Harjutatud, vaktsineeritud. Tehtud!

Esmap kui Sahar Marie esimest korda uue lasteaia sõimerühma läks siis mainisin seal kasvatajatele ka,  et tore kui saaks selle harjutamise perioodi teha võimalikult lühikese kuna mul sai just puhkus läbi ja abikaasa põrutab ka varsti Eestist paariks kuuks minema.

Selle peale ikka kehitati õlgu, et ikka ei tea ja ei saa lubada ja kõik sõltub ikka lapsest.

No just sellele ma olingi lootnud, et kõik lapsest sõltub. Mu oma on ju lasteaias käinud ja mustlaseluga harjunud.

Esmap jäi siis issi temaga lasteaeda ja ise lippasin tööle.

Teisip samamoodi – viisin pere (mees ja kaks last) lasteaeda ja ise lippasin tööle.

Eile oli mul vaba päev ja ütlesin, et täna jätan lapse seal magama ka. Jälle kehitati õlgu, et alles kolmas päev – ei usu, et ta ikka juba magama jääb. Jätsin Marie sinna ja lippasin koju Silverile süüa tegema, et temaga siis perearstikeskusesse vaktsineerima minna. Nimelt on Ghana perioodil mõlemal lapsel osad Eesti programmi vaktsiinid saamata jäänud. Mingid Tifteeria ja Teetanus. 

Silver sai omad sutsud kätte ilma nututa – ütles vaid mõlemal korral “auts – auts” ning pärast andis arstitädi talle kommi. Tegelt tundus lapsele kahe haiget tegemise eest üks komm kuidagi ebaaus diil aga viisaka poisina ta ikka pigistas moka otsast Aitähh ütelda.

Peale seda viisin Silveri tema rühma ja läksin tagasi Sahar Mariega harjutama – selleks ajaks olid nad rühmaga õue jõudnud.

Pärast õueskäiku aitasin oma lapse magamise riidesse toppida ja jäin ise garderoobi ootama juhuks kui ta tõesti magama ei jää.

Kell 12.30 tuldi mulle ütlema, et võin ära minna kuna laps tõesti nii rahulikult jänes Mõmmuga voodis ja ootab und.

Haaaaa! Vaba aeg! 

Sebisin siin vabadel tundidel Mariele õuepüksid ning toiduained õhtusöögiks ja tagasi lasteaeda sest kell 3 oli Marie kord oma puuduvad vaktsiinid kätte saada.

Ma kahe lapsega korraga ei kippunud vaktsineerimise kabinetti sest ei teadnud kui valusad süstid on ja kaua nad lohutust vajavad.

Aga ei olnud ka temaga miskit hullu kuigi tädi hoiatas, et üks tema vaktsiinidest on kibe.

Marie sai samuti kommi ja kabinetist välja tuleku ajaks oli nutt otsas.

Korraks läks tuju uuesti haledaks kui Marie vanaema nägi sest Mammale oli ju ikka vaja ära kaevata, mis koledust temaga tehti.

Vaktsineerimispass jäi veel vaktsineerimiskabinetti kuna meie Ghana süstid on nii segased, et pass kirjutatakse arusaadavas keeles ümber ja väljastatakse uuesti.

Lasteaias küsisin, et kas nüüd võib Marie pikka päeva jääda ja sain positiivse vastuse. Niiet täna  viis issi mõlemad lapsed terveks päevaks lasteaeda ning mina jõudsin just Tallinna, et tööalaselt veel targemaks saada 🙂

Eile oleks tore olnud sammulugejat omada – täitsa huvitav oleks olnud teada mitu kilomeetrit ma nii maha kõndisin. – 4 korda lasteaeda, 2 korda polikliinikusse, 2 korda kesklinna (poodidesse ja hiljem korra panka ajutist kaarti tegema) 😞

Töötavale üksikemale võiks vabalt logistiku kutsetunnistuse anda…

Ma peaks välja nuputama, mis lastest sügisel saab. Silverile saaks ma koha lausa kahte valitud lasteaeda kolmest. Samas kui Mariet ei taha eriti keegi peale selle asenduslasteaia.

Tammsaare eelmine kuu korra andis lootust aga vahepeal on Marie nende järjekorras hoopis kaugemale, ehk 9ndaks nihkunud ja see enam eriti lootusrikkalt ei kõla.

Järjekorra nr 9 see tähendab ju pmst POOL rühma. Ja nii palju äraütlejaid vaevalt leidub.
Ülejõel oleks ta 6es aga seal on ainult üks sõimerühm niiet jälle teistpidi kahtlane.

Alguses ma hädaldasin, et issand issand kuidas ma kahe lapsega seiklen linnaliini bussidega kuskile Kuldse Kodu kanti Kiige tänavale Tralli lasteaeda kui ise elan rannas ja töötan Papiniidus. Siis sai Silver Tammsaarde koha ja mul esimese hooga oli reaktsioon, et Jeee – ühe lapsega bussides ringi logistada ja siis ligi kilomeeter mööda Kaevu tänavat kõmpida on ju palju lihtsam. Aga see tähendas siis pmst seda, et ma jalutan 2 lapsega kõigepealt Tammsaare lasteaeda ja seal riietan ühe lapse lahti, teine kärsitult ootamas ja siis liiguksin ühe lapsega bussi peale jne (samas kui Marie jookseks parema meelega kohe Tammsaare lastega mängima)…

Enne hommikusööki tahaks temaga ikka lasteaias kohal olla. See tähendab aga suht varast starti kodust (sest enne tuleb ju Silver Tammsaare lasteaeda viia).

Ok, stardin vara, saan mõlemad lapsed lasteada. Vabal päeval on lihtne – siis stardin õhtupoolikul ka vara ja võtan kõigepealt Marie Tralli lasteaiast ja lähen temaga koos Tammsaarde Silverile järgi.

Aga kui ma olen tööl siis peab sama tiiru tegema mu ema. Kui aga mina olen tööl ja ema on õhtuses vahetuses siis läheb tal kahte lasteaeda jõudmisega juba suht keeruliseks, sest ta ise töötab ka lasteaias ja lõpetab tööpäeva samal ajal mis teised lasteaiad.

Nii kui mina olen tööl ja ema on õhtuses vahetuses ja juhtub olema see kuu kus emal on valverühm, siis peab lastele minema järgi lapsehoidja.

Kõigepealt Mariele Talli lasteaeda ja siis Silverile Tammsaarde…. ei ei ei seda ma küll ei taha, et Marie poolvõõra inimesega kuskil linnaliini bussides seikleks. Lisaks veel see kulu pool, mis kindlasti läheks suuremaks kui hoidja kahes kohas peab käima.

Mõistlik tunduks siis ikkagi panna lapsed koos Tralli – sinna kaugele. Siis on üks viimine ja toomine.. Oeh…. No miski hetk varsti tuleks see otsus vastu võtta ja Tallile teada anda, et nad teaks meiega arvestada. Muidu langeb see koht ka veel ära…

Oot samas… äkki see pole nii halb variant kui ma Tralli koha nn maha magan? Sest siis peaks ju linn Põnnilat edasi finantseerima kui neil mulle kohta pakkuda pole…

Sellisel juhul oleks kaks last küll erinevates lasteaedades, aga noh enam vähem samas piirkonnas.

Mhmmm….. kumba nüüd eelistada – kaks last ühes lasteaias aga kuradima kaugel. Või kaks last erinevates lasteaedades aga kodule lähedal?

Ma ei ole tehniliselt küll üksikema – abikaasa on täiesti olemas. Nii finatsiliselt ja moraalselt. Aga kuivõrd ta asub teisel mandril on see tööpäevadel laste lasteaiast koju saamine ikka paras logistika sest abikaasa selles kaasa lüüa ei saa.

Mu arust polegi Pärnus nagu väga palju töökohti kuskohast jõuaks alati kella viieks lapsele lasteaeda järgi. Sinna viimisega on lihtsam – lasteaiad alustavad ikka suht vara. (Aga jah see tähendab, et lõpetavad ikka ka suht palju varem kui enamus töölisi.) Mingi 8st 17ni kesklinna kontoritöö oleks see, mis lubaks kenasti lapse lasteaiast ära tuua. Paljudel emadel selline töö Pärnu linnas on?

