Punn
Eile sain ma napilt tunnikese tööl oldud kui helistati lasteaiast, et Salam-Silveril palavik ja kaela peal punnid ning kahtlustati tuulerõugeid.
No tore! No on ajastus! Kirusin ma olukorda maapõhja. Nimelt olin just eelmine päev abikaasa (kes muidu oleks võinud haige lapsega kodus istuda) lennukile saatnud.
Et siis terve kuradima September, kui mul oli mees kõrval ei võinud mul lapsed haigeks jääda! Ei! Nemad pidid ootama ära täpselt selle päeva, mil issi Ghanasse tagasi sõidab ja siis haiguse külge korjama! Sest ega ma ju nii lihtsalt ei pääse. Tuulerõuged on nakkushaigus ja on vaid aja küsimus, mil Sahar Marie selle endale külge saab.
Ma tean, haige lapsega hoolduslehele jäämine on minu õigus aga ma tean ka seda, et just nimelt väikelaste suurem vastuvõtlikkus igasugustele haigustele on põhjus, miks väikelaste emasid (eriti just selliseid, kel meest kõrval haiguslehekoormat jagamas pole) ei taheta väga tööle võtta.
Mul sai just katseaeg läbi ning õnneks polegi veel kordagi töölt ära, haigus- ega hoolduslehel, pidanud olema. Lapsed on püsinud üsna terved. Ka Augusti lõpus tehtud lasteaiavahetus läks ilma suuremate tõvedeta. Kuigi Septembris poleks laste haigestumisest olnud miskit hullu, sest siis oli Ibrahim veel Eestis.
Oi kuidas ma ei taha hakata olema see töötaja, kes iga natukese aja tagant haigus- või hoolduslehega kodus istub. Kevadel õnnestus mul need nohuperioodid ema ja lapsehoidja abiga niimoodi ära jonksutada, et ei pidanud töölt koju jääma. Nimelt töötan graafiku alusel ja kui mul on käimas parasjagu lühike nädal siis see tähendab seda, et see nädal on mul vaid kaks tööpäeva. Kui siis laps nohusse jääks siis nende kahe päeva pärast, ma küll ei hakkaks hoolduslehte võtma vaid palkaksin lapsehoidja.
Eile aga tuli kutse laps lasteaiast koju viia just sellisel ajal kus ka minu ema oli tööl. Kusjuures ma olin õhtuks korraldanud juba lapsehoidja, kes oleks pidanud lapsed aiast tooma enda poole kuniks minu tööpäev lõpeb. (Mul tööpäevad ju 20.15ni, samas kui lasteaed sulgeb uksed hiljemalt kell 18.00)
Haigele lapsele ma palgalist hoidjat poleks saanud keset päeva järgi saata, sest siis oleks ta jäänud hätta hiljem oma lapse koju toomisega.
Niiet ei jäänudki muud üle kui ise töölt ära tormata ja see paganama hooldusleht võtta.
Mis omakorda tähendas seda, et Salam-Silveri haigus tuli registreerida ka arsti juures. Seletasin siis Silverile kodus, et nüüd läheme arsti juurde ja näitame arstitädile ka punni.
Tänu Pärnu perearstikeskuse hajameelsetele töötajatele saime palavikus lapsega perearsti ukse taga oodata üle poole tunni.
Nimelt olid nad minu lisanumbri registreerinud eelmisele päevale!!! Saad sa aru? Ma helistan, töölt ette, et olen haige lapsega tulemas – nad ütlevad, et tule kolmeks ja käi enne registratuurist läbi. Registratuuris öeldi, et nii nüüd kõik korras – lihtsalt mine ukse taha ja oota kutsumist, me panime su numbri kirja.
Ja noh nii me siis seal ootasime.
Silver teadis, et arstile peab punni näitama ja nii iga jumala kord kui mõni valges kitlis tädi mööda koridori käis hüüdis Silver kõlava häälega “Tere!” ja osutas näpuga punnile, ise juurde kommenteerides, et “punn”.
Silver mäletas kuu aja tagusest ülevaatusel käigust hästi ka õiget ust ja seda kuidas ma seal koputasin ning mingi hetk kui tal ootamisest villand sai (kabinetti kutsuti järjest teisi haigeid)läks poiss pereõe ukse taha koputama ise samal ajal hüüdes “OPEN lahti! Punn tuleb!” (Open = Ava ik.)
Lõpuks tegigi pereõde ukse lahti ja uuris, mis me seal teeme ning oli väga üllatunud kuuldes, et meil kella kolmeks lisanumber oli. Otsis natukene oma süsteemis ja avastas, et oli jah pandud lisanumber aga EELMISELE päevale!!!!!
Seega no kuulge – Arstikeskuse töötajad!!!! Äkki püüaks veidi hoolsam olla. See siiski on piisavalt vastutusrikas töö – teie väikse nn näpuka tõttu ootasin palavikus lapsega 40 minutit arstikeskuse koridoris ja tegin nn pisikutevahetust!
Tegelikult aga on laps rõõmus ja väga uhke oma roheliste täppide üle. Mürgeldamise järgi küll ei ütleks, et haige või palavikus oleks 🙂
Alles see oli kui sa rääkisid et tulid Eestisse tagasi seetõttu, et Eestis on võrreldes Ghanaga laste jaoks parem arstiabi. Nüüd juba kirud oma blogis ühe üleväsinud med.teenindaja apsakat. Võibolla sealses temperamentses Aafrikas on teistmoodi, kuid Eestis püütakse lapsi kasvatada siiski nii et nad ei kolgiks arstkabineti ukse taga.
Eestis on igal juhul parem arstiabi kui Ghanas. Ka siis kui pikalt ukse taga ootama peab. Siiski ma leian, et sellisel alal nagu meditsiin on täiesti õigustatud oodata pisut tähelepanu. Jah ma tulen keskkonnast kus oli veel hullem kuid nüüd oleme Euroopas ja ootan tõepoolest, et siinne teenindus ei langeks Ghana tasemele. Eilses elamine on natukene rohkem kui väike apsakas ( ma ei pannud seda kohtumist pikalt ette, et näiteks töötaja eesootava kuupäevaga eksis. Ma helistasin samal päeval – suht lõuna paiku. Selleks ajaks oleks võinud ikka kalendris õige kuupäev lahti olla).
Ja mu laps ei läinud ukse taha kolkima (kust sa küll selle välja lugesid) vaid koputama – sel on suur vahe. Ja väga hea, et läks – muidu oleks tean kui kaua seal istunud selle nn “üleväsinud” registratuuri ( millest küll üleväsinud??? Perearstikeskus töötab 9st 18ni nagu tavakontor) töötaja apsaka tõttu.
Sinu elu-olu lugedes tekib vahest tahtmatult mõte et sinus on korralik annus egoismi ja et mitte sina ei pea kohanema maailmaga, vaid maailm peab ümber sinu pöörlema. Kui Ghanas varastati ära sinu dokumendid, siis tegid kõva kisa, et Eestist peavad lausa saadikud ise sulle sinna Ghanasse kohale minema ja sinu dokumendid korda tegema, sest sina ei saa lennukiga sõita. Kui jõudsid tagasi Eestisse, siis kamandasid ametnikke, et just see lasteaed peab sinu lastele saama, nui neljaks – ja kohe! Nüüd arvad heaks ühe vähetasutud med.teenistuja apsaka lausa internetti paiskama, sest SINU ja sinu tõmmu mehe lapsed on viiruses.
Tundub et sa kasutad ära olukorda, et su mees on tõmmu ja Euroopa lausa peab neid sisserändajaid kummardama.
Katsu oma egoismi madalamaks võtta ja olla siiski empaatiavõimeline ning mõista, et Eestis tuleb vahest lausa 1.5-2 tundi arstikabineti ukse taga oodata, sest arstid on ülekoormatud oma tööga. Koduvisiite ju meil enam ei tehta. Pole arstid ega ka registratuuritöötajad selles süüdi, et nad on üleväsinud ja tööga ülekoormatud.
Mu tõmmu mees muideks polnud meiega seal arstikeskuses kaasas. Aga jäägu sulle sinu arvamus kui leiad, et eksimused meditsiinis on midagi millest ei peaks rääkima ja kui sina leiad, et palavikus lapsega arstikeskuses niisama ootamine ja tähelepanuta jäämine pole miskit erilist. Ära sina siis tõsta kisa kui sinuga nii juhtub – oota õhtuni. Mina aga tegin sellest juttu kuna häiriv suhtumine Pärnu Perearstikeskuses on hakanud saama pigem tavaks. ( Küll nähvatakse kui tellin koduvisiiti lapsele, küll eksitakse aegadega, küll öeldakse, et pole üldse võimalik tulla kuna laps liiga terve jne ). Minu blogi ja just oma perega seotud juhtumistest siin räägin ja kurdan kui miski ei meeldi – niiet harju parem ära. Kindlasti on minus teatud annus egoismi ja olen valmis võitlema paremate tingimuste nimel oma lastele. Aga sinul Anonüümne on alati võimalus vaikides kannatada kui sulle nii rohkem sobib. Ma ei võta sinult seda võimalust ära oma perele paremaid tingimusi taga ajades. Pigem soovin nende postitustega teisigi õhutada enda eest seisma! Aga sina ei pea seda tegema kui sulle ei sobi 😉
Kodivisiidist infot (aga sa võid muidugi alati ka empaatiline olla ning oma õigused ja vajadused tahaplaanile jätta) http://www.terviseamet.ee/peremeditsiin/patsiendile.html
Kusjuures koduvisiite tehakse – 2016 arsti infoteatmikus seisavad kenasti koduvisiitide tingimused. Meie perearstikeskuse töötajad kipuvad ka väitma, et ei tehta aga kui neile infolehest vastava lõigu ette lugesin siis enam vastuväiteid polnud. Minu hurjutamise asemel õpi parem oma õigusi tundma.
Ega sinu interneti kaudu “oma õiguste eest” võitlemine ei aita med.töötajate tööd ümber korraldada. Kui tahad seda teha, siis mine koos arstidega streikima ja võta oma lapsed ning tõmmu mees ka kaasa. Võibolla siis võib juhtuda nii et teid ja teie lapsi teenindatakse eelisjärjekorras ja teistele jääb aega siis kui jääb…
Küsimus ei ole kellegi vaikivas kannatamises, vaid teatud põlvkonnale, kuhu kuulud ka sina, omaks saanud MINA-egoism ja MINU ümber tiirlev maailm, “ilma OMA ÕIGUSI loovutamata”.
Sa muidu ikka lugesid millest see ilma oma õigusi loovutama postitus rääkis????😂
Aga antud teema juurde tagasi tulles – mina võitlen oma õiguste eest vastavate organisatsioonidega suheldes. Siin blogis aga kirjutan oma elus ja tegemistest ja ka sellest kuidas ühes või teises organisatsioonis läinud on, et näiteks ka mõni tagasihoidlikum teaks, millist abi kuskilt saada võiks ning, et erinevate organisatsioonide uste kulutamine ei ole päris mõttetu tegevus. Mul pole vaja midagi ümber korraldada vaid lihtsalt oma soovidest õiges kohas teada anda. Sa kärgid siin, nagu ma oleks õhtulehte selle registratuuri töötaja “apsuga” läinud. Aga igal juhul on sul alati võimalus minust parem olla ja suu kinni hoida kui sind kunagi perearsti ukse taha unustatakse. Ei paistnud see arst nii ülekoormatud midagi – ukse taga oli vaid kaks inimest ja päris pikalt ootasime me tühja (st patsiendita) arstikabineti ukse taga.
Kui oli võimalus arst omale koju kutsuda, miks sa siis seda ei teinud või arvasid et kui saad kohe arsti jutule, siis sinu laps ei nakata teisi?
Sinu endast väga heal arvamusel olev jutt sarnaneb kangesti siin allpool oleva pangajutuga, kus sa arvasid et kõik teised on lollid ja paranoilised, kui nad pangakaardi asemel sularaha kasutavad. Nädal aega hiljem aga teavitas meedia et arvutivõrgu häire takistas kaardimakseid ja sularaha väljavõtmist…
Ise oled töötanud pangas kuid ei tea elementaarseid asju, et isegi panganduse IT-süsteemid ei ole kõikvõimsad, millele lootma jääda.
Nüüd võtad sõna juba arstinduse teemadel.
Kui oli võimalus arst omale koju kutsuda, miks sa siis seda ei teinud või arvasid et kui saad kohe arsti jutule, siis sa ei nakata teisi?
Sinu endast väga heal arvamusel olev jutt sarnaneb kangesti siin allpool oleva pangajutuga, kus sa arvasid et kõik teised on lollid ja paranoilised, kui nad pangakaardi asemel sularaha kasutavad. Nädal aega hiljem aga teavitas meedia et arvutivõrgu häire takistas kaardimakseid ja sularaha väljavõtmist…
Ise oled töötanud pangas kuid ei tea elementaarseid asju et isegi panganduse IT-süsteemid ei ole kõikvõimsad, millele lootma jääda.
Nüüd võtad sõna juba arstinduse teemadel.
Tol päeval oli mul hoolduslehe avamiseks vaja minna arstile sama päev . Koju oleksin arsti saanud aga järgmiseks päevaks. Ma ei arva, et kõik teised on lollid – iga üks valib ise kas eelistab kasutada sula või elektroonilist raha. Minu jaoks on pangakanalid mugavamad. Rõhutan – minu jaoks. Sinu jaoks ei pruugi nii olla aga täiskasvanud inimene oskab austada ka teistsugust arvamust. Paranoilisena mõjus vaid üks kommentaator, kes kirjutas et kaardmaksete puhul on pangatöötajatele kõik näha kus ta kulutab ja parem mitte usaldada. Ehk on tõesti tal põhjust midagi karta aga kuidagi naljakana mõjus see uskumus, et pangas keegi reaalselt viitsiks mööda klientide kontosid kolada ja uurida, kuskohast keegi vorsti ostab. 😊
Nii läheb, kui abiellud kurat-teab-mis-allahakbariga ja sigitad temaga hunniku savikarvalisi parbusid. Habe tuulab kuskil mandrite vahel ja sina pead oma parbudega kodus passima. Aga noh, vaadates sinu CV-d siis erilist teravat pliiatsit sealt küll välja ei paistnud. Saad täpselt seda, mida väärt oled. Palju õnne. Vähemalt saavad sinu blogist Eesti naised päris palju õpetlikku materjali, asi seegi.
😂