Mul on töökoht ja lapsed ja ports igasugu lisaettevõtmisi ja siis veel ports ideid ja projekte mida tahaks veel käivitada. Tihti kui ma olen tööl siis ma mõtlen, et ohh lähen koju ja siis enne magama minekut paar tundi nokitsen Freelancer projektide kallal või ehitaks uut e-poodi või…
A mis ma tegelt teen kui koju lähen?
– Söön. panen Silveri magama (Marie tavaliselt juba magab kui koju jõuan) ja lähen ise ka magama. Mingi kell 10-11.
Energiat ei ole lihtsalt, et kauem üleval passida ja vastu ööd E-poodi ehitada. Freelanceri andmesisestust toksin mõni õhtu kui projekt on. Praegugi üks projekt käsil (kopeerin USA autopesulaid veebikataloogist uude “Autopesula minu lähedal” portaali).
Vaja on teha 300 sisestust ja teate mis ma tähtajaks panin? 10 Päeva!!!!
Jaa! 10 päeva, et teenida mingi kuradima 30 dollarit lisaraha!!! Sest ma heal juhul tunnikese tiksun neid pesulaid kopeerida peale tööd.
Tegelt ma ise enam neid projekte seal Freelanceris ei otsingi aga üks vana tööandja muudkui võtab ise ühendust ja pakub andmesisestust ja nii ma siis tegutsen.
Samas ma võiks seal aktiivselt uusi tööotsi otsida ja projektidele pakkumisi teha nagu varem ja nii palju rohkem teenida kui mingi 30 dollarit 10 päevaga (kuigi ma tegelt üritan ikka kiiremini valmis saada)
Ok, aga mul on ju vabad päevad ka – et ehitaks siis portaale ja teeks projekte?
Vabal päeval viin lapsed lasteaeda (kui on minu kord viia) ja kobin koju jõudes tagasi magama. Magan siis mingi kella 12ni. Siis on pool päeva läinud. Natukene koristamist, sups poodi, söök valmis ja ongi aeg lapsed lasteaiast ära tuua.
Ok ehitaks projekte ja teeks asju siis vaba päeva õhtul kui lapsed magavad? Ma ju ise põõnasin mingi kuradima 12ni!! Ei, ikka on nii, et esimene laps magama, siis teine laps magama ja ise magama.
Et no kuhu kaob energia? Miks ma alati nii väsinud olen? Magan ju piisavalt. Pime ja hall aeg ka ei ole. Aga ma muudkui põõnaks ja uhked projektid ootavad oma aega.
Normaalsed inimesed panevad lapsed magama ja siis naudivad paar kolm tundi oma aega. Mina suudan peale laste magama panemist ärkvel püsida vaid siis kui ma kuskile tantsima lähen. Jup siis pole probleem kasvõi hommikuni jalga keerutada ja siis otse tööle minna.
D-vitamiini söön kahe suu poolega, et troopikast Eestisse kolimisest tekkinud päikesevõlga tagasi teha.
Täna Googeldasin hoolega oma sümptomeid. Jaa ma tean, et parim viis ennast veenda selles, et ma kohe surema hakkan, on enda sümptomeid Googeldada. Aga noh surmahaigust ma endale õnneks külge ei Googeldanud – otsingumootor, või õigemini erinevad targad foorumid väidavad hoopis, et ma liigun vähe.
Et saate aru, niigi energiat ei ole ja silm vajub kinni ja siis tuleb välja, et peaks hoopis rohkem liikuma…..oihh ma ei jaksa ju. 🙂
Samas Tallinnas elades käisin ma mägijalgrattaga sõitmas. Seal Ülemiste järve metsas – kogu aeg olid jalad verised ja arme täis. Mitte, et ma rattaga sõita ei oskaks vaid noh see mägiratta teema ja igased oksad ja künkad ja asjad ja….no ok ütleme siis et ei oska sõita.
Jalad olid armilised aga siukest paduväsimust nagu ei mäleta. Käisin siis ka pikki päevi tööl. Lapsi küll ei olnud aga lisatööd see eest oli. Tithi olin Hansapanga Viru Keskuses mingi kella 20ni tööl (et 11 tundi siis) ja peale seda vurasin jalgrattaga Viimsisse 8nda klassi poisile matemaatika era tundi andma ja siis jalgrattaga Viimsist Kesklinna tagasi koju. Täitsa ok oli.
Mõned tööpäevad kestsid kella 21ni ka, aga see oli juba veits liiga hiline aeg niiet neile päevadele ma endale mate järeleaitamise tunde ei sättinud.
Siin Pärnus mul jalgratast pole. Mõte on peast läbi käinud küll, et osta ratas või rulluisud aga talvel on nendega ikka suht vähe miskit peale hakata ja TALV ON JU SUHT KOHE KOHAL! Juuli sai ju just läbi!
Aga homme, ma viin lapsed lasteaeda ja ei lähe koju magama!
Lähen hoopis randa jooksma. Erilist jooksuvarustust mul pole aga noh ma kõigepealt katsetan, et kas ma suudan ikka niimoodi ennast järsku liigutama hakata ja hommikuti jooksmas käija, enne kui moodsaid retuuzhe ja uhkeid jooksukingi ostma hakkan. Niiet ehk leian veel kadunud energia üles! Proovida tasub!
Kui rahaliselt otseselt ei põle, kodutus ja näljasurm ei ähvarda, siis võib proovida kõik peale “peab tegema” (põhitöö, kodu, lapsed) kõrvale jätta. Freelance ja kodukad jms siputamise. Teadlikult. Ja tähtajatult. Välja puhkama.
Mingi hetk tuleb energia ja tegutsemisetahe tavaliselt tagasi ning siis võib edasi lasta ning efektiivsus ja tööviljakus on tahtega enamasti vast paremad kui iseenda orjastamise ja piitsutamise tagajärjel punnitatud tegemised.
Lisaks koguneb puhanud ja stressivabas olekus mõningaid ideid, mis aitavad ehk kaasa nö targemale töötamisele (wrk smarter not harder).
Rahaliselt ei põle. Aga asi ongi selles, et ma olengi enda arust liiga palju puhanud ja chillinud ning selle puhkamise ajal ongi tulnud just neid sinu poolt kirjeldatud ideid. Aga mis kasu on neist ideedest, mis on ainult peas ja mida ma käima ei lükka? Esimene pingutus peale idee pähe kargamist tuleks ikka teha, et see tööle hakkaks. Aga ma ei tee – ma lükkan muudkui edasi. Selle 30 daalase Freelanceris sipsimise võiks tõesti vahele jätta aga siinkohal on probleemiks vist see, et ma ei oska ei öelda. Kogu selle ideede käivitamise ja “sipsimise” eesmärk on muidu see, et ei peaks elama seal kus tööd vaid võiks elada seal kus tahan. Et saaksin kolida kasvõi veelgi väiksemasse linna, või külla, või Tenerifele ja mitte muretsema selle pärast kas valitud asukohas leiab tööd!
Eks see “liiguta, et väsimus kaoks” kõlab küll veits napakalt aga toimib. Füüsiline pingutus lööb miskid heaoluhormoonid verre ja vere käima, see lööb vere käima ja saadki veits energiat juurde.
Ma mingil hetkel loobusin lapsega koos päeval magamast. Kasutasin lõunaune aega hoopis enda tegemisteks. Vahet pole kas lugesin raamatut või tegin koolitöid, lihtsalt võtsin “oma aja”. Ajahäda vastu aitas ja enam ei pidanud esseesid öösel kirjutama.