Rannalogistika

Eelmiseks nädalavahetuseks kutsusid leedukad mu endaga randa – antud seltskonnas olin mina ainus, kes veel ise enda aja peremees ei ole. Damn! Reedeõhtune liiklus linnast väljasõidul ja mina vabanemas kontorist mitte varem kui kell 5 õhtul. Damn, veelkord!
Ja randa sõita tuli kindlasti reedel, sest kui just kilekottide keskel ujuda ei armasta tuleb rannarõõmude nautimiseks (pea)linnast üpris kaugele minna.
Tagumine aeg linnast välja trügimiseks siis kuskil kell 3 pärastlõunal, mida jäin kontorisse auditeid lõpetama. Nimelt orgunnis Andrius mulle punkt kella viieks õhtul tööle vastu (auto)juhi mootorrattal. Nii jäi mul piisavalt aega kodust läbi käimiseks ja pakkimiseks samal ajal kui teised autoga linnapiiri poole liikusid.
Püüdsime nad kinni pisut enne kella kuut õhtul enne teetolle asuvat Shellis coca-cola peatust tegemas. Eeltellisime õhtusöögi üliarmsas Ko-Sa rannaresordis Cape Coasti ja Takoradi vahel.
Sama rannaresort, mida meie vahva reisiseltskond päris esimestel Ghanas veedetud päevadel külastas koos tol ajal Cape Coastis elanud Eesti tüdrukute Jane ja Maaliga.
Tegelikult me peatusime Ko-Sa kõrval asuvas Albertase resordis – (Ko-Sal) ei ole veel konditsioneeritud tube aga söömas käisime erandidult Ko-Sal. Albertose resordi, mis iseenesest on uuem ja vingem menüüvalikus on vaid praetud või keedetud riis kana või kalaga ning sellele kipuvad lisanduma ka kõhuhädad, teadsid kogenumad kommenteerida.
Ko-Sa rahvas oli aga nii cool ja usaldav, et lubas meil hoida lahtist restoraniarvet kuni tagasisõidupäevani hoolimata faktist, et me peatusime naabrite juures.
Ko-Sa, rannaresorti peab väga armas Hollandi paar, kes sarnast äri juba kolmes Aafrika riigis eelnevalt ajanud ning umbes 7 aasta pärast plaanivad lõuna suunas edasi liikuda, et uus resort püsti panna. Nemadki kruiisivad maad mööda. Kadestusväärne – tahaks ka 40-50 eluaastates olles sellist liikumisvabadust omada.
Väga fun nädalavahetus oli. Muuhulgas õppisin mina selgeks kuus esimest leedukeelset sõna/sõnapaari ning Andrius ilmutas huvi investeerimaks minu veebi-foto ettevõtmisesse Ghanas. Jutt käis summadest, mis võimaldaks kontori rentimist ning väikese stuudio avamist uuel aastal. Lisaks plaan käivitada paar internetiportaali, mida Ghanas veel ei ole aga mis mujal maailmas on olulisel kohal. Hetkel õhku veel ei hüppa ja tööl lahkumisavaldust ei esita, sest tegu võib olla ka pelgalt blufiga. Eks näis.

Kohalik ja vähem kohalik nädalavahetus!

Kaks nädalat tagasi laekus värske intern Dubaist kes kohe meie sõprusgruppi sobitus. Hoolimata oma esialgsest kodutu staatusest vaimustus ta Ghanast täiega: “Milline loodus, millised inimesed, millised naised, milline kultuur, milline ööelu – wow! Aafrika!” Ja loomulikult tahtis ta, et me talle kohe kõiki ajaveetmise võimalusi tutvustaks. Mõtlesime ta siis nädalavahetusel Champsi kutsuda. “But smth local, please – I love local people, I want to something very local! I want to feel that local touch!” Esitati tingimus. Ok, Champsi järelikult ei lähe. Hästi oli, et kõnealusel nädalavahetusel toimus Cape Coasti festival, mis tähendas seda, et linn oli yks suur pidu – päeval tänati kõiki jumalaid, kaasaarvatud The God ja öösel on pidu tänavatel – mis saaks olla veel parem kohalik kultuuriüritus?
Cape Coasti sõitsime Tro-Troga, väljumispunktiga Kaneshie. Ei mitte selle moodsa konditsioneriud Tro-Troga. Bussi otsides, esitati mulle hirmunud küsimus: “Are you sure about this?” Ma saan aru, et see prügine ja lagane segadus väga bussijaama ei meenutanud aga noh kohalik “touch-I” pidi sealt kyll kätte saama.
Hotelli me nii hilja Cape-I jõudes ei saanud aga leidsime tasuta ulualuse Cape Coasti ülikooli tudengimajast. Esimesel õhtul oli isegi voolav vesi olemas, järgmine päev tuli leppida ämbri-dushiga. Jagatud wc ja pesemisvõimalus, tuld sees ei olnud aga ukse sai ju alati lahti jätta – ühesõnaga selline kohalik värk. Oösel pidutsesime kohalikega tänavatel – st rüselesime hip-hopi saatel rahvamassis ja katsusime Ghanalaste armastatud paaritustantsust võimalikult väheste vigastustega välja tulla.
Pühapäeva hommikul küsisin muljeid.

“It was way too local, can we do something for forigners only now?”

Kylastaja One Stone'is

Mulle sobis.

Hommiksöök Oasies (Korralik rannaresort) ja jalutuskäik mere ääres.

Enne bussile minekut hüppasime läbi ka One Stone’ist, ning sealsed rastad suutsid Ali uuesti naerma panna ja taastada usu kohalike “cool” olemisse. 🙂

Järgmise nädalavahetuse veetsime juba suurema seltskonnaga Kokrobitel.
Nimelt oli programmis Leedulannast rastatsiki sünna!

Pisut parem eelarve, pisut parem majutus ja pisut vingem seltskond: välismaalased ja kohalikud rastad. Nii on parem 🙂

seal me peatusime

Ghanas on hotellipidajate hulgas üpris popp ehitada mitte maja paljude tubadega vaid hoovi peale palju majakesi. selles majakeses peatus meie kamp.

nummmikas!

njaa ja “tubade” vahel jooksid ringi ahvid ja pärast me leidsime maja tagant nende puu ka üles.

ahvipuu
rannajalka
jalka

Seekord ma võtsin jalkamängust osa pealtvaatajana!

Ali ja Leedulanna Aqua jälle kohalikega sotsialiseerumas 🙂

Hehhe, alati säravad Kreeklased +1 fänn.

Mulle tegelt soovitati mitte nii palju pidu-pidu postitusi avaldada. Et halb marketing kui tahan, et välismin mul Eestisse pöörduda aitaks. Aga no kamoon! Kuidas ma seda kõike teiega ei jaga? Ja lugesin kokku – no ei ole, et ainult pidudest kirjutan!