi mööda läinud, et pole ka midagi lisatagatiseks panna.

Võimalik, et ka just see on üks neid põhjuseid, miks mina endale nii väga kinnisvara osta tahan.

Ma tahan, et mul oleks midagigi….

  • Midagigi, mida minu lapsed saaks kasutada kas esimese koduna, niiet nad ei peaks endale elamist rentima ja saaksid seeläbi raha kõrvale panna
  • Midagigi, mida minu lapsed saaksid kasutada lisatagatisena kui nemad omale kodu ostma hakkavad.
  • Mingigi koht kuhu minna, juhul kui praeguse korteri omanik palub 2 kuu jooksul välja kolida ja uut rendipinda laste ning lemmikloomaga ei peaks leidma.

Aga ma saan järjest vanemaks ja see tähendab, et iga aastaga lüheneb ka see periood, mis mul jääb eluaseme laenu maksmiseks enne pensioniea saabumist.  Kuigi pangad paistavad lubavat sellist laenugraafikut, mis osaliselt kattub pensioniaastatega, siis mina ei tahaks pensionist laenu maksta.

 

Ja nüüd siis see Ajurünnak

Ma lähen homme ühte korterit vaatama. Mitte küll päris sellist nagu ma oma perele tahaks. Me tahaks vähemalt 3-toalist, kesklinna või ranna piirkonnas. Aga sellise korteri puhul jääb meil omafinantseeringut vajaka. Nimelt on kaks mulle huvi pakkunud 3-toalist korterit juba niimoodi ära ostetud, kui meie alles seda sissemakset kogume.

See korter mida ma homme vaatama lähen oleks meie perele sees elamiseks liiga väike. Aga sellest käiks jõud üle. Või noh enam vähem – selle 10% sissemakse me kraabiks kuidagi kokku ja laenumaksega saaks täitsa normaalselt hakkama.

Ma olen hakanud mõtlema, et kui ma ei jaksa osta korterit kuhu ise lastega kolida, ehk tasub mul siiski osta väiksem korter ja see välja rentida. Umbes sellise laenumaksest natukese suurema summaga.

Siis ma elaks justkui samamoodi edasi nagu praegu. Rendiks edasi sama korterit. Elaks sama eelarve piires. Ainult, et mul oleks eluaseme laen (mida justkui maksaks üürnik).

Mis see mulle annaks? See eluaseme laen, samas kui ise elan ikka rendipinnal?

See annaks turvatunde. Et mul on koht kuhu minna kui minu renditava korteri omanik peaks paluma mul välja kolida.

lemmikloomad, lemmikloom üürnikuks, lapsed ja loomad, lemmikloomad pole lubatud,

Koer hotellis lubatud

Mul on ju kass ja kaks last – järjest enam hakkavad silma üürikuulutused kus kirjas, et lapsi ja lemmikloomi ei taheta.

Siinkohal meenus nali, kus hotelliomanik vastab koera kohta uurivale kliendile, et neil puuduvad kogemused räuskavate ja laaberdavate koertega, küll on aga ette tulnud selliseid kahejalgseid külastajaid

Pärnu Fenomen

Pärnu on suvituslinn. Suve alguses siin pikaajalist üürikorterit leida on pea võimatu. Kesklinna piirkonna korterite lepingud on tihti sellised, et Septembrist Maini on üks hind ja suvel teine. Või palutakse üürnikul Mai lõpus välja kolida, et siis korteri välja rentida hinnaga 100 eurot nädalavahetus. Septembris võib üürnik tagasi tulla. Õppuritele hea variant – peredele, mitte eriti.

See korter, mida mina hetkel rendin asub kesklinna ja ranna piiril. Ta on küll pikaajaline aga  võlaõigus seaduse kohaselt võib 2 kuulise ette teatamise ajaga mind ikkagi lahkuma sundida. Ehk siis korteriomanikul võib iga hetk tekkida mõte suvel raha teenida ja mul paluda Juuni alguses teine elupaik otsida. Juuni alguses – no kuhu ma lähen oma kahe lapse ja kassiga JUUNI alguses Pärnu  linnas?

No vot kui mul oleks oma korter, mis siis, et väike. Siis läheks siinna. Siis peaks muidugi mina ka olema see paha inimene, kes ütleb üürnikule, et palun koli 2 kuu pärast välja.

Aga no midagi pole teha eks? Samas võikski siis teha kohe nii et on talvine üüriperiood ja suvine üüriperiood – erinevate hindadega nagu Pärnus kombeks. Siis ma poleks oma talve-üürniku vastu paha inimene, kui tal välja kolida palun, sest see oleks kohe alguses nii kokku lepitud, et õppeperioodiks. Suvel teenin korteriga nädalavahetuse raha ja kui peaks olema endal vaja, siis kasutan ise.

Mulle endale tunbub, et täitsa hea plaan. Aga vot mul ei ole kogemusi eluaseme laenuga. Mul ei ole kogemusi kinnisvara omamisega, ning selle välja rentimisega. Ma äkki ei oska kõigi ohtude ja võimalustega arvestada. Noh et äkki saan endale kaela puuküürniku, kes ei maksa makse ega üüri ja ei koli välja ka – mis ma siis teen? Lagastab mu armsa, renoveeritud 30 aastase laenuga ostetud pesa ära ja ei koli välja, teeb võlad kaela…. mis kõik veel….

Kellel kogemusi kinnisvaraga-  tore oleks lugeda kommentaarides teie mõtteid ja arvamusi.

Milliseid kontrollivõimalusi või käte-väänamise meetmeid saan ma rakendada, et vältida näiteks puuküürnike tekkimist.

Ise ma jääksin elama antud korterist vaid jalutuskäigu kaugusele – aga no ei hakka ju iga nädal/kuu üürnikel külas käima?

See õppeperioodi ja suvitajate süsteem annaks muidugi mõnes mõttes suurema kontrolli võimaluse, sest üürnikud vahetuvad tihti ja ma saaks silma peal hoida korteri seisukorral.

Samas õppurid….mhmmmm neid on ju ka igasuguseid. On pidutsejaid ja on sellised minu venna sarnaseid, keda ilmselt iga korteriomanik endale üürnikuks ihaldaks…:) Minu vend aga kahjuks elab Tallinnas, niiet teda ma ei saaks endale ka parima tahtmise juures rentnikuks 🙂

Plaan

No minu üüritulu plaan oleks umbes selline, et talveperioodiks rendiks korteri välja põhimõtteliselt laenu hinnaga (või mõnikümment eurot peale). Suvel siis teeniks raha ja kõik kasub, mis talve- või suve perioodil teenin (ehk siis see üütitulu summa, mis ületaks laenumakset) läheks eraldi kogumishoiusele. Sealt hoiuselt saaks seda raha vajadusel võtta kui korteris peaks olema mingi vee avarii või noh mingi seade läbi minema või elupaik mingit kõpitsemist vajama. Ja noh kui ei ole vaja korterit kõpitseda-parandada, siis sealt koguks aastatega summa, mida saaks ehk kasutada järgmise kinnisvara ostuks.

Ehk võibolla siis sellise korteri ostuks kuhu me pere ka sisse elama mahuks. Et siis müüks väikese pesa maha ja kasutaks saadavat tulu + kogumishoiuse summat vana laenu kustutamiseks ja uue eluaseme sissemakseks.

Selline unistus. Ei tea kui teostatav, ei tea kui hea arvestades kõiki riske…. aga noh nuputamist jagub ning head mõtted sellel teemal oleks väga teretulnud.

0 Replies to “Kinnisvarateemaline ajurünnak”

  1. Jah, sellest olen teadlik. Väga hea meelega deklareerin üüritulu ametlikult, sest nii saan seda ka hiljem ka sissetulekuna näidata kui peaks vajadus tekkima.

  2. Mulle tundub, et peamine risk, millega arvestada, on üldine majanduse ja kinnisvarahindade kukkumine — sel juhul on oht kaotada töö; kui kukuvad ka kinnisvarahinnad, võib juhtuda, et pank müüb korteri maha ja võlga jääb veel järelgi.

    Samas ei suuda vist keegi eriti järjepidevalt ennustada, millal turg kukub, ja seetõttu võib iga aeg olla sama hea korteri ostuks.

  3. kui sa lugeda viitsid, siis Jaak Roosaare “Kinnisvaraga rikkaks saamise õpik” tasub ette võtta, vastab ilmselt mitmele küsimusele, mis sul tekkinud, ja aitab muidu ka selle teema üle mitmest küljest mõelda. lobedalt kirjutatud, pole liiga vana ja analüüsib just Eesti konteksti. raamatukogust saab!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *