Kuidas bürokraatia ja seadusepügalad teevad kõik selleks, et meil Eestisse tulles võimalikult vähe startdiraha oleks…

Minu abikaasa viisataotlus Eestisse tulekuks on kahel korral juba varem erinevate konaruste taga toppama jäänud.

Täna hommikul sõitsime sirge seljaga Saksa Saatkonda, sest teadsime et NüüD KüLL on kõik korras.

Abielu Eesti perekonna registris – Check!
Nõuetekohane summa finatsvahendeid – Check!
Uuendatud pass ja kehtiv viisataotleja elamisluba Ghanas – Check!

Siiski, ei võetud täna veel viisataotlust vastu. Nimelt aegub Ibrahimi Ghana elamisluba Jaanuaris. Saatkonna poolt antud “Nõutavate dokumentide” nimekirjas polnud öeldud kui kaua Ghana elamisluba kehtima peab aga sealne töötaja selgitas meile, et vähemalt kolm kuud peale plaanitavat tagasitulekut Ghanasse on vaja, et luba kehtiks.

Njaaaa…. Ghana elamisloa pikendamine veel üheks aastaks maksab üle 1000 dollari. Meile kuluks see raha Eestis elu ja äri alustamiseks ära. Aga ei – selleks, et viisat taodelda peab kõigepealt elamisluba pikendama.

Elamisluba peaks siis Ibrahimile pikendama tema tööandja. Jah seesama tööandja, kellega on tegelikult plaan Jaanuaris hüvasti jätta.

Milline huvi peaks olema tööandjal pikendada lahkuva töötaja viisat? Lisaks veel tõestada töölepingu ja mille kõigega veel seda, et Ibrahim kindlasti Ghanasse tagasi tuleb.

Mhmmm…. aga…..mmmm kas on siis väga vale öelda, et tegelikult ei tahagi tulla Ghanasse tagasi? Siis ta ilmselt lihtsalt ei saaks viisat… Kuigi meil on ju täielik õigus perega ümberasuda Euroopasse? Miks peaks Ibrahim varjama, et soovibki kolida riiki kust tema naine ja lapsed pärit on ja elada seal perega?

Alternatiiv Ghana elamisloa pikendamisele oleks Ibrahimil lennata Liibanoni ja seal Eesti viisat taodelda – see maksab ka u 1000 dollarit (Edasi-tagasi) Ja seal ei oleks siis mind tema viisataotlust toetamas….

Selle Liibanoni tsenaariumi korral ilmselt oleks soodsam tal reisi Eesti suunas (kui viisa antakse muidugi) jätkata Ghanasse tagasi tulemata. Mis tähendab, et mina peaks 2 aastase ja 1 aastase lapsega üksi läbi Amsterdami Eestisse lendama!!! Appiiiii!!!! Ja mitte aint kahe lapsega – kogu ümberkolitava pagasiga!!!!!

Jeerum noh?

Ega me alla ei anna. Me tuleme ikka. Kas kõik korraga või mitmes jaos aga tuleme! Sest ega meil ei olegi oma säästudega midagi muud targemat teha kui pikendada elamisluba riigis kust tegelikult ära kolida kavatseme või viisa kindlustamiseks veel mingeid lisa lende ette võtta!

Ajee!

Kuidas ma Sahar-Marie sündi registreerisin

Läksin mina eelmine nädal tütre meditsiiniline sünnitõend, abikaasa poolt allkirjastatud nime nõusolek ning enda pass näpus Pärnu Maavalitsusse lapsele nime panema. Kuna abielu sai juba 2013 meil perekonna registrisse siis eeldasin, et kõik dokumendid on korras.

Uuriti ja puuriti seal siis minu pabereid ja küsiti ka abikaasa passikoopiat kuna vaja talle genereerida isikukood tema sünni aja järgi. Mainisin, et see peaks andmebaasis juba olema ajast kui esimese lapse sündi registreerisin kuid mida ametnik ei leidnud oli minu abikaasa tollane passikoopia.

Ei hullu, jalutasin koju tagasi ning palusin abikaasal passikoopia saata. Kahe päeva päeva pärast olin sellega tagasi Maavalitsuses kus põrkasin uue probleemi otsa.

Minu abikaasa passis pole meie ametnikele loetavas keeles kirjas tema sünni kuupäeva. On 19 sigrimigri 1982. Kuna iga aasta 19 November on sünnipäeva tähistatud võiks ju eeldada, et see sigrimigri on araabiakeelne November – nimelt on tal passi vastavad lahtrid täidetud käsikirjas ning Araabia keeles. Mina võiks nii eeldada, aga ametnik ei tohi. Akki tähendab sigrimigri hoopis märtsi ja abikaasa kõik see aeg mulle oma sünnipäeva osas valetanud on? Nii ei saa lapse sündi registreerida!!! Porisesin ametnikule, et kurja palju lihtsam oleks olnud mul üldse see abielu maha vaikida ja lapsed üksikvanemana registreerida. Selle märkuse peale loobus ametnik ära abikaasa passile eestikeelse tõlke organiseerimise nõudmisest ja helistas hoopis siseministeeriumisse, et nõu küsida. Seal v5ttis otsustamine omajagu aega ja mu paluti jälle vahepeal koju minna.

Päeva teise pooles tuli siis siseministeeriumist otsus – Abikaasa peab allkirjastama mulle paberi kus kinnitab, et tema on tõepoolest sündinud 19.11.1982. Muidugi eksisteerib siin siiski võimalus, et abikaasa jälle valetab aga lapse huvides pigistatakse siin silmad kinni ning eile saigi piiga endale lõpuks nime! Jee! Nüüd siis passi taotlema!