Ja ravisimegi valet haigust

Täna, antibiootikumi kuuri 5nda päeva hommikuks oli lapsel palavik 39.0. Seda kell 9 hommikul!! Huvitav, mis ta õhtuks oleks kui me nii “ravi” jätkanuks?

Helistasin uuesti 1220 ja sain seekord oma kahtlusele kinnituse – see ei ole normaalne! Ravi peaks juba ammu mõjuna!

Sõitsime siis EMOsse. Salam- Silver teatas taksojuhile sõidu alguses “Kuule onu! Mari haige. Lähme arsti juurde”! 

Täpsustasin, et tõepoolest vaja EMOsse sõita.

Kohati paneb mind imestama kui asjalik Veebruaris 4 aastaseks saav Salam- Silver olla võib.

Haiglas kui meie järg kätte jõudis surus Silver Arstile käe pihku ja teatas, et Kiki (nii ta kutsub oma õde) on haige.

Arst küsis Silverilt “Kas sina oled haige?”

“Ei, õde haige!” vastas poiss ja osutas Sahar Mariele.

Marit uuriti ja puuriti ning kurku vaadates saime diagnoosiks mingisuguse borreblabla viiruse – et mandlid paistes.

Ja kuna viirus, siis ei saanudki antibiootikumidest abi olla! 

No tore, et me neid võtsime eks?

Ja selle diagnoosiga kirjutati meid haiglasse. Kuna Silverit ei saanud üksi koju saata, võeti ka tema haiglasse köha ravima.

Täna oli Silveril ka esimene kord veenist verd anda. Ta hüüdis küll tädile Auts Auts Auts aga kätt ära tõmmata ei proovinud kui veeni taga aeti.

Plaasterdamise ajal lükkas küll kulmu kortsu ja teatas “ära katsu siit! Valus on!” 

Oeh Marie analüüsid meil muidugi pisaravabalt ei läinud.

Aga nüüd on torkimised torgitud ja kolisime järgevateks päevadeks laste osakonna isolaatorisse.

Ehk hakkavad nüüd asjad paremuse poole minema…..

Kaisulelude tähtsus

Oma lastest rääkides loeme abikaasaga tihti naljatlemisi pereliikmete hulka  ka Kala Nemo ja Jänes Mõmmu.

Need on siis meie laste kaisu-lelud, kes saadavad lapsi nii lasteaias kui ka mööda maailma ringi reisides.  Jah loomulikult on Nemo ja Mõmmu reisinud nii Aafrikas kui Liibanonis – täpselt nagu lapsedki.

Nemo, mõmmu, mänguasi, kaisuloom, lelud, lemmiklelu, tähtis mänguasi,
Nemo ja Mõmmu Istanbulis hotellis

Nemo käib Salam -Silveriga Pärnu Tammsaare lasteaia Leevikese rühmas ja Mõmmu käib Sahar-Mariega koos sama lasteaia Värvukeste rühmas.

Ainult, et Mõmmut värvukeste rühma väga ei taheta. Nad ajavat Sahar-Mariega magama mineku ajal juttu. Ei mind ei pane imestama, et Sahar-Marie oma lemmikuga enne magama jäämist juttu ajab. Ta teeb seda kodus ka. Ta laulab talle ka Mõmmi unelaulu ning annab Mõmmule maitsta ka oma maiustusi. Ta võtaks Mõmmu ka heameelega endaga vanni kaasa, sest Mõmmu pesumasinasse panek on iga pühapäevane tragöödia.

Nemo Salam-Silveri rühma koosseisus probleeme ei valmistata. Seal saadakse aru, et tegemist on lapse sõbra ja turvatunde tekitajaga. Pigem just julgustatakse seal Nemot ikka kaasa võtma.

Sahar-Marie rühmas on aga mitu korda juttu tehtud, et ehk võiks Mõmmu ikkagi koju jätta ja nad saavat lapse ilma Mõmmuta mõne muu rühma kaisulooma abil magama küll.

Ok, ma usun, et saavad. Aga kuna Sahar-Marie keeldub toast ilma oma kalli Mõmmuta lahkumast ja karjuva lapsega ma mööda tänavat jalutada ei taha, siis on Mõmmu ikkagi lasteaias edasi käinud.

Mõmmu käib Mariega kaasas ka kaubanduskeskustes ja mänguväljakul jne jne jne.

 

Salam-Silver on juba suurem ja saab aru, et päris igale poole Nemot kaasa ei ole vaja võtta. Temale on oluline, et Nemo oleks olemas uneajaks. Ma usun, et paari aasta pärast saab ka Marie sellest aru ja on oma lemmikus natukene vähem kinni.

Aga millegi pärast on tema rühma kasvatajatel kole kiire lapse kaisuloomast võõrutamisega. Kohe nii kiire, et Mõmmu võetakse lapse käest ära ja peidetakse kuskile kasvataja sahtlisse.

Seda, et Mõmmu oli peidus ja laps magas teise kaisuloomaga olen kasvatajalt kuulnud ka mõnel varasemal õhtul kui lapsele järgi läksin. Aga siis oleme lemmiku alati kätte saanud.

Eile oli teisiti.Esiteks väideti mu emale kes lastele minu eest järgi läks, et Mariel ei olnudki Mõmmut kaasas vaid oli hoopis üks roosa auto, (mille kadumisest oleks mul jumala üks kõik). Kui ema mulle töö juurde helistas ja infot uuris sai ta teada, et KOHE KINDLASTI läks Marie ka seekord oma lemmikuga koos rühma. Ta läks siis peale Salam-Silveri riietamist tagasi Marie rühma mänguasja otsima. Siis oli kasvataja juba koduteele asunud aga Mõmmut otsiti koristaja abiga – otsiti igalt poolt aga ei leitud.

Ma olin küll üsna veendunud, et lapse mänguasi kuskil õpetaja käes peidus on aga enam ei olnud läheduses õpetajat kellelt küsida.

Tormasin tööaajast kiiresti läbi kaks Kaubamajaka mänguasja poodi (sest nendesse ei oleks peale 20t enam sisse saanud), et leida  Roosat Jänest. (Jah Mõmmu originaalvärv on tegelikult roosa). Sobilikku mõõdus ja sobiliku kujuga roosat jänest ei olnud müügil kummaski mänguasja poes. Jukus oli küll Roosa Jänes olemas aga väga teistsuguses asendis, et sellega poleks Mariet ära petnud.

Salam-Silver ka ei lepi näiteks alternatiivse – uue, suure ja säravpuhta Nemoga. Vana, luitunud-hall Nemo on tema sõber.

Mariele sain lõpuks beesika, roosas kleidis, pikkade lontkõrvadea kutsu. No minuarust on see rohkem kutsu kui jänes.

Marie võttis uue mänguasja väga kiiresti omaks. Kallistas teda ja kiitis Ilus Ilus. Ta oli nõus temaga isegi magama minema.

Kõik oligi ilus kuni kuskil kella 4ni hommikul kui tuli ikkai igatsus Mõmmu järele. Öösel pimedas ta ilmselt näinud, et uus sõber on endiselt täitsa armas ja nõudis pisarsilmi oma Mõmmut. Osutas muudkui käega teise toa poole, et  mine too. Palus nii ilusasti kui oskas. Aga mul ei olnud Mõmmut ju kuskilt võtta. Uue kutsu lõhn oli igaljuhul täitsa vale.

Seletasin siis lapsele, et Mõmmu jäi lasteaeda ja hommikul lähme ja toome ära. Tmea tahtis kohe kell 4.30 riidesse panna ja lasteaeda Mõmmu juurde minna 🙁

Ma sain eile tegelikult väga pahaseks kasvatajate käitumise peale ja olin juba kirjutamas direktorile pikka kaebekirja ja palumas rühma vahetust. (Seal tegelikult teisigi probleeme, milelst pole varem tahtnud kära teha, aga mis eile mulle kuidagi väga suured tundusid).Ma kirjutasin kirja mustandi, aga ära ei saatnud. Otsustasin oodata hommikuni ja kõigepealt vaadata, mis näoga kasvatajad mulle otsa vaatavad ja kas Mõmmut üldse leitakse.

Jah ma kaalusin ka võimalust, et äkki on mõni laps Marie sõbra kaasa võtnud ja siis ei ole mul ju kasvatajaid milleski süüdistada. Sest tegelikult on mänguasja lasteaeda kaasa võtmine siiski lapsevanema oma vastutus.

Täna last rühma viies õpetaja lubas mõmmut otsida ja see oli minu jaoks piisavalt maha rahustav Vastus, et jätsin siis kirja saatmata.

Mõmmu tuligi pärastlõunal välja. Õpetaja lauasahtlist!

Väga tore, et üles leiti. Aga siiski tahaks küsida – Mismõttes sa peidad minu lapse ülitähtsa kaisulooma oma lauasahtlisse ?! Miks? Või, ok peidadki – miks sa ei ütle teise vahetuse õpetajale enne koju minemist, et lapse mänguasi on sinu lauasahtlis?  Sa lihtsalt lähed koju ja jätad lapse lelu oma sahtlisse?

Teise vahetuse õpetaja teab, et lapsel oli hoopis teine mänguasi kaasas ja ei otsi sahtlist Mõmmut ja läheb ka koju. Koristajaga loomulikult me ju õpetaja sahtlite kallale ei lähe.

Nii saavadki ema ja laps unetu öö. Väga tore, eks?

Selle unetu öö tõttu ma ei saanud hommikul ka aru, et laps haige on. Paningi ta hommikuse jorisemise magamatuse alla (soe ta hommikul ei tundunud) ja hoiatasin rühmas ka õpetajat, et laps magamatta ja natuke pahur.

Nüüd istub ta mul emaga aga kodus – palavik üle 38! 🙁  Õnneks saadi Mõmmu kätte ja leiab temast lohutust. Homme aga arsti juurde hoolduslehte registreerima.

Mul ei ole kahju sellest 15nest eurost, mis sai kulutatud asendus mänguasja peale eile õhtul. Kuid siiski – see kulu oleks võinud olemata jääda, kui te kurat ei peidaks minu lapse mänguasju lasteaias ära!!!!!!!

 

Mis te arvate? Kas 2 aastast peaks tõesti juba kaisuloomast võõrutama?

Külmapüha…..

Kui eile tööl ilmainfot jälgisin, siis hakkasin kahtlema, kas tahan ikka see nädal veel lapsi lasteaeda viia. Nimelt olid ju tulemas töistest kohustustest vabad päevad. Nii varusingi enne koju tulekut pelmeene, kartuleid, purgitoitu ja kuivained  – et noh oleks ikka võimalik kodus korralikult  külmapühi pidada ilma nina õue pistmata.

Natuke jätsin mõtte veel lahtiseks aga kui täna varahommikul telefonis külmakraade piilusin siis oli otsus kindel. Ma säästan oma lapsi sellest…..

Hea plaan eksole…

Aga umbes sel ajal kui Sahar- Marie oleks pidanud hakkama lõunaunne minema, kukkus ta hoopis hoolega pead kammima ja seletas, et tema tahab õue minna. Nõudis veel, et ma talle enne patsi pähe teeks – õues peab ju ometigi ilus olema…..

Lasin tal siis toimetada. Pats peas, hakkas ta tunkesid jalga tõmbama. Need selga pusinud, oli järg kombeka käes. Oeh, mis siis ikka. Kui õue, siis õue! Toppisin kiiruga enda ja Salam- Silveri ka riidesse ja uksest väljas, me olimegi.

Mitte, et mul oleks kombeks lasta tütrel endale niimoodi pähe istuda, aga noh tegelikult ei paistnud aknast ei mingit hullu lumetormi ja päike siras päris kutsuvalt. Mulle tegelikult meeldib selline pigem külm ja päikseline ilm. Märjale ja lörtsisele, teeb tänane ilm igal juhul silmad ette…. Leidsin, et natukene külma-karastust võiks lastele hoopis pigem head teha. Suunasin siis lapsed maja taha hoovi mõeldes, et ega nad kaua seal ikka selliste kraadidega ei püsi. Ei püsinudki – hoopis kaugemale oli vaja avastama minna!

No hea küll. Käru kaasa ja asusime teele. Sahar-Marie tahtis kõndida. Ohutuse mõttes käskisin tal kärust kinni hoida ja lükkasin ise seisulaual seisvat Salam-Silverit, kes ei olnud omal jalal kõndimisest nii huvitatud kui väike õde.  Marie rühkis rõõmsalt kesklinna poole edasi ja hakkas istumise vastu huvi üles näitama alles bussijaama kandis. Aga siis oli juba hilja tagasi pöörata ja ma otsustasin Port Arturist läbi hüpata ja teha ära ka need ostud, mis eile kiiruga shopates unustasin. Kassile süüa… ja toiduõli…..

