Eelmine nädal oli Ibrahimile mopeedi õnnetus. Pmst sõitis kontorist koju mopeediga kuna auto oli paranduses ja siis kõrvalt reast väikebuss ehk Tro-Tro tegi mingi lollaka pöörde ja järgmine hetk oli abikaasa nägupidi vereloigus.
Tal vedas täpselt niipalju, et siis kui inimesed kogunesid imetlema asfaldil vereloigus lamavat valget meest liitus nende imetlejatega ühel hetkel ka meie naaber, kes ta lihtsalt ära tundis. Järgmine hetk koukis naaber Ibrahimi autosse ja sõidutas haiglasse ja u 20 minutit hiljem oli ta meie ukse taga, et mind samasse haiglasse Ibrahimile toeks olema sõidutada.
Mitte, et see tänane teema oleks aga seal tehti talle lõua alla mingi 10kond õmblust ja lapiti küünarnukki ja lasti koju.
Igal juhul, me kuni tolle hetkeni oma naabrit tegelikult ei tundund. Autos teel haiglasse ta mulle mainis, et on mingi sõjaväelane aga enamus juttu läks mul muidugi kõrvust mööda.
Ses mõttes, et igati lahe, et meil on selline tore naaber. Me oleme talle suure tänu, kingi, õhtusöögi või ma ei tea mis kõik veel võlgu.
Aga enne kui meie midagi heanaaberlikku ette taipasime võtta Jõudis kätte Jõulude eelõhtu ja seesama naaber tõi Ibrahimile kingituse.
Lips, tema enda kirjutatud raamat (mis on muuhulgas võitnud Ghana kirjanduspreemia) ja mansheti nööbid.
Ahjaaa ma kirjutasin ju Jõulude pidamisest, mitte Ibrahimi motoõnnetusest.
Teema siis selles, et kui ma nägin kui elevil Silver on issi kingipakist muutsin ma meelt Jõulude mitte pidamise suhtes.
Ma varem olin mõelnud, et mis siin ikka Jõulutada kui Ibrahim üldse sel ajal Nigeerias on ja niikuinii lund pole ja raha tahaks kokku hoida ja mis kõik veel…ning et lapsed saavad mänguasju üpris tihti.
Jah lapsed saavad mänguasju tihti – aga nad ei saa tavaliselt läikivasse kingipakendisse pakendatud mänguasju.
Seega kui ma 24nda õhtul kell 5 kontori ukse selja taga kinni lõin tormasin ma lähedal asuvasse supermarketisse, suvalisi mänguasju ostma. Mänguasi võis olla ükskõik missugune (tegelt sain mõlemale lapsele täitsa vahvad kingid), peaasi, et selle saaks panna läikivasse kingikotti ja teha üllatusemomenti.
Ostsin veel paki lastesõbralike jõuluehteid ja mingi plastmassist Hiina “kosmeetika organiseerija”. Ma ei tea kuidas ma selle plastmass nikerduse abil peaks organiseerima oma kosmeetikat – aga mulle piisas ostu sooritamiseks sellest, et see oli roheline ja nägi välja nagu põõsas – ehk siis sinna oli võimalik panna jõulukaunistusi.
Kosmeetika organiseerija kaunistasime Silveriga õhtul ära ja kui lapsed magasid paigutasin ma “Jõulupuu” mängunurka ning asetasin selle kõrvale kingipakid ning Eestist eelmine aasta kaasa võetud Päkapiku nimega Kapi!
Hehhe…. asi oli seda väärt! Sahar-Marie oli küll hommikul esialgu rohkem huvitatud Kosmeetika organiseerija kaunistustest kui kingist aga läikivad paberid, üllatusmoment ja uued mänguasjad tegid rõõmu ning lapsed siiski said oma 2015a Jõulud!
Pühapäeval teeme ilmselt jälle basseini tiiru 🙂
Äkki see on ehete organiseerija? Seda ma olen küll näinud, et sinna sõrmuseid ja kõrvarõngaid otsa riputatakse.
Ikka ehete organiseerija jah. 😀