Täna ja täna kolm aastat tagasi…

Hommikul kärutasin lapsi lasteaeda ja klõpsisin need pildid, et abikaasa kes neile õhtul järgi läheb teaks mis Silveril ja Mariel jahenenud ilmadega seljas on ning, et lastehoiust tagasi saaks põnnid ikka õigete jakkide ja mütsidega 🙂

 

Tagasi kodus kohvi kõrvale Facebooki piiludes tuletas see leht mulle meelde, mida ma tegin täpselt 3 aastat tagasi.

Siis istusin ma abikaasa ja poole aastase Salam-Silveriga basseini serval palmi jaheda varju all. Sooja oli sel päeval pisut üle 30 kraadi. Täna näitas kraadiklaas koduaknal poole vähem.

Väikesest Silverist on saanud suur vend, kes  mehiselt nooremat õde jalutuskäruga lasteaia suunas lükkab. Seda teeb ta muidugi viimaseid päevi, sest varsti kolib Silver Põnnila eralastehoiust Tammsaare lasteaeda. Marie jääb aga Põnnilasse seniks kuni Tammsaare lasteaed ka temale ruumi leiab. Hetkel on  ta järjekorras 4ndal kohal.

Tänasel päeval kolm aastat tagasi mina põhikohaga kuskil tööl ei käinud vaid kasvatasin oma enda Ghana brandi OK Accra ning tegelesin ka abikaasa firma M2K Africa turundusliku poolega.

Kõrvalt õppisin ka 2D ja 3D animatsiooni ning sain pisut enne Silveri esimese eluaasta täitumist praktikakoha  ZEIN reklaamiagentuuris, kus kiirelt tegevjuhi positsioonile tõusin.

Elu Ghanas sobis mulle. Meeldis kliima, sain hakkama sealse tohuvapohuga, ning vabad päevad sai tihti veedetud basseinis.

Kuivõrd Eesti elu on hoopis teine võiks ju arvata, et mulle siin ei meeldi. Aga ei ole nii. Siinne kliima on ka täitsa ok – nii suvel, sügisel, kevadel kui ka talvel – tuleb lihtsalt vastavad riided leida. Mulle talveilmad täitsa meeldisid – ok esimestel päevadel ei meeldinud – siis jäi selg haigeks. Aga kui sai välja otsitud paksud kampsunid ning poest üht teist sooja juurde ostetud, hakkasid mulle talveilmad jälle sobima.

Inimesed on Eestis hoopis teistsugused – aga ikka toredad. Kolleegid on super. Siinne töö on ka super. Korteri sissekirjutuse ja lasteaiakoha saamisega oli pisut sekeldamist aga seda sekeldamist ei anna kuidagi võrrelda ametiasjade ajamisega Ghanas. Siin näiteks ei küsinud mult keegi altkäemaksu! 🙂

Ghanas olid omad võlud, mida Eestis ei ole aga siin on teised asjad jälle korras, millega näiteks Ghanas nii hästi ei olnud. (Vee ja elektri olemasolu IGA JUMALA PÄEV!!!!!! Kvaliteetne arstiabi jne)

Ja tegelikult ei pea ma ka Eestis elades basseinis sulistamisele head aega ütlema – siin on basseinid lihtsalt siseruumides kõikvõimalike lisatraktsioonidega ja selliseid  kohti kuhu ujuma ja lõõgastuma minna on mul kodu ümber täitsa mitu.

18.08 2016 ja 18.08 2013 – kaks väga-väga erinevat päeva, erinevatel mandritel, erinevates kliimades aga siiski mõnusad päevad mõlemad 🙂

 

*Artikli tunnuspilt ei ole küll tehtud kolm aastat tagasi tänasel päeval aga siiski mitte väga palju hiljem. Mõnusaks kontrastiks meie toonase ja praeguse elu vahel on see pilt kindlasti 🙂

Korteriühistu tasud

See, et aprillikuu kommunaalide arve oli tavapärasest mõnevõrra suurem, hakkas mulle juba arvele heidetud esimesest pilgust silma. Ei tarbimine ei olnud suurem, vaid tõusnud olid korteriühistuga seotud tasud.

