Minust on saanud hiljaaegu mingi köögikoristamise friik. Mustad köögid on muidugi ka tarakanide lemmikkohad. Ja tarakanid on meil prisked – sellised tikutopsi suurused v6i natukene suuremad. Tahtsin v6rdluseks pildi teha ja siia yles riputada, et te siin ei m6tleks, et ma blufin. Aga jama selles, et elusat tarakani ma natukene kardan ja ta suure t6enäosusega jookseb minema kui ma talle tikutopsi k6rvale lähen asetama ning surnud tarakanil ei ole enam seda vormi…
Igatahes on tekkinud olukord, et nii kui ma näen segamini kööki (pesemata n6ud ja söögijäätmed tööpindadel), siis ma lähen ja koristan selle ära. Isegi kui see ei ole minu köök ja selles olev segadus ei ole minu segadus.
Naiteks laupäeval olin ylemuse köögis BBQ tekitatud kaose kenasti likvideerinud ja kadusin 6llega bassa servale tsillima. M6ne aja pärast tekkis vajadus tualetti minna – ma t6esti ei tea miks ma selleks läbi köögi pidin jalutama aga keegi raisk oli kraanikaussi asetanud veiniklaasi ja tööpinnale taldriku ja veel paar pudinat – ja nii ma siis avastasin ennast poolel teel tualetti köögist n6usid pesemast. 6lle soojenemas bassa serval.
No eks ikka tuleb uskuda. Muide igasuguste putukate suhtes oli sul lapsest peale paanika – eriti iga tiivulise suhtes. Ning huvitav, et 25 kraadi sooja oli sulle juba tappev. See Aafrika ikka muudab inimest vist palju. Toredate muutuste jätku!
Lendavad ja n6elavad putukad ei meeldinud jah. Aga roomavaid ma varem vaga ei kartnud – ämblikud olid veel minu lemmikud!
Kuuma ja kylma suhted on kyll nihkes siin – naiteks sellise 28 kraadise jahedusega, mis meil siin valitseb praegu mina ei uju.
Viimastel nädalatel basseini ainult silmailuks kasutanud. Ei kipu sisse – vesi kylm, k6ik kylm.
küll sa meil 30 kraadise ilmaga vett igatseksid, sest meil teistsugune kliima, hingata polnd enam midagi ja higi lihtsalt lippas midagi tegematagi ning 26 ne vesi tundus jahutamiseks liig lämmi olevat, see oli nagu supp
Kui ma terve eelmise aasta oleksin Eestis veetnud siis ilmselt jah seal olles ma praegu kommentaari ei kirjutaks vaid istuks kaelani vees. Samas kui Martin Eestisse j6udis, siis ta kirjutas, et k6ik ymberringi kurdavad, et hirmus palav on aga tema ei saa miskit aru 🙂
Üks selline suur prussaka üritas mind Beninis hammustada, kui mina just magama olin sättinud. Ju vist elas seal voodi all või kuskil lähistel seinapraos. Jube vastik oli igatahes.
Nad hammustavad????!!!!! Appi! Seda ma ei teadnud, ma Lartebiokorshie kodus yritasin Martinit teinekord veenda prussaka tapmise asemel teda viisakalt välja juhatama argumendiga: “Nad ju ei tee muud kahju kui, et on vastikud!” v6i “Huvitav, kuidas sulle meeldiks kui sa tagasihoidlikult ukse all v6i m6nes muus pimedas kohas oma elu elada pyyad ja siis mingi tyyp tuleks sind saapa ja haamriga taga ajama, tapmise eesmärgil?” Aga, et hammustavad – damn, no järgmine kord kui mina prussakat näen, siis pole muud kui raamatuga pähe!
Ma arvasin ka, et nad ju ei hammusta. Aga võib-olla nad hammustavad ainult siis, kui neil lastakse omaette rahulikult toimetada? Et kui sina hakkad magama jääma, siis lendavad sulle jalutsisse ja asuvad vaikselt nahistades jalgade kallale. Kui muu keha ehk on lina all, siis jalad on ikka väljas. Ma ei osanud kuidagi ilma linata magama jääda ka sellises troopikas.
Aga kui jaole sain, et see hammustaja on prussakas, siis tahtsin talle ka plätuga äsada, aga ta sinder lendas pärast matsu suure vurinaga minema. See lendamine oli ka alati selline vastikult sihitu, et kohe lendab pähe kinni mõi midagi veel hullemat. Tagaajamine päädis vahel ka sellega, et ta kukkus voodi ja seina vahele, kust enam kätte polnud võimalik saada. Esimese löögiga nad tavaliselt küll ära ei surnud, ikka litsuma pidi ka. Mul raamatuid polnud käepärast, oma ainsalt Lonely Planetit ei raatsinud prussakalögaga kokku määrida. Ja neid prussakate tagaajamise õhtuid oli ikka mitmeid, sääsespiraal neile küll ei mõjunud.