Jõulupühad on ilus vaikne aeg kus pere tuleb kokku, sööb kõhud punni ja lõõgastub…. Teoreetiliselt….
Praktiliselt kipub aga nii olema pere on üle Eesti laiali ja ühte punkti kokku tulla on üpris raske. Ja siis saavad tavaliselt need kõige nooremad selle kõige suurema vati enda kaela, et sõida sinna ja sõida tänna aga kuskil eriti kaua nagu olla ei saa sest pühad on ikkagi piisavalt lühikesed ja kohti mida külastada oli ikkagi piisavalt palju.
Mäletan veel aega enne Ghanasse kolimist, mil elasin elukaaslasega Tallinnas ning kolm päeva kestvate pühade ajal oodati meid korraga Pärnusse, Tartusse ja Raplamaale. Ja nii me siis sõitsime. Omal kuuske polnudki ju mõtet tuppa tuua sest noh me olime pühade ajal ju hoopis Pärnus-Raplas-Tartus.
Täna tuli mulle ja emale pühade tervitusi tooma minu väikevend oma elukaaslasega. Nad sõitsid siia Tartust ja meilt edasi liikusid nad Sinti ja oodatud oleks nad ka Raplamaale aga sinna seekord ei jõuta sest homme on vaja juba asjaliku näoga Tallinnas tööl olla. Ehk siis 3 vaba päeva Jõulude ajal puhkuseks kutsuda on küll suht irooniline… Pigem tundub, et Jõulud on maraton kus võidab see, kes omi traditsioone kõige kõvema häälega taga nõuab!.
Minul see aasta pühade ajal puhata siiski õnnestub. Ema elab mul suisa üle tee – ei mingit sõitmist. Mehe vanemad, kes küll lapsi tahaks näha elavad aga nii kaugel, et sinna ei jõuaks jõulude ajal ka parima planeerimise puhul. Mehe vanemad on õnneks aga moslemid ja Jõuludest suuremat ei hooligi, niiet neile võib lapsi näha viia suht suvalisel ajal. Kui finantsid lubavad siis proovime Veebruaris Salam-Silveri sünnipäeva paiku ehk tiiru Liibanonis ära käia. 7 päevane puhkus töölt on mul igatahes sinna aega planeeritud.
Niiet ainuke sõit, mis mul Jõulude ajal teha vaja ongi Raplamaale Vanaema juurde ja see retk on meil emaga kavas homme 27ndal. Hehhee graafikuga töökorralduse eelised – saab pühasid veidi pikemaks venitada. 😉
Seega on meie pühad üsna vaiksed. 24ndal haarasin töölt tulles kaenlasse ema poole peidetud kingikoti ning suutsin lapsed uskuma panna, et Jõuluvana tõi selle mulle töö juurde.
25 oli täitsa “jõuluprogrammivaba” päev ja siis sai lastega nautida täiesti inimtühja ning mõnusalt härmas parki. Sahar Marie võttis jalutuskäigule loomulikult kaasa ka kingiks saadud beebi ning nukuvankri. 🙂
Selles suhtes ikka suht hästi, et lapsed on mul vaid ühe mehega ja pole vaja pühade ajal tiirutada erinevate vanaemade vahet.
Tahes tahtmata tekib küsimus, et kuidas küll elavad Jõulud üle näiteks moodsad kärgpered?