Tavapärasele haldusteenuse ja raamatupidamise tasule oli lisandunud “juhatuse liikme tasu”

Misasi on juhatuse liikme tasu?

Remondifondi ma ei maksa – selle eest hoolitseb omanik. Ma maksan kommunaalidena prügivedu, vett, kindlustust, juhatuse liime tasu ja haldusteenust.

See juhatuse liikme tasu on uus asi. Meil oli küll märtsis teated väljas, et toimub korteriühistu koosolek aga mina sellel ei käinud kuna mina pole omanik ja see teade oli just omanikele suunatud.

Seega ma võin ainult eeldada, et seal koosolekul arutati juhatuse liikme tasu ja võeti vastu vastav otsus.

Tegelikult levitati seda korteriühistu koosoleku kutset kaks korda. Esimene kord ei tulnud piisavat palju liikmeid kokku, et koosolek otsustusvõimeline oleks olnud aga teise teate peal oli märge, et korduskoosolek on otsustusvõimeline ka siis kui ei tule 50% liikmetest kokku.

Meil on majas 8 korterit. Seega esimesel koosolekul pidi olema kohal vähem kui 4 korterit. Väga võimalik on, et teisel koosolekul oli neid korteriomanike samuti ainult 3 või 2 või 1??? Viimase variandi puhul oleks muidugi eriti vahva kui see üks korteriomanik – ühistu esimees, üksi istus ja võttis otsust vastu, et ta hakkab saama juhatuse liikme tasu. 🙂 Aga noh kellel on midagi kurta kui ise kohale ei läinud?

Kusjuures huvitav on see, et hoolimata sellest et ma maksan haldustasu ja juhatuse liikme tasu (ning remondifond on täiesti eraldi) on meil ikkagi trepikoja koristamise graafik ja hoovikoristuse graafik. Ehk siis kojamehe ja muid taolisi töid see haldustasu ei kata.

Juhatuse liikme tasu ongi vist selle eest, et siis juhatuse liige käib ja koputab uste peal ja ütleb kelle kord on hoovi koristada.

Näiteks minu korter on hoovikoristuse graafikusse pandud juuni öõpuks aga eelmine nädal kui mina tööl olin käis auväärt juhatuse liige meie ukse taga koputamas ja ütles mu emale, et praegu peaks nr 8korter hoovi koristama aga kuna nr 8 korter ei korista siis nihkus järjekord meie korterile ja et noh muru oleks vaja ära niita.

Kusjuures mina ei oska muru niita. Või noh pole veel jõudnud proovida. Et kuidas seda muruniidukit käima saab jne. Hekikääride kasutamisest ma ka miskit ei tea, aga mingi hetk oleks vaja hekki ka pügada. Trepikoja koristamisega saan hakkama 🙂

Aga tegelt ka…ma varem üldse ei mõelnud selle peale, mida kõike väikses majas elamine kaasa toob. Ise otsisin just privaatse hooviga korterit, et lastel oleks koht kus mängida ja 5 kordsesse paneelikasse ei kippunud (kuigi neil on ju ka suures osas mänguväljakud läheduses). Et nagu jah, ma selle peale ei osanud üldse mõelda, et oma hooviga maja tähendab muruniitmist ja heki pügamist. ups 🙂

Ma mõtlesin automaatselt, et selleks ongi haldustasud jne.

Aga eks jah suurtes majades on ses osas lihtsam – on rohkem kortereid ja koguneb suurem summa haldustasu ja seega saab palgata vastavad inimesed heakorrastus töid tegema.

Aga nüüs ei muud kui vaja ära õppida kuidas muruniiduk hääled sisse saab. Grillida ja lastega korras hoovi nautida tahaks ju ikka 🙂

Homsest Põnnila Põnnid

Homme on tähtis päev. Esiteks saab Sahar Marie 1,5 aastaseks ja teiseks on nii Silver kui Marie homsest lasteaialapsed. Lähevad siis kuni uue õppeaasta alguseni Põnnilasse.

Põnnila on kodust jalutuskäigu kaugusel asuv väike eraomandis olev lastehoid.

Ma ei tea, kas ma olen mingi imelike ema, aga mul küll ei ole kahju lapsi lasteaeda saata. Pigem ootan seda päeva põnevusega. Ma tean, et lastele seal hakkab meeldima – nad on head suhtlejad ning neile meeldib teiste lastega mängida.

Ja noh paganamas, mul on nii palju asju tegevuse ootejärjekorras, millega saab vabadel päevadel pihta hakata siis kui lapsed lasteaias käima hakkavad.

Alguses ma ikka muretsesin kuidas ma nad sinna kohale saan (kuigi Põnnila asukoht võrreldes meile esialgu pakutud Tralli lasteaiaga on nii soodne, et sinna saaks ma hädapärast lipatud nii, et üks laps on kummagi kaenla all)

Marie jaoks oli kergkäru olemas aga probleem oli selles, et Silver kippus arvama, et tegelt võiks hoopis tema istuda ja Marie kõndida. 🙂

Kaalusin sõbralt kaksikute Emmaljunga ära ärimist aga lõpplahendus sai üpres soodne – 15 Eurone kasutatud seisulaud.

Silver on seisulaual veeremisega väga rahul ja ma ise proovisin selle abil käru ka tõukerattana kasutada ja ka see toimis. 🙂

Lasteaiaga harjumiseks on kaks päeva, sest reedel pean ma juba tööl olema ja lapsed aias ilma emmeta hakkama saama.

 

Ravimatu Tatitõbi

Eile öösel digiallkirjastasin lepingud – minu lapsed lähevad 18 mai lasteaeda!!!! 18-19 siis harjutame ja 20.05 peavad nad seal juba ilma minuta hakkama saama.

Aga minu väiksemal lapsel on nohu. Ja see nohu on tal olnud juba mingi …ummm nädalaid?

Seega on suht vähe lootust, et ta nüüd järgmise 7 päeva jooksul korda saab. Lapsehoidja teenused olen ma juba alates 18.05 tühistanud. (Välja arvatud see lastehoiust koju toomise teenus). Ja head lapsehoidjat nii viimasel minutil broneerida ka ei ole võimalik.

Kuidas ma viin nohuse lapse lasteaeda? Juba esimesest päevast peale, läheme sinna koos harjutama – teisel aga nina tilgub….?

Öeldakse, et kui nohu ei ravi siis kestab see 7 päeva ja kui ravida siis nädal aega.

No meie oleme ses osas küll kõik limiidid ületanud – nii raviga kui ravita.

Ravi osas siis kasutame ninspreid (see soolalahus) siis Vipise ninatilku ka proovisime, hommikuti loputan füsiloogilise lahusega nina, auru teeme – aga tema ikka tilgub.

Eükalüpti õli tilgad on öösel padja peal ja ka lapse lemmik mõmmi on eeterliku õliga üle tupsutatud.

Laps juba vaatab mind kui mingit napakat, kes ma talle iga päev erinevate orkidega lähenen aga suu asemel topin neid ninna (tema on veendunud, et kõik tilgad, spreid ja muud lahused võiks ikka suhu manustada – ja nii me siis kakleme ja üritame nn õigele augule pihta saada)

Tõsiselt noh – ideid paluks. Mida veel 1,5 aastasega nohu osas ette võtta, et laps kiirelt nohust lahti ja järgmine nädal lasteaeda võiks minna?

Köha ei ole, palavikku ei ole, tuju hea, aga see kuradima nina noh……

Õues käib ta mul nohust hoolimata iga päev sest ilm on ju superlux. Või tõesti peaks ma teda toas kinni hoidma kuni see lekkimine ninast lõpeb? Kuidagi karm tundub…..

 

Palgapäevast palgapäevani

Eile siis see tore päev kui sain peale 8 aastat esimese täis kuupalga Eestis. Ma töötan prestiizhes ettevõttes ning mul on tegelikult täitsa hea palk. (Inimesed vist tavaliselt oma palka kunagi heaks ei pea aga visates pilku peale tööturu situatsioonile ma arvan küll, et ma teenin täitsa hästi.)

Aga nüüd vaatan ma oma kontole laekunud numbreid ja eelmiste kuude kulutusi (ma olen Eestis tagasi olnud pisut üle kolme kuu) ja mõtlen ……uuuuuups.

Tekib kohe hulk küsimusi:

Kas ma tulen oma palgaga välja ilma Aafrika kontot kasutamata?

Kuidas inimesed üldse Eestis toime tulevad kui minul, kes ma saan täitsa head palka tekib küsimus, et kas ma saan hakkama?

Kuidas saavad hakkama väikesepalgalised?

Kuidas saavad hakkama üksikemad?

Kas Maxima kassapidajatel on kõigil päritud või 100% välja ostetud korterid?

Kas Maxima kassapidajatel ei ole lapsi?

Kas Maxima kassapidajatel on kõigil rikkad mehed ja nad käivad tööl niisama lõbu pärast?

 

Need Maxima kassapidajate küsimused tulevad tegelikult sellest, et igakord kui jutt läheb palgateemadele viskab keegi taolise kommentaari: “jah vabalt võiks olla hullem, näiteks töötada Maxima kassas 450 euro eest!”

Ma ei tea tegelikult kui palju Maxima kassapidajad palka saavad, aga kui tõesti ainult 450 eurot siis peavad  neil olema kas väga rikkad mehed, ilma laenuta ostetud korterid või 0 ülalpeetavat.

Sest noh kui ma löön kokku, kahe lapse lasteaiamaksu ja nende toidupäeva maksumused eeldusel, et nad söövad lasteaias kuu jooksul 20 päeva ning sinna otsa oma korteriüüri saan tulemuseks:  434 Eurot. See on siis ilma kommunaalmakseteta. Nüüd sinna juurde veel elekter, vesi, haldusteenused, internet ja TV…. OK. Interneti ja TV on välditavad kulud. Ilmselt kui ma seda eeldatavat Maxima kassapidaja palka saaks siis ma vaataks vaid vabakanaleid ja netis ei surfaks.

Vaadates nüüd uuesti peale oma viimaste kuude kulutustele siis ok – tolmuimejat ma ei osta iga kuu, uut kevadmantlit ka mitte (ilmselt ka mitte iga aasta), kampsunite ja jopede ja talvesaabastega on ka ehk selleks aastaks korras. Või noh peab olema kui ma ei taha säästukontot kasutada. Samas laste jalad kasvavad….Aga see selleks.. Talv on kaugel.

Ma lasin palga kanda sinna kontole kuhu mul muid rahasid ei laeku (lasterahad ja raamatu tulu on hetkel mujal) seega on mul hea võimalus testida, mis saab kui ma järgmise palgapäevani kasutan ainult ühte pangakaarti. Kas mul jääb midagi üle, mida hiljem säästukontole kanda? Kas ma vean palgapäevani välja või tuleb ikka enne kuu lõppu abikaasa konto kallale minna?

See kuu on mõnes mõttes erandlik, sest lapsed lähevad hoidu alles poole kuu pealt ja sinnani kasutan ikkagi tasulise hoidja abi (aga tema teenistus on mul juba Ibrahimi kaardilt välja cashitud, niiet lapsehoidjale makstav palk minu eksperimendis ei osale – või osaleb väga vähesel määral)

Siit tekib kohe uus küsimus – kuidas saavad näiteks üksikemad, kellel pole samas linnas vanemaid lapsed lasteaiast koju?

Neid 8st -17ni töökohti pole ju ka jalaga segada… Ning kui sul on vahetustega töö ja laste isa ega vanavanemaid pole läheduses siis sa lihtsalt ei saa lubada endale seda, et töötad kuskil 500 euro eest ja maksad kellegile lisaraha selle eest, et lapsed lasteaiast koju tooks ja neid sinu töölt tulekuni vaataks.

Mina näiteks kasutan Mais peale seda kui lapsed lasteaias käima hakkavad kolmel õhtul sellist teenust, et keegi teine, selleks palgatud isik, läheb minu lastele lastehoidu järele…. Sest muidu lihtsalt ma ei saaks tööl käia.

Minu eksperimendist jääb üldse päris palju kulutusi välja – näiteks telefonilepingu olen endisel unustanud ema nime pealt ümber registreerida enda nimele, siis lastele ostab palju vajalikku kraami ka vanaema ja nädalavahetustel saab meie pere ka vanaema toidupotist osa.

Seda enam tundub, et midagi on Eesti palgasüsteemis väga mäda. Või üüriturul või sotsialsüsteemis….. noh kuskil on mingi kala.

Sest tegelikult ju ei peaks pere sõltuma veel mõnest teisest leibkonnast ja tegelikult ei peaks terve palk kuluma ainult hädavajalikule vaid peale elementaarsete kulude katmist peaks olema võimalus ka säästa.

Mulle meeldib säästa, ning selleks, et oma eksperimenti veidi ausamaks muuta kandsin ma kontol enne palga laekumist olnud summa fondi. Jah Fondi. Mulle meeldib fonde osta. Tegin seda juba enne Eestist lahkumist ja olen saanud nii mõnegi üllatuse, kus  minu poolt ammu ära unustatud fond on vahepeal kena tõusu näidanud. Eks neid miinust näidanud investeeringuid on ka, aga sellest mõnes teises postituses.

Et oma rahavooge paremini silma ees hoida laadisin telefoni Aplikatsiooni “Spending Tracker” kuhu märkisin algsummaks eile kontole laekunud palga ja sinna alla lisan siis kategooriate kaupa erinevaid kulutusi.

 

Lasteaia Logistika

Minu üle kahe kuu kestnud korterisse sissekirjutuse saamise protsess sai eelmine nädal lõpuks läbi ja ma olen nüüd ametlikult Pärnu elanik. 🙂

Kusjuures paar kuud tagasi kui mulle esimest korda koitis, et see lasteaia koha saamine ei saa mul lihtne olema ütles üks Pärnu Blogija, et ma võiks lastekaitse poole pöörduda, et tegelikult lastekaitse saab ses osas aidata… mulle tundus see tookord nii kentsakas mõte, sest noh mu meelest on lastekaitse pärusmaa ikka laste turvalisus ja tühjad kõhud jne. Aga noh tema kahe lapse üksikemana oli omajagu asutusi läbi jooksnud, et ju ikka teadis mis rääkis.

Igatahes, kui ma tollelt inimeselt, kes linnavalitsuses minu sissekirjutuse asjaga tegeles enam vastust ei saanud (saatsin kaks korda e -maili, et ta kinnisturaamatut kontrolliks, kuna teadsin, et minule oluline kanne peaks olema olnud toimunud) otsustasin ma kõik valehäbi maha matta ja linnavalitsuse lastekaitse spetsialistile kirjutada. Et näe käin tööl aga palga maksan kõik lapsehoidjale ära ja lasteaia kohta oleks vaja sest kes muidu lapsi vaatab jne jne jne. Ma ei tea kas tegemist võis olla kokkusattumusega aga täpselt kaks tundi hiljem sain ma kirja tollelt spetsialistilt (kes mingi 5 päeva polnud vastanud mulle), et oi jah on kinnisturaamatu kanne ära tehtud ja kohe saab sissekirjutuse. 20 minti hiljem kontrollisin Eesti.ee-st ja tõesti sissekirjutus Pärnu linna oli tehtud.

Minu lemmiklasteaia jaoks toimus see siiski pisut hilja – nemad olid sama päeva hommikul oma sügisese nimekirja lukku pannud. Aga paar päeva hiljem pakuti mulle kohta asenduslasteaias – st sellist kohta, mida aksepteerides säiliks järjekord ka minu valitud lasteaedades. Ainus probleem, et see asub Kuldse Kodu kandis ja suht kaugel kõikvõimalikest bussipeatustest. Mina elan kesklinnas ja töötan Mai rajoonis.

Siiski parem ikka kui ei mitte midagi. Käisin lasteaia teekonna mitu korda Google Mapsi vahendusel läbi ja kujutasin kuidas ma seal kaevu tänaval üht last kärus lükkan ja teist käe otsas järgi lohistan. Pidasin ka plaani kuidas viin lapsed iga hommik taksoga lasteaeda ja siis liigun bussidega tööle edasi ja asi hakkas juba jumet võtma.

Päev hiljem sain teada, et kodu lähedal asuv Tammsaare lasteaed pakub sügisest Silverile kohta! Ajeeeee!

Ühe lapsega mööda Kaevu tänavat kärutada on ikka palju lihtsam kui kahe lapsega. Tegelikult annab Tammsaare lasteaed ka lootust, et ehk õnnestub neil ka Mari võtta – see selgub siis paari nädala jooksul. Siiski, harjutama saan sinna minna lastega alles augustis. Asenduslasteaed ei taha ka meid enne suve lõppu näha. Tööl käin ma aga juba praegu.

Siis kolleeg hakkas rääkima, et juhul kui linnal pole kohe kohta riiklikus lasteaias pakkuda siis kompenseerivad nad ka eralasteaia õppemaksust mingi osa.

Võtsin ühendust Põnnila eralasteaiaga, mis ka üpris kodu lähedal. Neil meile ruumi oleks! Küsisin haridusspetsialistilt ja opaaa ma tõepoolest kvalifitseerun lasteaia kohatasu toetuse saajate hulka ja nende poolest võiks ma lapsed kohe Põnnilasse viia! (Huvitav, miks nad seda varianti mulle ise välja ei pakkunud, et kle meil pole kohta pakkuda – vii erakasse ja me kompenseerime kohatasu).

Ses mõttes, tõestust sai, et küsija suu pihta ei lööda ning häid lahendusi kandikul ei serveerita vaid peab ikka oskama küsida ja oma õigusi taga ajama.

18 – 19 mai lähen siis lastega Põnnilasse harjutama. Eks sinna tuleb ka jalutada ja noh kahe marakratiga saab see keerukas olema aga noh sellise suhtumisega ei saakski ma ju majast välja minna 🙂

Homme uurin, kas meie kergkärule saab kinnitada seisulaua. Kaksikute käru mõte käis ka peast läbi aga Silver on juba 3….. Seisulaud peab toimima!

Päris ilma lapsehoidjata ikka ei saa kuna lasteaed sulgebuksed hiljemalt kell 18, mina aga oma kontori veidi peale 20.00. Emal kestab ka õhtune vahetus kella 18ni niiet…

Rahaliselt võidan ma pisut (lapsehoidja ei käi iga päev aga lasteaeda viiks lapsed ikka täiskohaga) kuid lisaks rahalisele poolele võidan ma ka aega! Vabad päevad, mis on tõesti vabad – nii et ma saan kaia sisustuspoodides ja soetada korterisse vajalikku nipet-näpet. Juuksurisse ja riidepoodi saab ka! Koristada saan rahulikult ilma “abilisteta”  – nii on lootust, et mõni päev saab tuba korda ka :).

Vastloodud MTÜga saan tegeleda….!

Ning mis peamine – lapsed saavad enda vanuste lastega suhelda ja koos mängida!

Homme siis seisulaua ja lasteaia tavaari shoppingule!

kiik

 

 

 

No ma ikkagi tegin veits Jõulu värki / Heanaaberlikud suhted ja Ibrahimi motoõnnetus

Eelmine nädal oli Ibrahimile mopeedi õnnetus. Pmst sõitis kontorist koju mopeediga kuna auto oli paranduses ja siis kõrvalt reast väikebuss ehk Tro-Tro  tegi mingi lollaka pöörde ja järgmine hetk oli abikaasa nägupidi vereloigus.

Tal vedas täpselt niipalju, et siis kui inimesed kogunesid imetlema asfaldil vereloigus lamavat valget meest liitus nende imetlejatega ühel hetkel ka meie naaber, kes ta lihtsalt ära tundis. Järgmine hetk koukis naaber Ibrahimi autosse ja sõidutas haiglasse ja u 20 minutit hiljem oli ta meie ukse taga, et mind samasse haiglasse Ibrahimile toeks olema sõidutada.

Mitte, et see tänane teema oleks aga seal tehti talle lõua alla mingi 10kond õmblust ja lapiti küünarnukki ja lasti koju.

Igal juhul, me kuni tolle hetkeni oma naabrit tegelikult ei tundund. Autos teel haiglasse ta mulle mainis, et on mingi sõjaväelane aga enamus juttu läks mul muidugi kõrvust mööda.

Ses mõttes, et igati lahe, et meil on selline tore naaber. Me oleme talle suure tänu, kingi, õhtusöögi või ma ei tea mis kõik veel võlgu.

Aga enne kui meie midagi heanaaberlikku ette taipasime võtta Jõudis kätte Jõulude eelõhtu ja seesama naaber tõi Ibrahimile kingituse.

Lips, tema enda kirjutatud raamat (mis on muuhulgas võitnud Ghana kirjanduspreemia) ja mansheti nööbid.

Ahjaaa ma kirjutasin ju Jõulude pidamisest, mitte Ibrahimi motoõnnetusest.

Teema siis selles, et kui ma nägin kui elevil Silver on issi kingipakist muutsin ma meelt Jõulude mitte pidamise suhtes.

Ma varem olin mõelnud, et mis siin ikka Jõulutada kui Ibrahim üldse sel ajal Nigeerias on ja niikuinii lund pole ja raha tahaks kokku hoida ja mis kõik veel…ning et lapsed saavad mänguasju üpris tihti.

Jah lapsed saavad mänguasju tihti – aga nad ei saa tavaliselt läikivasse kingipakendisse pakendatud mänguasju.

Seega kui ma 24nda õhtul kell 5 kontori ukse selja taga kinni lõin tormasin ma lähedal asuvasse supermarketisse, suvalisi mänguasju ostma. Mänguasi võis olla ükskõik missugune (tegelt sain mõlemale lapsele täitsa vahvad kingid), peaasi, et selle saaks panna läikivasse kingikotti ja teha üllatusemomenti.

Ostsin veel paki lastesõbralike jõuluehteid ja mingi plastmassist Hiina “kosmeetika organiseerija”. Ma ei tea kuidas ma selle plastmass nikerduse abil peaks organiseerima oma kosmeetikat – aga mulle piisas ostu sooritamiseks sellest, et see oli roheline ja nägi välja nagu põõsas – ehk siis sinna oli võimalik panna jõulukaunistusi.

Kosmeetika organiseerija kaunistasime Silveriga õhtul ära ja kui lapsed magasid paigutasin ma “Jõulupuu” mängunurka ning asetasin selle kõrvale kingipakid ning Eestist eelmine aasta kaasa võetud Päkapiku nimega Kapi!

Hehhe…. asi oli seda väärt! Sahar-Marie oli küll hommikul esialgu rohkem huvitatud Kosmeetika organiseerija kaunistustest kui kingist aga läikivad paberid, üllatusmoment ja uued mänguasjad tegid rõõmu ning lapsed siiski said oma 2015a Jõulud!

Pühapäeval teeme ilmselt jälle basseini tiiru 🙂

Pärnu lapsehoidjad andke endast märku!

Nii järgmine aasta mina Pärnusse tulen! Kes, kalendrisse vaatab, näeb et järgmine aasta on päris lähedal ka….

Igaljuhul on mul kaasas kaks poolaraablast. 3-aastane Salam-Silver ja 1-aastane Sahar-Marie kes aeg ajalt hoimist vajaksid.

Suhkrumari on lasteaia jaoks veel pisut noor ning Silver ilmselt peab ka mõnda aega järjekorras ootama.

Esialgu oleks hoidjat vaja vaid nendeks puhkudeks kui ma ise tööintervjuul või ärikohtumisel olen.

Hiljem kui töökoht kindlustatud aga vajan juba täiskohaga hoidjat.

Et, mitte tööintervjuu eel kiiruga terve pere24 läbi helistada oleks teist tore teada juba varem. Heameelega leiaks sellise abilise, kes oleks nn püsiv, et siis kui vaja läheb helistan just talle. Aga ma olen paindlik erinevate koostöövormide osas.

Seega võiks mulle endast, meelepärasest töögraafikust ning palgasoovist kirjutada aadressile: ethelkxxk@gmail.com

 

IMG-20151204-WA0000

Marie vaatab niisama kohkunud näoga aga Silver saadab siinkohal hoidjatädile kuumad suudlused…..