Tagasiteel jõudis Mariele kohale, et tegelt oli ju lõunaune aeg… Ei ärge kutsude lastekaitset –  ma ei jätnud teda tänase ilmaga õue magama, vaid tõin ikka tuppa 🙂

Toas soojendasime ahju  najal käsi ja jalgu. Loodetavasti, ei teinud ma lastele täna lasteaiast koju jätmisega karuteenet ja ei külmetanud neid krõbeda ilmaga jalutama viies hoopis haigeks. Üks memm valgusfooride ääres pisut muretses, et kas Silveril kapuuts rohkem kinni ei käi ja põsed nii punased.

Aga kui keegi veel huvi tunneb kuidas Aafrikas kasvanud lapsed Eesti talve vastu võtsid, siis vastus oleks, et Liigagi Hästi 🙂

 

ahju najal jalad soojaks, salam silver, lapsed, toas, külm, külmapüha
Marie kõnnib ise

Pärnu lapsehoidjad

Kuna minu tööpäevad kestavad kauem kui lasteaed lahti on, ning abikaasa on endiselt tööl Lääne-Aafrikas, siis kasutan tihti lisa abi, et lapsed hoitud oleks sel ajal kui mina tööl.

Ema aitab kõige rohkem muidugi. Aga tänapäeva vanaemad ei ole mingid kodus istujad ja sokikudujad, kel muud targemat teha pole kui lapselapsi vaadata. Vot meie peres on ka nii, et ema igati tegus. Käib lasteaias tööl, teenib lisa majahoidjana ning õhtuti tegeleb tantsimisega. Küll tantsib ise Pärnu Showtantsu pundis Kelmikad Mannikesed, küll õpetab rahvatantsu teistele huvilistele. Tänagi tuiskab kuskile linnast välja esinemisele….

Seega lisaks emalt saadavale abile, ostan sisse veel teenust Agentuurilt Pärnu Lapsehoidjad. 

Pärnu Lapsehoidjad on tegelikult üsna uus ettevõte ja asutatud just noore üksikema poolt, kes nägi linnas vajadust lastehoiu teenuse võimaluse järele just väljaspool lasteaia lahtioleku aegu.

Sest noh olgem ausad – kui palju on meie linnas neid kontoriametnikke, kes käivad tööl kaheksast viieni? Suur osa lapsevanemaid töötab kaubanduse või teeninduse sektoris ning kaubanduse ja teeninduse sektoris töötamine tähendab seda, et sa ei jõua oma lapsele enne kella 18t lasteaeda järgi.

Siis kui ma alles tulin Eestisse oli Pärnu Lapsehoidjate Agentuur alles väga pisike ja neil ei olnud minule hoidjat pakkuda nii tihti kui mul vaja oleks olnud. Nimelt hakkasin ma tööl käima siin veel enne kui Sahar Marie sõimerühma ealiseks  sai ja seega vajasin algusaegadel lastehoidu, mitte paariks tunniks õhtul, kui lasteaed kinni on, vaid ikka terveks tööpäevaks.

Või vähemalt seniks kuni ema tööpäev lasteaias lõppes. Ja siis suunas Pärnu Lapsehoidjad Agentuuri esindaja mind ühe teise vahva neiu juurde, kes mind hädast välja aitas. Aga nüüd olen otsaga tagasi teenust ostmas Agentuurist Pärnu Lapsehoidjad.

Agentuur on vahepeal kasvanud ning nüüd on seal juba terve ports lapsehoidjaid tegutsemas. Ning meie pere suhtlebki seal kahe hoidjaga. Kui sellel, kes tavaliselt minu lapsi hoiab, ei ole võimalik tulla, on kohe asendaja võtta. Ja lapsed klapivad väga hästi mõlema hoidjaga.

Mulle meeldib see, et kui mingil põhjusel ise ei saa klienti aidata siis on ettevõtjal julgust see klient vajadusel konkurendi juurde saata. Nagu minuga kevadel läks. Sest näe –  nüüd olen ma ikkagi tagasi algallika juures :).

Siis kui SEBs laenunõustamisel käisin, siis ka nõustaja julgustas mind võtma pakkumist ka konkurentide juurest sest arvas, et väiksemad pangad Krediidipank ja Citadele võiksid mulle suuremat summat võimaldada.  See andis hoobilt tollele nõustajale minu silmis pluss punkte –  et ikkagi inimene, ja soovib mulle/kliendile parimat.

Pärnu Lapsehoidjad Agentuurile aga soovin uueks aastas palju kliente ja jõudsat kasvamist, et aasta lõpuks võiks sama katuse alt olla välja kasvanud ehk ka filiaalid Tallinna Lapsehoidjad ja Tartu Lapsehoidjad 🙂

 

Esimene aasta päkapikuna

Kuigi mu vanem laps saab mõne kuu pärast juba nelja aastaseks oli mul käesolev advent esimene kord päkapikku mängida.

Sest noh ütleme ausalt – Palmi all oli ikka päris raske jõulu-tunnet ja meeleolu kätte saada.

No mis Jõulutunne???? Mis advendi aeg? Päkapikud!!!!???? 🙂

Ostsin siis Novembri lõpus kappi Kinderi shokolaade, väikseid sussi-maiuseid ja kommipakikesi täis (et noh ei peaks iga päev sellele mõtlema, kas hommikuks Jõulusoki sisse miskit olemas on) ja riputasin aknalaua alla kleebitud konksude külge kummagile lapsele Jõulusoki. Aknalauale ehtisid lapsed vanaema abiga kuuse ning paigutasid sinna kõrvale päkapiku.

Hommikul juhtisin lapsed sokkide juurde, millede seest leidsime koos üllatused. Tänasime pidulikult päkapikku ja valetasin lastel suud-silmad täis selle jutu osas kuidas need üllatused sinna soki sisse sattusid. Et päkapikud tõid ja et päkapikud käivad akna taga piilumas kas lapsed head on.

Kui hommikusöögi laua ääres läks toiduga mängimiseks, tuletasin lastele meelde, et Päkapikud ju piiluvad akna taga, kas lapsed ikka head on, et öösel saaks kommi tuua.

Salam-Silver ronis kohe köögi akna peale. Vaatas igasse nurka ja teatas, et praegu küll ükski päkapikk ei piilu! 🙂

Sahar Marie uskus aga seda piilumise juttu natukene rohkem ja proovis igati püüdlikult käituda. Käis ka päevasel ajal mitu korda soki sisse piilumas, et kas on sinna äkki juba uus shokolaad tekkinud, aga ei miskit. Seletasin talle siis, et päkapikk toob soki sisse magusat kraami öösel kui lapsed magavad.

Seletus mõjus ja õhtul kui une aeg tuli, käis Sahar Marie aknalaual istuvale mängupäkapikule raporteerimas, et tema läheb nüüd tuttu. Ütles veel igaks juhuks mitu korda aitähh ja jooksis umbes kolm korda magamistoast välja, et päkapikule öelda “Tadaaa, lähe tuttu ja Aitähh Pikk” 

See tseremoonitsemine aga lõppes üsna kiirelt ära – lapsed said aru, et sokid täituvad hommikuks kommiga niikuinii.

Esialgu ei tulnud lastel hommikuti kohe meelde, et akna all rippuvat Jõulusokki kontrollida aga nüüd on see nii harjumuseks saanud, et nii kui varahommikul silmad avanevad joostakse esimese hooga advendinoosi otsima. Ups! Aga kohe on Jõulud ja päkapikud lõpetavad magusad külastused ära. Kuidas ma selle küll lastele  selgeks teen? Või pean nüüd terve aasta Päkapikkku mängima…

Nagu öeldakse…. annad kuradile sõrme – võtab terve käe …. 🙂

Pühapäevaks on palgatud Jõuluvana ja toimub suurem kingitrall….. mis tähistab meie prese päkapiku visiitide lõppu. Katsun sellest kuidagi ka Jõuluvanaga juttu thea stiilis, et nüüd tõi Taat suured pakid…..nüüd enam Päkapikud ei käi… või midagi sellist. oeh…

müts, proovime, troopika, naljakas, külm kliima, Sahar-Marie
Ettevalmistused Euroopasse kolimiseks

Aasta tagasi samal ajal valmistusime Eestisse kolima ning siis tegi talvemütsi proovimine Sahar Mariele nalja. Täna on aga müts juba tavaline asi.

Salam-Silveri mängud pesulõksudega

Olgugi, et mu lapsed on parajad mürgeldised olen tähelepannud, et tegelikult on Salam-Silver vägagi õpihimuline. Talle meeldib uurida raamatuid  – vaadata loomi ning meelde jätta nende nimesid nii Eesti- kui Inglisekeeles. Samamoodi meeldib talle õpida tähti ja numbreid.

Kui millegi uue peale osutada ja seda (asja, tähte, numbrit) nimetada siis Silver alati kordab järele ja püüab meelde jätta.

Disney kanali pealt on üks tema lemmiksaateid mitte suvaline multikas vaid üks seline saad kus üks noor mees meisterdamist õpetab. Seda ta alati jälgib suure huviga ja pärast räägib mida Onu tegi. Tema Eesti keel on pisut kohmakas aga aru saab. Ehk siis meisterdamise saate kommentaarid on umbes sellised “Onu tegi lennuk” “Onu tegi öökull” “Onu tegi Dziraf-kirjak” (Kaelkirjak Inglise keeles giraffe)

Mängud pesulõksudega

Üleeile olin just õuest pesu tuppa toonud ja kappi pakkinud aga pesukausi ja lõksud unustasin diivani kõrvale kui ise üht oma lemmiksarja vaatama asusin.

Silver hakkas lõksudega mängima ja hüüdis natukese aja pärast. “Silver tegi Päike” Ja no tõepoolest lapse käest vaatas vastu päike, mis päike. Ehk siis pesulõksud olid ühtlaselt kinnitatud pesukausi äärte külge ringiratast nagu päikese kiired.

Kiitsin last, et tõepoolest väga ilus päike ja imestasin kuidas ta sellise mõtte peale tuli.

Natukese aja pärast tutvustas ta mulle oma uut loomingut “Silver tegi Beebi

Ehk siis suurem osa “päikesekiirtest” oli kausi servadest eemaldatud. Alles jäi 4 lõksu. Kaks vastaskülgedel nagu käed ja kaks all jalgadeks.  No beebi mis beebi kui natuke fantaasiat rakendada eks?

mängud pesulõksudega, beebi, pesulõksu beebi, pesukauss, meisterdamine
Salam-Silver ja pesulõksu beebi

 

Linnupojad

Kaks viimast nädalat olen jooksnud kahe lasteaia vahet. Silver sai ju koha Tammsaare lasteaeda aga Marie pidi veel järjekorras ootama ja oli seni Põnnila põnn. Hetk tagasi sain aga väga vahva kõne  – nimelt leiti ka Sahar Mariele Tammsaares koht ning esmaspäevast algab seal siis see harjutamise periood.

Tegelikult on Marie ju lasteaias käinud ja enne Põnnila lastehoidu minekutki erinevate kasvatajate hoida olnud ja seega pikka harjutamist ei vajaks. Ja minul sai just puhkus läbi…  Aga no mis teha – lasteaias on lihtsalt sellised reeglid, et kohe ei võeta last pikaks päevaks ning eriti just sõimerühmadel on harjutamise osas karmim kord.

Seega peab issi seal temaga kuidagi hakkama saama  – loodetavasti nad saavad kasvatajatega üksteisest aru. Üks asi on see hiljem viimine ja varem koju toomine aga sõimerühmas ei lasta kohe üksi jääda lapsel ja vanem peab seal temaga koos ikka harjutama ja mängima.

Oleks kuidagi ette teadnud seda, millal koht vabaneb oleksin oma puhkuse teisiti planeerinud aga nüüd läks nii, et Silveriga sai korralikult harjutamas käidud ja Marie uude lasteaeda minek jäi täpselt sellisesse perioodi kus puhkus läbi ja noh vahetult peale puhkust on kuidagi nõme ka vabu päevi lunima hakata.

Aga noh oleks võinud ka hullemini minna – Ibrahim sõidab järgmise kuu alguses tööasjus kaheks kuuks Lõuna-Aafrikasse ja Ghanasse ja vot siis poleks küll olnud kedagi võtta seal Mariega koos lasteaias istuma. Vanaema oleks saand ehk peale tööpäevalõppu küll ta varem ära tuua aga see lapsega koos rühmas istumine ja mängimine oleks lihtsalt ära jäänud.

Huvitav kuidas käib lasteaia harjutamise periood neil juhtudel kui lapsel on kaks töötavat vanemat, kellest kumbki ei saa sel perioodil koju jääda? Oodataksegi lapse lasteaeda viimisega seni kui saab puhkust võtta või? Aga kus laps nii kaua siis on? Mhmmmm…

Silveriga oli ka nii, et kui esimestel päevadel tõin ta sealt enne magamist ära siis kolmandal päeval nägi  harjutamise kord ette, et tuleb järgi minna peale lõunaund. Ehk siis pmst enne seda kui lapsed õue mängima lähevad. Siis oli natuke kahju küll talle nii vara järgi minna ja Silver ise kippus ka uue lasteaia mänguväljakut avastama. Ta enne oli ju Põnnilas ja seal pole hoovi ning lapsed istusid suvi läbi toas!!!!

Seega no ma ei jõua ära oodata Marie rõõmu kui ta saab õuealaga lasteaias käima hakata!!!

Tammsaare lasteaiarühmad kannavad metsloomade/lindude nimesid ning kuidagi vahvalt on juhtunud, et nii Silver kui Marie on mõlemad linulapsed. Üks siis Leevikese ja teine Värvukese rühmas 🙂

 

Täna ja täna kolm aastat tagasi…

Hommikul kärutasin lapsi lasteaeda ja klõpsisin need pildid, et abikaasa kes neile õhtul järgi läheb teaks mis Silveril ja Mariel jahenenud ilmadega seljas on ning, et lastehoiust tagasi saaks põnnid ikka õigete jakkide ja mütsidega 🙂

 

Tagasi kodus kohvi kõrvale Facebooki piiludes tuletas see leht mulle meelde, mida ma tegin täpselt 3 aastat tagasi.

Siis istusin ma abikaasa ja poole aastase Salam-Silveriga basseini serval palmi jaheda varju all. Sooja oli sel päeval pisut üle 30 kraadi. Täna näitas kraadiklaas koduaknal poole vähem.

Väikesest Silverist on saanud suur vend, kes  mehiselt nooremat õde jalutuskäruga lasteaia suunas lükkab. Seda teeb ta muidugi viimaseid päevi, sest varsti kolib Silver Põnnila eralastehoiust Tammsaare lasteaeda. Marie jääb aga Põnnilasse seniks kuni Tammsaare lasteaed ka temale ruumi leiab. Hetkel on  ta järjekorras 4ndal kohal.

Tänasel päeval kolm aastat tagasi mina põhikohaga kuskil tööl ei käinud vaid kasvatasin oma enda Ghana brandi OK Accra ning tegelesin ka abikaasa firma M2K Africa turundusliku poolega.

Kõrvalt õppisin ka 2D ja 3D animatsiooni ning sain pisut enne Silveri esimese eluaasta täitumist praktikakoha  ZEIN reklaamiagentuuris, kus kiirelt tegevjuhi positsioonile tõusin.

Elu Ghanas sobis mulle. Meeldis kliima, sain hakkama sealse tohuvapohuga, ning vabad päevad sai tihti veedetud basseinis.

Kuivõrd Eesti elu on hoopis teine võiks ju arvata, et mulle siin ei meeldi. Aga ei ole nii. Siinne kliima on ka täitsa ok – nii suvel, sügisel, kevadel kui ka talvel – tuleb lihtsalt vastavad riided leida. Mulle talveilmad täitsa meeldisid – ok esimestel päevadel ei meeldinud – siis jäi selg haigeks. Aga kui sai välja otsitud paksud kampsunid ning poest üht teist sooja juurde ostetud, hakkasid mulle talveilmad jälle sobima.

Inimesed on Eestis hoopis teistsugused – aga ikka toredad. Kolleegid on super. Siinne töö on ka super. Korteri sissekirjutuse ja lasteaiakoha saamisega oli pisut sekeldamist aga seda sekeldamist ei anna kuidagi võrrelda ametiasjade ajamisega Ghanas. Siin näiteks ei küsinud mult keegi altkäemaksu! 🙂

Ghanas olid omad võlud, mida Eestis ei ole aga siin on teised asjad jälle korras, millega näiteks Ghanas nii hästi ei olnud. (Vee ja elektri olemasolu IGA JUMALA PÄEV!!!!!! Kvaliteetne arstiabi jne)

Ja tegelikult ei pea ma ka Eestis elades basseinis sulistamisele head aega ütlema – siin on basseinid lihtsalt siseruumides kõikvõimalike lisatraktsioonidega ja selliseid  kohti kuhu ujuma ja lõõgastuma minna on mul kodu ümber täitsa mitu.

18.08 2016 ja 18.08 2013 – kaks väga-väga erinevat päeva, erinevatel mandritel, erinevates kliimades aga siiski mõnusad päevad mõlemad 🙂

 

*Artikli tunnuspilt ei ole küll tehtud kolm aastat tagasi tänasel päeval aga siiski mitte väga palju hiljem. Mõnusaks kontrastiks meie toonase ja praeguse elu vahel on see pilt kindlasti 🙂