Kohalik ja vähem kohalik nädalavahetus!

Kaks nädalat tagasi laekus värske intern Dubaist kes kohe meie sõprusgruppi sobitus. Hoolimata oma esialgsest kodutu staatusest vaimustus ta Ghanast täiega: “Milline loodus, millised inimesed, millised naised, milline kultuur, milline ööelu – wow! Aafrika!” Ja loomulikult tahtis ta, et me talle kohe kõiki ajaveetmise võimalusi tutvustaks. Mõtlesime ta siis nädalavahetusel Champsi kutsuda. “But smth local, please – I love local people, I want to something very local! I want to feel that local touch!” Esitati tingimus. Ok, Champsi järelikult ei lähe. Hästi oli, et kõnealusel nädalavahetusel toimus Cape Coasti festival, mis tähendas seda, et linn oli yks suur pidu – päeval tänati kõiki jumalaid, kaasaarvatud The God ja öösel on pidu tänavatel – mis saaks olla veel parem kohalik kultuuriüritus?
Cape Coasti sõitsime Tro-Troga, väljumispunktiga Kaneshie. Ei mitte selle moodsa konditsioneriud Tro-Troga. Bussi otsides, esitati mulle hirmunud küsimus: “Are you sure about this?” Ma saan aru, et see prügine ja lagane segadus väga bussijaama ei meenutanud aga noh kohalik “touch-I” pidi sealt kyll kätte saama.
Hotelli me nii hilja Cape-I jõudes ei saanud aga leidsime tasuta ulualuse Cape Coasti ülikooli tudengimajast. Esimesel õhtul oli isegi voolav vesi olemas, järgmine päev tuli leppida ämbri-dushiga. Jagatud wc ja pesemisvõimalus, tuld sees ei olnud aga ukse sai ju alati lahti jätta – ühesõnaga selline kohalik värk. Oösel pidutsesime kohalikega tänavatel – st rüselesime hip-hopi saatel rahvamassis ja katsusime Ghanalaste armastatud paaritustantsust võimalikult väheste vigastustega välja tulla.
Pühapäeva hommikul küsisin muljeid.

“It was way too local, can we do something for forigners only now?”

Kylastaja One Stone'is

Mulle sobis.

Hommiksöök Oasies (Korralik rannaresort) ja jalutuskäik mere ääres.

Enne bussile minekut hüppasime läbi ka One Stone’ist, ning sealsed rastad suutsid Ali uuesti naerma panna ja taastada usu kohalike “cool” olemisse. 🙂

Järgmise nädalavahetuse veetsime juba suurema seltskonnaga Kokrobitel.
Nimelt oli programmis Leedulannast rastatsiki sünna!

Pisut parem eelarve, pisut parem majutus ja pisut vingem seltskond: välismaalased ja kohalikud rastad. Nii on parem 🙂

seal me peatusime

Ghanas on hotellipidajate hulgas üpris popp ehitada mitte maja paljude tubadega vaid hoovi peale palju majakesi. selles majakeses peatus meie kamp.

nummmikas!


njaa ja “tubade” vahel jooksid ringi ahvid ja pärast me leidsime maja tagant nende puu ka üles.

ahvipuu

rannajalka

jalka

Seekord ma võtsin jalkamängust osa pealtvaatajana!

Ali ja Leedulanna Aqua jälle kohalikega sotsialiseerumas 🙂

Hehhe, alati säravad Kreeklased +1 fänn.

Mulle tegelt soovitati mitte nii palju pidu-pidu postitusi avaldada. Et halb marketing kui tahan, et välismin mul Eestisse pöörduda aitaks. Aga no kamoon! Kuidas ma seda kõike teiega ei jaga? Ja lugesin kokku – no ei ole, et ainult pidudest kirjutan!

9 Replies to “Kohalik ja vähem kohalik nädalavahetus!”

  1. Milline see ookeanivesi on? Kas rannaturismi saaks seal arendada? Kas vee vool on tugev, et võib olla ohtlik vees olla? Tundub liivasegune, mis on nn. loodsulik reostus.

  2. Ei selle solgi sees ei kannata ujuda. See on räpane. Sitt ja kilekotid hulbivad vastu kui vette lähed. Eriti linna lähedal. K6ige hullemad slummid on rannal ja inimesed teevad oma ihuhädad k6ik vette ja neid on palju. Rentslid voolavad merre.

    Linnast väga kaugel on kyll tore ja kena aga kui m6tled mis 200 vasemal toimub siis kaob ujumise isu ära.

    Enamikes kohtades on päris j6hker lainetus ka.

  3. Kuskohast see suurte prillide maania pihta hakkas, keegi oskab öelda?

    Ega seal rannikul palju kohti ei ole, kus rahulikult ujuda saab. Laine tõmbab ikka minema kohe. Kokrobitel iseenesest saab ujuda ka ilusti, aga jah, mis seal vees kõik on, kes seda teab. Inimsed tõesti teevad kõik oma asjad vette, sest ookean suur ja lai ja viib kõik ühel hetkel kuskile minema 😀 Accras on veel Labadi Beach, kus saab ka ujuda suht lainevabalt, aga see on selline husterite paradiis ja rannale sissepääsu eest küsitakse tavaliselt vähemalt 40 krooni.

    Mis rastapatsidesse puutub, siis olen ise näinud patside lahtikammimist. Võttis vähemalt nädal ja pudelikese viinamarjaseemneõli, aga lahti sai lõpuks. Juuksed tuli muidugi ühtlaseks lõigata. Aga NEID patse selle tüübi peas ei saa vist jah muudmoodi eemaldada kui lõikamisega. Või siis peast välja kiskuda. Seda moodust nägin näiteks Jamaical, kui seal ükskord kohalikel miskipärast madinaks läks ja patsid lendama hakkasid 😛

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *