Esimene aasta päkapikuna

Kuigi mu vanem laps saab mõne kuu pärast juba nelja aastaseks oli mul käesolev advent esimene kord päkapikku mängida.

Sest noh ütleme ausalt – Palmi all oli ikka päris raske jõulu-tunnet ja meeleolu kätte saada.

No mis Jõulutunne???? Mis advendi aeg? Päkapikud!!!!???? 🙂

Ostsin siis Novembri lõpus kappi Kinderi shokolaade, väikseid sussi-maiuseid ja kommipakikesi täis (et noh ei peaks iga päev sellele mõtlema, kas hommikuks Jõulusoki sisse miskit olemas on) ja riputasin aknalaua alla kleebitud konksude külge kummagile lapsele Jõulusoki. Aknalauale ehtisid lapsed vanaema abiga kuuse ning paigutasid sinna kõrvale päkapiku.

Hommikul juhtisin lapsed sokkide juurde, millede seest leidsime koos üllatused. Tänasime pidulikult päkapikku ja valetasin lastel suud-silmad täis selle jutu osas kuidas need üllatused sinna soki sisse sattusid. Et päkapikud tõid ja et päkapikud käivad akna taga piilumas kas lapsed head on.

Kui hommikusöögi laua ääres läks toiduga mängimiseks, tuletasin lastele meelde, et Päkapikud ju piiluvad akna taga, kas lapsed ikka head on, et öösel saaks kommi tuua.

Salam-Silver ronis kohe köögi akna peale. Vaatas igasse nurka ja teatas, et praegu küll ükski päkapikk ei piilu! 🙂

Sahar Marie uskus aga seda piilumise juttu natukene rohkem ja proovis igati püüdlikult käituda. Käis ka päevasel ajal mitu korda soki sisse piilumas, et kas on sinna äkki juba uus shokolaad tekkinud, aga ei miskit. Seletasin talle siis, et päkapikk toob soki sisse magusat kraami öösel kui lapsed magavad.

Seletus mõjus ja õhtul kui une aeg tuli, käis Sahar Marie aknalaual istuvale mängupäkapikule raporteerimas, et tema läheb nüüd tuttu. Ütles veel igaks juhuks mitu korda aitähh ja jooksis umbes kolm korda magamistoast välja, et päkapikule öelda “Tadaaa, lähe tuttu ja Aitähh Pikk” 

See tseremoonitsemine aga lõppes üsna kiirelt ära – lapsed said aru, et sokid täituvad hommikuks kommiga niikuinii.

Esialgu ei tulnud lastel hommikuti kohe meelde, et akna all rippuvat Jõulusokki kontrollida aga nüüd on see nii harjumuseks saanud, et nii kui varahommikul silmad avanevad joostakse esimese hooga advendinoosi otsima. Ups! Aga kohe on Jõulud ja päkapikud lõpetavad magusad külastused ära. Kuidas ma selle küll lastele  selgeks teen? Või pean nüüd terve aasta Päkapikkku mängima…

Nagu öeldakse…. annad kuradile sõrme – võtab terve käe …. 🙂

Pühapäevaks on palgatud Jõuluvana ja toimub suurem kingitrall….. mis tähistab meie prese päkapiku visiitide lõppu. Katsun sellest kuidagi ka Jõuluvanaga juttu thea stiilis, et nüüd tõi Taat suured pakid…..nüüd enam Päkapikud ei käi… või midagi sellist. oeh…

müts, proovime, troopika, naljakas, külm kliima, Sahar-Marie
Ettevalmistused Euroopasse kolimiseks

Aasta tagasi samal ajal valmistusime Eestisse kolima ning siis tegi talvemütsi proovimine Sahar Mariele nalja. Täna on aga müts juba tavaline asi.

Kas peaks Jõulutunde nimel mingi palmi tuppa vägistama?

No vapse ei ole Jõulutunnet või et “oh nüüd hakkame tegema Jõulu asju ja kuuske ehtima” tunnet. Ega viitsimist.

Ma saan aruküll, et ma pole ainus kes Jõulude ajal troopikas on ja et kuusele on ju nii palju alternatiive ja mis kõik veel.

Mu Facebook on täis erinevaid pilte ehitud raagus okstest või isetehtud kuuskedest ja asjadest.

Meil siin kontori ees ilutseb ka Jõuluvana ja kuntskuusk ja ja mingid härmas kitsed.

kuusk

Ma olen Ghanas varem Aafrika stiilis Jõule tähistanud küll. Aafrika stiilis ehk siis troopika võimalusi ära kasutades ja näiteks basseinipeoga.

Ja kunstkuuske ehtisime siin ka üks aasta….

Aga praegu on täpselt nii tihe graafik iga päev, et see asjaolu, et kohe Jõulud on kipub alatihti meelest minema. Ses mõttes on hea, et meil siin see kuuse ja Jõulumehe installatsioon kontori ees on. Tuletab meelde seda pühadevärki, et noh päris 25ndaks ma ilmselt ikka klienti ei broneeri.

25 on siis muidu ka ainus vaba päev mis pühade puhul antakse. 23 tööl, 24 ka pikk päev. 26 on õnneks laupäev.

Eile olin lastega kodus no nii pool päeva ja hakkasin mõtlema, et oh lastele oleks ikka tore traditsiooni tutvustada ja peaks maja tagant võsast ühe palmi või banaanipuu oksa tuppa vedama ning ära ehtima. On teine roheline ja puha.

Aga siis tuli äi ja kutsus lapsed RANDA…. ja no nii ta läks. Ma tean, et lastel on mereveest (eriti Sahar-Mariel, sest Silver merd pisut kardab) ja liivakookidest rõõmu rohkem kui palmilehe kaunistamisest papist välja lõigatud kujunditega niiet nii ta läks.

Ise saime abikaasaga aja maha võtta ja uut pitsa-kohta uudistama minna. Niiet ka meile sobis see palmioksa võssa alles jätmise variant.

Küll järgmine aasta tähistame nii nagu peab – kuuse ja lume ja kogu mölluga.

ilm