Reisimine väikelapsega Amsterdam-Tallinn-Pärnu /// Traveling with toddler Amsterdam-Tallinn-Pärnu

Reisimine väikelapsega Amsterdam-Tallinn-Pärnu Traveling with toddler Amsterdam-Tallinn-Pärnu
Kuigi minu kahe lennu vaheline aeg 2 tundi 15 minutit ei ole teab mis, pikk. Eriti kui reisida läbi suure lennujaama nagu seda on Schicpol ja eriti kui reisida väikelapsega, otsustasin ma siiski enne Euroopa lendude sektorisse tormamist teha üks organiseerimise peatus. Sest niimoodi pagas pilla-palla ja jalavarjudeta laps kord loha järel kord kaenlas nagu me Accras lennukile tormasime ma enam ei tahtnud. Valetan, enne organiseerimispeatust tormasin inva wc-sse. Sest kõik see 6 tundi Accra-Amsterdam lennukis ja aeg turvakontrollis mul ei olnud ju võimalust tualetti kasutada.
Pagas kompaktsemaks pakitud, lapsele tennisedki jalga saadud asusime värav B poole teele. Ma hiivasin käsipagasi transportimiseks ka ühe käru, ning lootsin, last selle ülemises korvis sõidutada aga Silver pidas korvi siiski liiga egamugavaks niiet võtsin ta parem käekõrvale. Nii me siis liikusime samm-samm haaval tolliväravate poole sisenemaks Euroopa lendude tsooni. Tolliväravates ilutses märk, mis keelas sisenemise käsipagasit kandva käruga. Egas midagi. Seljakott uuesti selga ning kaks väiksemat kotti näppu. Silver tassis oma Nemot ise ning oli minu külge kinnitatud rihmaga. Nimelt eelmadasin ma Accras laptopi kotilt õlarihma, mille ühe otsa kinnitasin pandlaga enda pükste vööaasade külge ning teise otsa Silveri pükste vööaasade külge. Sedasi laps rihma otsas reisimine võis imelik välja näha küll aga osutus väga kasulikuks turvakontrollis. Nimelt arvas Silver, et kõige parem aeg ringi luusimiseks on siis kui tollitöötajad lapsetoite kontrollivad ja mina kotti kokku-lahti pakin. Tüng! Ei saanudki kaugemale uudistama minna kui üks meeter, sest rihm pidas ta kinni! Onneks väga häälekat sellele ei protesteeritud.
Hollandi immigratsiooni töötajad olid tegelikult väga vahvad. Mängisid Silveriga ja pöörasid tähelepanu ka Nemole.
Turvavärvatest läbi ning õnnelikult Euroopa lendude sektoris nägin silti, et minule vajalik värav asub umbes 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. See tegi umbes 45 Silveri kõnniminutit. Ma ei hakanud enam uut käru pagasi jaoks otsima ning kandsin seljakotti seljas ning kahte väiksemat kotti näpus. Silver kandis Nemot ning selle võrra oli seljakotis rohkem ruumi minu fliis-jakile, mille olin kaasa haaranud juhuks kui Hollandis või Eestis peaks hirmus külm olema. Accras tormates oli mul see jakk ka veel käe otsas. Ja Silveri jakk ka.
Jõudsime aegsasti soovitud värava juurde. Kell näitas, et oodata on vaja umbes tunnike kuid sellegi poolest ei kippunud ma ümberkondsetesse restoranidesse ega poodidesse aega parajaks tegema. Silveri jooksu ja ringi luusmise tuju oli ka mõneks ajaks ammendatud ning puhkas väga hea meelega toolil jalga ja mängis Nemo ja teiste mängukaladega.
Varsti hõigatigi, et boarding Tallinna lennule on algamas ning eelisjärjekorras oodatakse äriklassi reisijaid ning lastega reisijaid. See meile sobis! Lennukis Silver korra küll arvas, et see turvarihmadega kinni panemine ei ole kõige parem mõte aga leppis siiski, ning õhkutõusmise lõppedes ta juba magas magusasti. Pole ka ime – öisel Accra-Amsteram lennul sai ta ju magada vaid napilt 4 tundi.
Tallinnas ootasime heaga kui lennuk tühjaks sai enne kui hakkasime maha liikuma – ei olnud ju enam kusagile kiiret! Lennujaamas olid vastas ema ja vend. Ema võttis lapselapse kohe oma hoolde. Olgugi, et viimati oli Silver vanaema näinud kui ta oli 1.5 kuune (nüüd on ta täspelt 1.5 aastane) ei olnud mingit hirmu. Enne lennujaamast väljumist jõudis poiss silma peale panna ka blondidele vene neidudele, kes tema kauneid prune silmi kohe kommenteerisid  Eks ta üks võrgutaja meil ole jah 🙂
Tallinn-Pärnu autosõit läks õige ladusalt. Poiss näppis vanaemalt kingiks saadud laste laptopi, mängis erinevaid loomahääli ning plaksutas muuskia palade peale käsi.

Niiet varsti näeme!

Although I do not consider 2 hours and 15 minutes to be very big transiting time, especially when traveling with toddler and especially when to transit via such a big airport like it is Schicpol, I decided to make an arranging stop straight after getting out from Accra-Amsterdam flight. I was not in mood to ran through the airport same way as I did in Accra – handluggage chaotically hanging on me, child without footware and so on. No, first of all I ran to bathroom – as I did not have chance to use one all the 6 hours during the flight and the boarding time before that!

After having arranged my luggage and setsome footware back to my toddler we were ready to move towards Gate B. I took the handluggage carrier trolley and hoped to place my son on top of it but he felt the basket to be uncomfortable! So he walked. Step-by-step slowly we were moving towards the transiting gate were we met the “no trolleys” sign Well what to do – took my luggage on back again – but as I had arranged it before, it was no problem this time. Silver was carring his fish Nemo on his own and this left extra place in my backpack for the winterjackets I had grabbed along to protect ourselves from cold Estonian weather.

I had removed the shoulder belt from my laptp bag in Accra and tightened one side of to my trousers and other side to my sons trousers. It might have looked weird to walk like that child on rope but it was actually good idea, cos my son thought best time to look around was then I was repacking my bags in Security check again. Well, thanks to the strip, he could not escape far.

Immigration people at Netherland were very friendly. They played with my son and paid attention even to Nemo. So passing the security check and immigration was very easy there.

After passing the transfer gate and reaching to the European flights zone the sign showed 15 minutes walk to the boarding gate, what we were looking for. Well that was 45 minute walk with Silver. I did not take the handluggage trolley this time. Who knows where again I have to give it away…

We reached to our boardin gate even one hour early. Luckily after long walk and having slept only 4 hours in our night flight, Silver was not anymore in mood of running and was very hapy to sit down on chair and wait for the boarding while playing with Nemo and his other “fishy-friends”

And it did not take too long until theycalled us to the flight. In plane firsthe was not too happy being tighted again with security belt but by the time we finished the take-off he wasalready sleeping. No wonder. Last nigh for him was not easy!

In Tallinn my mom and brother were waiting for us. My mom straight took her grandson to her care and although last time Silver saw her when he was 1.5 months old (now he is 1,5 years) he did not consider her stranger and tell her his travel impressions. Even he got time to check out some blonde russian ladies in airport! 🙂

Tallinn -Pärnu car trip was peace of cacke. Silver was playing sounds from his new toy laptop he got as present from grandmother and the 2 hours went by ease 🙂

Amsterdamis

2 thoughts on “Reisimine väikelapsega Amsterdam-Tallinn-Pärnu /// Traveling with toddler Amsterdam-Tallinn-Pärnu

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *