“Puhkusest” Tallinnas ja sellest Kui hoolduslehele ei jäägi lapsevanem

Ma olen sel nädalal pealinnas tööalaselt koolitumas aga kuna õppimine on siin suht ainus asi, mis ma tegema pean siis on üsna sobilik järgnevat 4 päeva hoopis puhkuseks kutsuda. 🙂

No ei ole mingit muret – ärkan hommikult kell 7, riietun, söön ja sõidan koolitusele. Kella 17 paiku jõuan tagasi hotelli ja sebin jälle endale miskit süüa ning siis võin kuni magama minekuni telerit vaadata või internetis surfata.

Ei mingit laste järele jooksmist, söögi tegemist, kakluste lahutamist, potitamist ning ei mingit lasteaia põiget enne tööpäeva algust. Elu kui lill! Vaid Hotell-Koolitusklass-Hotell!

No ok, kui järele mõelda võiks ju veel “lillem” olla.

Ma tunneksin siin lõõgastudes, end palju paremini kui mõlemad lapsed terved oleksid. Aga ei ole. Sahar-Mariel tekkis juba reedel lasteaias palavik mis õhtuks päris kõrgeks tõusis. Muid sümptomeid ei olnud justkui täheldada. Ei nohu, ei köha ja valu ka laps kuskilt ei kurtnud. Küll pitsitasin kõrvu, küll mandleid ja uurisin, et kas on kuskilt valus. Suure “kus on ai-ai” küsimise peale ajas Mari püüdlikult näpu püsti ja näitas nädalavanust kassi kriimustust.

Helistasin sinna perearsti nõuandeliini 1220 numbrile ka ning seal pakuti diagnoosiks “kolme-päeva-palavikku” ning öeldi, et kolmandal päeval peaks nahale tekkima lööve. No otsisime siis pühapäeval hoolega seda löövet aga ei miskit.

Palavikku viskas aga endiselt 39.4! Ei jäänd muud üle kui järgjekordne doos panadooli sisse anda. Kui Sahar-Mariel palavik alandajaga maha saab võetud, ei ütleks tema puhul üldse, et ta haige on. Möllab ja kratib ringi niiet vöhe pole. Eile samamoodi. Tunnike peale 39.4 mõõtmist ja Panadooli manustamist hüppas laps mööda tuba ringi ja naeris laginal.

Igatahes täna arsti juures selgus, et asi ikka tõsisem kui kolmepäevapalavik vaid Maril ikka midagi Angiini taolist. Jälle! Alles see oli kui istusime haiglas ka mingi angiinisarnase tõvega.

 

 

Lapsega võib hoolduslehele jääda ka vanaema või miks mitte a lihtsalt peretuttav!

 

Mina muidugi arsti juures kaasas ei käinud, vaid olin sel ajal juba koolitusel, vaid arsti juures käis ning lastega hoolduslehele jääb seekord minu ema. Nimelt ei pea lapsega koju hoolduslehele jääma ilmtingimata lapse ema või isa, vaid seda võib teha ükskõik milline lapse töötav lähedane. Vanaema-Vanaisa, onu või tädi või ka lihtsalt peretuttav. Infot leiad haigekassa infolehelt

 

Sekeldused Tallinnas

Komandeeringu ajal peatun Tallink Spa hotellis. Kuna palgapäevani on veel paar päeva ning eelmine kuu sai uue korteri tarbeks hoogsalt kulutatud (ostsin külmkapi, diivani ja voodi), siis üks pilt hotellitoas olevasse menüsse tegi selgeks, et õhtust söön ma kuskil mujal. Plaanisin minna Norde Centrumi Rimisse ja osta tuppa mingit poolfabrikaati. Või süüa Macdonaldsis või kuskil. Aga no õues kallas täiega vihma, seega Norde Centrum jäi liiga kaugeks ja leppida tuli Sadamarketiga. Sadamarket aga müüs peamiselt alkoholi ja kommi ja need kumbki ei sobinud minu ideega õhtusöögist. Sadamarketist üle tee oli Sadama Turg ning selle fassaadil ilutses ka kohviku silt.  Läksin siis sinna ja otsisin üles menüüs kõige odavama toidu  – pelmeenid. Selles mõttes vedamine, et pelmeenid, kas keedetud või praetud on juhtumisi ka minu lemmiktoit. 

Aga no turismitsoon ikkagi ju eks. ja seega ei saanud need pelmeenid olla mingid tavalised odavad pelmeenid vaid menüüs seisis “keedetud pelmeenid hapukoore ja kalamarjaga”. Nojah. Aga ma olin juba piisavalt vettinud, et kesklinna poole edasi rühikda ja siis läksid ikka need pelmeenid loosi.

Olles ära tellinud ja lauda istunud avastasin ma, et vihm oli üle läinud. Niiet oleks võinud kesklinna poole toitu otsima minna küll ja kui ma oleks hotellist välja tulekuga taibanud mõnikümmend minutit oodata, oleks ma ka üsna kuiva nahaga pääsenud. Aga mul oli ju vaja toitu otsima minna selle kõige suurema padukaga.

pelmeenid hapukoore ja kalamarjaga

Süües tuli mul veel meelde, et olin Pärnusse unustanud oma Tallinnas ühistranspordiga liikumiseks vajaliku rohelise kaardi. Seega homem hommikul ei saagi ma linnahalli juures kohe bussile hüpata ja Kristiine poole kihutama hakata vaid pean kõigepealt jalutama, kas Baltijaama või siis teisele poole Viru kanti ja soetama endale R-kioskist 2 euore eest uuesti rohelise kaardi. Juba kolmanda rohelise kaardi! Ja annaks see 2 eurot mulle siis sõiduõiguse! Ei! 2 Euro eest saan ma plasti-tüki, millele siis sõidukordade jagu raha peale laadida.  

Aga hotell on mõnus. Toa aknast avaneb vaade veekeskusele. Ennast hotelli sissekirjutades sain teada, ka et minu majutuse hinnasees on ka Veekeskuse ja Saunade külastus. Ma olin eelnevalt kodus suutnud broneeringuinfit välja lugeda, et Bassein ja saunad on mulle tausta vaid hommikul kella kaheksast kuni hommikul kella 10neni ja seega rõõmsalt bikiinid koju jätnud, sest koolitus algab igapäevaselt meil pisut enne kella 9t hommikul. “Ei kaheksast hommikul ÕHTUL kella kümneni” naeratas retseptsioonineiu mulle kui olin mingi kolmandat korda küsinud, et see spa-värk on ju hinna sees vaid hommikul kella 10ni. Nojah, selge siis. Järgmine nädal tulevad bikiinid kaasa!

Koliks õige pealinna?

Eile tuli Sahar – Marie lasteaiast koju palavikuga. Aga mind on seoses töökoha vahetusega uuest nädalast Tallinna koolitusele komandeeritud. 😕

Tegemist siis uue töötaja koolitusega, mis on just oluline, et tööga peale hakata. Bussipiletid ostetud ning hotell koolitusperioodiks tööandja poolt broneeritud.  Nüüd kindlasti tekib küsimus, et kas Tallinnas elades ma saaks haige lapse kõrvalt koolituses käia. No ei saaks – aga sel puhul ei peaks ma rinda pistma hotellibroneeringu viimase hetke tühistamise tagajärgedega, sest ma lihtsalt elaks samas linnas ja mu jaoks poleks üldse mingit hotelli broneeritudki.

Üldse tundub, et Pärnu linna kõik sellised kobedamad tööandjad on ikkagi peakontoriga Tallinnas ja see tähendab, et igakord tooks töökoha vahetus kaasa õppeperioodiks komandeeringu pealinnas ja mina pean hakkama jälle ema paluma, et ta sel ajal mu pool elaks ja laste järele vaataks. Samas kui Tallinlasena saaksin ma lapsed ise enne koolituse algust samas linnas lasteaeda viia ja peale koolitust nad sealt üles korjata.

Lisaks oleks pealinnas ka suurem valik E-R 8-17 graafikuga töökohti, kus ei peakski laste osas nii palju tugivõrgustikule lootma. Ka oleks suuremas kollektiivis lihtsam hoolduslehte võtta, sest asendajat leida on lihtsam. 

Minu uue töökoha kollektiivis on paljudel töötajatel küll lapsed aga hoolduslehti võtta ei ole eriti kombeks sest kollektiiv on väike ja asendajat naljalt ei leia. See tuli meil eile kolleegiga aruteluks.

 Laste haiguste ajal tõstetakse lihtsalt graafikut nii palju ümber kui võimalik ja loodetakse tugivõrgustiku abile.

Eile just naersime ühe kolleegiga, kes ka laste osas palju ema abi kasutab, et siis kui meie olime väiksed olid vanaemad pensionil, aga nüüd tõstetakse igal aastal seda pensioniiga, niiet vanaemad ka käivad täiskohaga tööl ja polegi nii lihtne häda korral kellegile lapsi hoida jätta! 😀

Umm…. lapsed 85 aastase vana-vanaemaga koju jätta?

Et njah…. riik seda tahab, et me iivet tõstaks ja lapsi teeks – no jätku siis see pensioniiga rahule, et emad-isad saaks hoolduslehtede pärast muretsemata tööl käija. 😁

Hoolduslehe osas nii palju jõudsin uurida, et seda võib võtta ükskõik, milline töötav lapse lähedane, kui ta temaga koju jääb. Selleks võib olla tädi, onu, vanaema, vanaisa või isegi perekonna sõber.  Päris huvitav.

Täna ma veel pealinna kolima ei hakka, vaid uurin lapsehoiu võimalusi ning püüan abikaasa Aafrikast koju komandeerima. Kuidagi peab ju saama!

Korteri ostsin küll Pärnusse, aga tal  väga hea asukoht, ning usun, et saan selle üpris hõlpsalt välja üürida, kui peakski kunagi pealinna  või tagasi Aafrikasse kolimine päevakorda tulema!

Hoolduslehele – Jälle!!!!

Nojah…. täna hommikul tundus Sahar-Marie kahtlaselt soe. Ma lootsin küll, et ma eksin aga kraadisin ja 38.3, proovisin uuesti teise kaenla alt ja 38.5 No kurat küll!

Jah ma vannun, aga no mis teha. Alles ma olin temaga haiglas ja hoolduslehel. Tööle tagasi sain 11 Veebruar.

Seega jah kolmapäeval on oodata suht kesist palka.  Ma olin tütrega hoolduslehel jutti 16 päeva. 80% määraga hüvitatakse minu töötasu vaid 14 järjestikuse päeva ulatuses. Siinkohal saadan sajatused perearstile, kes eelmine kord kurku ei vaadanud ja veretesti ei soostunud tegema – usun, et õige diagnoosi korral oleksin kiiremini tööle tagasi saanud.

Siis ma ravisin ju 5 päeva kõigepealt “natukene punast kõrva” ja siis sattusin Sahar-Mariega haiglasse kus ta 20 tundi pidi veetma tilgutite all.

Homme siis sama perearsti juurde uuesti hoolduslehte taotlema. Köha ei ole, nohu ka ei ole – lihtsalt see kuradima palavik. Ma lootsin alguses ikka, et äkki on mingi valepalavik või möödan valesti aga no peale lõunaund näitas kraadiklaas jälle 38.5 niiet selge on, et homme ta lasteaeda ei lähe.

Kõige rohkem ma kardangi, et tal on see va mandlipõletik tagasi sest ila eritus on hetkel nagu Berhardiinil. See sümptom oli meil siis eelmine kuu ka. Muidugi või ju loota, et ehk tuleb uus hammas ja homme on kõik ilus ja kolmap saan juba tööle tagasi…  Aga kui hakkabki korduma see mandli jama? Oeh, siis tuleb välja võtta jah?

Nüüd on lapsel palavikualandaja sees ja tuju hea – möllab ringi ja kipub õue ja kui ma poleks palaviku varasemalt lausa kolm korda mõõtnud siis ma arvaks, et laps on terve. Noh umbes nagu mu perearst eelmine kord.

Äkki ei olegi homme enne arstile minekut hea mõte lapsele palavikualandajat anda –  et noh äkki siis võetakse pisut tõsisemalt meid. Sest eelmine kord saatsis see kahtlus, et miks me üldse tulime registratuurist alates.

Silver jääb ka koju appi õde ravima, sest ega ma ei saa ju haige Sahar-Mariega teda hommikul lasteaeda viia või Mariet koju jätta kui Silverit lasteaeda viin….

Nõme on lihtsalt see, et ma jälle kaotan palgas. Just nüüd kus ma igat senti säästes püüan mingi 8000 eurot kokku koguda… Jah umbes nii palju oleks vaja, et uus korter osta. Et seda siis citadele panga pakkumise põhjals kus lepingu tasu oli 1.2% (rõlgelt suur eks?) Kredexi käendus maksaks 327 Eurot, siis veel juurde omafin ja notaritasud ja õppelaenu kinni panek…. et noh keskeltläbi 8000 oleks vaja… brrrrrrrrrrrrrr.  Ilmselt lähebki mul see korteri ostu plaan hoopis 1 aastasesse rahakogunise faasi sest intress 3.5 ei tundunud ka kõige parem. Ehk on aasta pärast paremad tingimused? Loota ju võib…  No krediidipanga otsuse ootan ka enne ära…. äkki tulevad sealt paremad tingimused ja siis tasub jälle mõelda selle ostu peale.

Oeh.. sai paras ving ja hala siia kokku aga no mis siis ikka – tuleb teinekord ka selliseid päevi!

 

Kop-kop punn tuleb!

tuulerõuged, haige laps, hooldusleht, õigus, punn
Punn

Eile sain ma napilt tunnikese tööl oldud kui helistati lasteaiast, et Salam-Silveril palavik ja kaela peal punnid ning kahtlustati tuulerõugeid.

No tore! No on ajastus! Kirusin ma olukorda maapõhja. Nimelt olin just eelmine päev abikaasa (kes muidu oleks võinud haige lapsega kodus istuda) lennukile saatnud.

Et siis terve kuradima September, kui mul oli mees kõrval ei võinud mul lapsed haigeks jääda! Ei! Nemad pidid ootama ära täpselt selle päeva, mil issi Ghanasse tagasi sõidab ja siis haiguse külge korjama! Sest ega ma ju nii lihtsalt ei pääse. Tuulerõuged on nakkushaigus ja on vaid aja küsimus, mil Sahar Marie selle endale külge saab.

Ma tean, haige lapsega hoolduslehele jäämine on minu õigus aga ma tean ka seda, et just nimelt väikelaste suurem vastuvõtlikkus igasugustele haigustele on põhjus, miks väikelaste emasid (eriti just selliseid, kel meest kõrval haiguslehekoormat jagamas pole) ei taheta väga tööle võtta.

Mul sai just katseaeg läbi ning õnneks polegi veel kordagi töölt ära, haigus- ega hoolduslehel, pidanud olema. Lapsed on püsinud üsna terved. Ka Augusti lõpus tehtud lasteaiavahetus läks ilma suuremate tõvedeta. Kuigi Septembris poleks laste haigestumisest olnud miskit hullu, sest siis oli Ibrahim veel Eestis.

Oi kuidas ma ei taha hakata olema see töötaja, kes iga natukese aja tagant haigus- või hoolduslehega kodus istub. Kevadel õnnestus mul need nohuperioodid ema ja lapsehoidja abiga niimoodi ära jonksutada, et ei pidanud töölt koju jääma. Nimelt töötan graafiku alusel ja kui mul on käimas parasjagu lühike nädal siis see tähendab seda, et see nädal on mul vaid kaks tööpäeva. Kui siis laps nohusse jääks siis nende kahe päeva pärast, ma küll ei hakkaks hoolduslehte võtma vaid palkaksin lapsehoidja.

Eile aga tuli kutse laps lasteaiast koju viia just sellisel ajal kus ka minu ema oli tööl. Kusjuures ma olin õhtuks korraldanud juba lapsehoidja, kes oleks pidanud lapsed aiast tooma enda poole kuniks minu tööpäev lõpeb. (Mul tööpäevad ju 20.15ni, samas kui lasteaed sulgeb uksed hiljemalt kell 18.00)

Haigele lapsele ma palgalist hoidjat poleks saanud keset päeva järgi saata, sest siis oleks ta jäänud hätta hiljem oma lapse koju toomisega.

Niiet ei jäänudki muud üle kui ise töölt ära tormata ja see paganama hooldusleht võtta.

Mis omakorda tähendas seda, et Salam-Silveri haigus tuli registreerida ka arsti juures. Seletasin siis Silverile kodus, et nüüd läheme arsti juurde ja näitame arstitädile ka punni.

Tänu Pärnu perearstikeskuse hajameelsetele töötajatele saime palavikus lapsega perearsti ukse taga oodata üle poole tunni.

Nimelt olid nad minu lisanumbri registreerinud eelmisele päevale!!! Saad sa aru? Ma helistan, töölt ette, et olen haige lapsega tulemas – nad ütlevad, et tule kolmeks ja käi enne registratuurist läbi. Registratuuris öeldi, et nii nüüd kõik korras – lihtsalt mine ukse taha ja oota kutsumist, me panime su numbri kirja.

Ja noh nii me siis seal ootasime.

Silver teadis, et arstile peab punni näitama ja nii iga jumala kord kui mõni valges kitlis tädi mööda koridori käis hüüdis Silver kõlava häälega “Tere!” ja osutas näpuga punnile, ise juurde kommenteerides, et “punn”.

Silver mäletas kuu aja tagusest ülevaatusel käigust hästi ka õiget ust ja seda kuidas ma seal koputasin ning mingi hetk kui tal ootamisest villand sai (kabinetti kutsuti järjest teisi haigeid)läks poiss pereõe ukse taha koputama ise samal ajal hüüdes “OPEN lahti! Punn tuleb!” (Open = Ava ik.)

Lõpuks tegigi pereõde ukse lahti ja uuris, mis me seal teeme ning oli väga üllatunud kuuldes, et meil kella kolmeks lisanumber oli. Otsis natukene oma süsteemis ja avastas, et oli jah pandud lisanumber aga EELMISELE päevale!!!!!

Seega no kuulge – Arstikeskuse töötajad!!!! Äkki püüaks veidi hoolsam olla. See siiski on piisavalt vastutusrikas töö – teie väikse nn näpuka tõttu ootasin palavikus lapsega 40 minutit arstikeskuse koridoris ja tegin nn pisikutevahetust!

Tegelikult aga on laps rõõmus ja väga uhke oma roheliste täppide üle. Mürgeldamise järgi küll ei ütleks, et haige või palavikus oleks 🙂