Kuidas ma kartsin, et mu abikaasa on terrorismis kahtlustatavana kinni peetud

Sõjapõgenikuga abielus olles peab arvestama igasuguste sekeldustega.

Näiteks ei saa kerged olema ühised ringreisid Euroopas sest abikaasa passi nähes teeb enamik ametkondi suured silmad.

Kui Ibrahimi viisataotlust Ghanas Saksa saatkonnas isegi menetlemiseks ei võetud siis tõstsin ma päris suurt kisa.

Kirjutasin erinevatele ministeeriumitele,  mitmesse Eesti Saatkonda, Kaljurannale ja Politseisse ja päris mitmele põgenikega tegelevale organisatsioonile.

Kõige abivalmivaks osutus Eesti Saatkond Ankaras, kes selgitas olukorda, andis head nõu ja oli valmis ka erandkorras Ibrahimi viisataotlust aksepteerima.

Ka Kaljuranna büroost tuli vastus,  et Türgis ollakse teemaga juba tuttav ning soovitus Ibrahimil just sinna viisat taotlema minna.

Nii tegimegi internetis eeltaotluse ja leppisime kokku kohtumise Ankaras.

Kohtumise tähtaega tõstsin ma kolm korda ümber sest alguses küsis Türgi Saatkond rohkem aega Ibrahimi Türgi viisa menetlemiseks (selle info peale tõstsin Ibrahimi kohtumise Ankaras 9dale juunile.  Siis sai Ibrahim Türgi viisa kätte aga see anti vaid 5eks päevaks.

Kuna 09.06 aga on neljapäev asusin ma jälle kuupäevi muutma,  et lähenev nädalavahetus ei hakkas Eesti viisa menetlemist pikemaks venitama.

Tõstsin Ibrahimi kohtumise Ankaras eilseks ja Eesti pileti Neljapäevaks (ta jõudis Türki pühapäeval, seega Neljap oleks olnud viimane lubatud päev riigis viibida)

Türgis oldi Ibrahimi viisataotlust juba menetlema hakatud – nad võtsid minuga eraldi ühendust,  et me eeltaotluse pdf.-i neile saadaks ja politseist helistati juba 2 nädalat tagasi, et kontrollida mu küllakutset Ibrahimile.

Ehk siis kui Ibrahim eile hommikul Ankaras Eesti Saatkonda külastas, seal pikka juttu ei olnudki vaid talle öeldi,  et juba sama päeva õhtul võib viisastatud passi järele tulla!!!

Kiire arvutus näitas,  et Ibrahimi pileti tänaseks tõstmine läheb umbes sama palju maksma kui elu neljapäevani Türgis,  niiet sai jälle üks muudatus tehtud!

Täna hommikul lendas Ibrahim siis Ankarast Istanbuli, et siis seal kohe Eesti lennu peale ümber istuda.

Umbes 9 ajal suhtlesime whatsappis ja siis ta kinnitas,  et on taksos ja teel Ankara lennujaama.

Kuskil peale kümmet nägin Türgis resideeeuva eestlanna Facebooki seinal infot, et Istanbulis mingi pomm plahvatanud ja mingi tulistamine ka olnud.  Surnuid õnneks ei olnud,  vigastatuid aga küll.

Esimese hooga mõtlesin,  et täitsa pekkis, et kui see jama seal suureks peaks kasvama siis äkki sulgevad lennujaama ja Ibrahim ei saa jälle Eestisse.

Mõned tunnid hiljem avastasin,  et Ibrahim pole mu viimase sõnumeid whatsappis kätte saanud ja oli viimati online kell 10.36

Kuskil kella 13 paiku ma teadsin,  et ta peab juba ammu olema Istanbulis maandunud ja olema isegi Eesti lennukile pääsemiseks juba turvakontrolli läbinud aga whatsapp näitas ikka offline.

Järgmisena kangastus kujutluspilt kuidas Ibrahim oma Palestiina Sõjapõgeniku passi ning läbi häda välja võideldud viisaga püüab kaks tundi peale Istanbuli pommiplahvatust sealt Euroopasse suunduvale lennukile pääseda.

No loomulikult peeti kinni eks?  Nüüd küsitlevad kuskil teda ja ta peab tõestama ette ja taha,  et oli plahvatuse ajal hoopis Ankaras ja ootas pääsu Istanbuli lennukile.

Mina ja mu kujutlusvõime 😀 Tegelikult ta ei olnud lihtsalt peale Ankara lennult tulemist veel telefoni sisse lülitanud vaid oli suht hõivatud pagasiga.

Ta nimelt reisib kahe suure kohvriga äraantavas pagasis ja telekaga käsipagasis.  😀

Pisut peale kella kahte piiksatas mu telefon,  et ta on Eesti lennukile jõudnud.  Eks ta kadus kohe uuesti offlinesse,  sest enne õhkutõusu lülitatakse telefonid välja.

Mina aga olen bussis teel Tallinna,  et abikaasa mõne tunni pärast lennujaamast üles korjata!

image

Suured suured tänud Leemet Paulsonile ja Eesti Saatkonnale Ankaras!!!

Ahjaaa,  kes Ankara odavat ööbimist otsib siis 15 dollarit öö maksvas Asmin Hotellis jäi minu suhteliselt pirts abikaasa täitsa ellu ja ei tormanud peale tubade nägemist ööbimiskohta vahetama isegi siis kui ta veel arvas,  et peab seal 4 ööd magama.

Siiski Inglise keelt seal keegi ei räägi ja telekas näitab vaid Türgi kanaleid.

Asub lennujaamast 20 ja Eesti Saatkonnast 6,5 kilomeetri kaugusel.

Broneerida saab läbi Booking.com keskonna.

image

image

image

2 Replies to “Kuidas ma kartsin, et mu abikaasa on terrorismis kahtlustatavana kinni peetud”

  1. Vähemalt näib, et lugu laabub. See vist on küll visiitsuhte ekstraklass (ja mina julgen veel vinguda, et mu mees pidi ühel korral 4 nädalat jutti tööl olema teises riigis) 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *