“Puhkusest” Tallinnas ja sellest Kui hoolduslehele ei jäägi lapsevanem

Ma olen sel nädalal pealinnas tööalaselt koolitumas aga kuna õppimine on siin suht ainus asi, mis ma tegema pean siis on üsna sobilik järgnevat 4 päeva hoopis puhkuseks kutsuda. 🙂

No ei ole mingit muret – ärkan hommikult kell 7, riietun, söön ja sõidan koolitusele. Kella 17 paiku jõuan tagasi hotelli ja sebin jälle endale miskit süüa ning siis võin kuni magama minekuni telerit vaadata või internetis surfata.

Ei mingit laste järele jooksmist, söögi tegemist, kakluste lahutamist, potitamist ning ei mingit lasteaia põiget enne tööpäeva algust. Elu kui lill! Vaid Hotell-Koolitusklass-Hotell!

No ok, kui järele mõelda võiks ju veel “lillem” olla.

Ma tunneksin siin lõõgastudes, end palju paremini kui mõlemad lapsed terved oleksid. Aga ei ole. Sahar-Mariel tekkis juba reedel lasteaias palavik mis õhtuks päris kõrgeks tõusis. Muid sümptomeid ei olnud justkui täheldada. Ei nohu, ei köha ja valu ka laps kuskilt ei kurtnud. Küll pitsitasin kõrvu, küll mandleid ja uurisin, et kas on kuskilt valus. Suure “kus on ai-ai” küsimise peale ajas Mari püüdlikult näpu püsti ja näitas nädalavanust kassi kriimustust.

Helistasin sinna perearsti nõuandeliini 1220 numbrile ka ning seal pakuti diagnoosiks “kolme-päeva-palavikku” ning öeldi, et kolmandal päeval peaks nahale tekkima lööve. No otsisime siis pühapäeval hoolega seda löövet aga ei miskit.

Palavikku viskas aga endiselt 39.4! Ei jäänd muud üle kui järgjekordne doos panadooli sisse anda. Kui Sahar-Mariel palavik alandajaga maha saab võetud, ei ütleks tema puhul üldse, et ta haige on. Möllab ja kratib ringi niiet vöhe pole. Eile samamoodi. Tunnike peale 39.4 mõõtmist ja Panadooli manustamist hüppas laps mööda tuba ringi ja naeris laginal.

Igatahes täna arsti juures selgus, et asi ikka tõsisem kui kolmepäevapalavik vaid Maril ikka midagi Angiini taolist. Jälle! Alles see oli kui istusime haiglas ka mingi angiinisarnase tõvega.

 

 

Lapsega võib hoolduslehele jääda ka vanaema või miks mitte a lihtsalt peretuttav!

 

Mina muidugi arsti juures kaasas ei käinud, vaid olin sel ajal juba koolitusel, vaid arsti juures käis ning lastega hoolduslehele jääb seekord minu ema. Nimelt ei pea lapsega koju hoolduslehele jääma ilmtingimata lapse ema või isa, vaid seda võib teha ükskõik milline lapse töötav lähedane. Vanaema-Vanaisa, onu või tädi või ka lihtsalt peretuttav. Infot leiad haigekassa infolehelt

 

Sekeldused Tallinnas

Komandeeringu ajal peatun Tallink Spa hotellis. Kuna palgapäevani on veel paar päeva ning eelmine kuu sai uue korteri tarbeks hoogsalt kulutatud (ostsin külmkapi, diivani ja voodi), siis üks pilt hotellitoas olevasse menüsse tegi selgeks, et õhtust söön ma kuskil mujal. Plaanisin minna Norde Centrumi Rimisse ja osta tuppa mingit poolfabrikaati. Või süüa Macdonaldsis või kuskil. Aga no õues kallas täiega vihma, seega Norde Centrum jäi liiga kaugeks ja leppida tuli Sadamarketiga. Sadamarket aga müüs peamiselt alkoholi ja kommi ja need kumbki ei sobinud minu ideega õhtusöögist. Sadamarketist üle tee oli Sadama Turg ning selle fassaadil ilutses ka kohviku silt.  Läksin siis sinna ja otsisin üles menüüs kõige odavama toidu  – pelmeenid. Selles mõttes vedamine, et pelmeenid, kas keedetud või praetud on juhtumisi ka minu lemmiktoit. 

Aga no turismitsoon ikkagi ju eks. ja seega ei saanud need pelmeenid olla mingid tavalised odavad pelmeenid vaid menüüs seisis “keedetud pelmeenid hapukoore ja kalamarjaga”. Nojah. Aga ma olin juba piisavalt vettinud, et kesklinna poole edasi rühikda ja siis läksid ikka need pelmeenid loosi.

Olles ära tellinud ja lauda istunud avastasin ma, et vihm oli üle läinud. Niiet oleks võinud kesklinna poole toitu otsima minna küll ja kui ma oleks hotellist välja tulekuga taibanud mõnikümmend minutit oodata, oleks ma ka üsna kuiva nahaga pääsenud. Aga mul oli ju vaja toitu otsima minna selle kõige suurema padukaga.

pelmeenid hapukoore ja kalamarjaga

Süües tuli mul veel meelde, et olin Pärnusse unustanud oma Tallinnas ühistranspordiga liikumiseks vajaliku rohelise kaardi. Seega homem hommikul ei saagi ma linnahalli juures kohe bussile hüpata ja Kristiine poole kihutama hakata vaid pean kõigepealt jalutama, kas Baltijaama või siis teisele poole Viru kanti ja soetama endale R-kioskist 2 euore eest uuesti rohelise kaardi. Juba kolmanda rohelise kaardi! Ja annaks see 2 eurot mulle siis sõiduõiguse! Ei! 2 Euro eest saan ma plasti-tüki, millele siis sõidukordade jagu raha peale laadida.  

Aga hotell on mõnus. Toa aknast avaneb vaade veekeskusele. Ennast hotelli sissekirjutades sain teada, ka et minu majutuse hinnasees on ka Veekeskuse ja Saunade külastus. Ma olin eelnevalt kodus suutnud broneeringuinfit välja lugeda, et Bassein ja saunad on mulle tausta vaid hommikul kella kaheksast kuni hommikul kella 10neni ja seega rõõmsalt bikiinid koju jätnud, sest koolitus algab igapäevaselt meil pisut enne kella 9t hommikul. “Ei kaheksast hommikul ÕHTUL kella kümneni” naeratas retseptsioonineiu mulle kui olin mingi kolmandat korda küsinud, et see spa-värk on ju hinna sees vaid hommikul kella 10ni. Nojah, selge siis. Järgmine nädal tulevad bikiinid kaasa!

2 thoughts on ““Puhkusest” Tallinnas ja sellest Kui hoolduslehele ei jäägi lapsevanem

  1. Kui roheline kaart on isikustatud, siis liigub raha koos sellega kaasa ja uut raha pole tarvis peale kanda. Isikustada saab tasuta internetis.

    1. Ei ole kahjuks isikustatud. Aga sellel oleva raha suutsin eelmise koolituse ajal kenasti ära kulutada.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *