Soovis üks klient minult saada osutatud teenuste eest arvet tigupostiga. Mis seal siis ikka: printisin arve välja, allkirjastasin ja asusin kontorist tigupostitamiseks vajalikke vahendeid otsima. Ei leidnud. Küsitlesin kolleege – selgus tõsiasi, et mitte keegi neist ei suutnud meenutada, millal viimati nad kasutasid ümbrikku ja marki. Sammusin üliasjaliku näoga üle koridori asuvasse R-kioskisse ja nõudsin kõlava häälega: “Palun mulle üks Eesti ümbrik ja üks Eesti mark!” Kioskitari nägu läks muigele, kui ta omaette, aga siiski kuuldavalt pomises: “Nii, need Eesti ümbrikud… jah siin. Ja mark. Kõik kokku 6 krooni.” 6 krooni??? Hämmastav, aga e-mailide ajastul suudab Eesti Post tõsta tigupostinduse hindu! Hea töö 😀
Nojah, e-mailidega võistlemiseks vajalikule tasemele Eesti Post oma teenusekvaliteeti tõsta ei saa, aga päris ilma tigupostita ühiskond ka veel toime ei tule (kohtukutsed jne, kõigil ei ole internetile ligipääsu). Samas postisüsteemi ülal pidada tuleb, muidu ma ütleks, et avalikku rahastust tuleb suurendada – aga samas see on koht, mis on seotud nii suure korruptsiooniga, et ma tahaksin kõige pealt olla kindel, et süsteem on läbipaistvustatud.