Sestap, kui minu teha oleks siis ma kirjutaks töötavatele üksikemadele kohe Logistikas kutsetunnistuse või kraadi välja. Niiet ettevõtte juhid – kui logistikut otsite, siis uurige kõigepealt kas kandidaatide hulgas on töötavaid ükskikemasid – neil on logistiku tööks head eeldused 🙂

Mina planeerin oma laste kojutoomisi sellise tabeli alusel kus on kirjas minu töögraafik ja sellele on märgitud ema töised vahetused ning neile päevadele kus ema õhtune vahetus langeb kokku minu tööpäevaga olen palganud siis inimese, kes mu lapsed lastehoiust ära tooks.

graafik, lapsehoidja, töögraafik, logistika, tagasi eestis
planeerimine

 

Nii, aga need 8 ema, kes te olete juba enne mind võtnud plaani  oma laps see sügis Tammsaare lasteaia sõimerühma panna – mõelge ikka ilusti järele.

Kas te tõesti tahate oma pesamuna nii vara lasteaeda panna?

Äkki ootaks veel natukene?

Las ta kasvab, läheb järgmine aasta….. ta on teil ju niii pisikene eksju….

Ja need 5 ema kes, enne meie Mariet oma last Ülejõele soovivad saata – veel ei ole hilja helistada ja koht ära öelda! Ausalt! 🙂

Alwaysid rinnahoidjas ehk kuidas ma Tartus raamatut esitlemas käisin

Ma ei häbene küll midagi aga see postitus on täielikult mõistetav vaid lastega naistele… 🙂

Juba päris Novembri alguses (siis kui ma veel peast täiega rase olin) sai kokku lepitud Minu Ghana Tartu esitluse kuupäev 11.12.14 kell 18.00. Kõik klappis ilusti. Emal sobis see päev lapsi hoida. Ma olin umbes kolm korda vaadanud järele, et saan bussidega ilusti kohale ja tagasi. Tagasi saamisega mäletasin, veel selgelt, et jube pikk ootamine saab olema.

Tartusse sõidu bussipilet sai ostetud juba üleeile aga Pärnusse tagasi sõitmise pileti jätsin lahtiseks, sest kerge lootus oli, et kui esitlus lõppeb varem siis jõuan “sellele varasemale bussile” ja ei ole pikka ootamist. Ma mäletasin väga hästi, et bussid selliselt liikusid ja midagi üle kontrollima ei hakanud. Või õigemini hakkasin küll – eile kuskil kell 13.30 kui ema laekus koju jutuga et Tartust ei tule õhtul hilja bussi Pärnusse. Olgu mainitud, et minu buss Pärnust Tartusse väljus kell 14.40.

No kuidas ei tule? Ei mõistnud mina ning trükkisin veebilehtiseja aknasse aadressi T.pilet.ee, et emale tõestada, kuidas ta pabistab täitsa ilma asjata. Ainult et….. see buss mis pidi tulema õhtul hilja ja siis see varasem, millest ma arvasin, et jään napilt maha – neid kumbagi ei olnud enam graafikus ning pidin tunnistama, et tõepoolest ei tule Tartust Pärnusse õhtul bussi. Seda siis napilt tund aega, enne minu Tartusse sõidu bussi väljumist! Siis kui mul oli napilt jäänud aega, et esinemisekõlbulik make-up ja soeng teha…

Enda kaunistamise asemel hakkasin uurima hoopis Tartu-Tallinn ja Tallinn Pärnu busside aegu ning sain teada, et jõuaksin Tallinnasse samal minutil kui sealt väljub Pärnu buss – väga riskantne! Eriti talvisel ajal ning arvestades seda, et ema hommikul kell tööle peab minema ning ei saa jätkata laste hoidmist kui ma peaksin viimasest bussist maha jääma.

Ainus võimalus siiski raamatut Tartus esitleda näis olevat väiksem laps kaasa võtta kuivõrd suuremaga saab ema hommikul tööle sõita – nimelt töötab tema lasteaias. Samas lasteaias kus ka minu laps nimekirjas!
13.44 saatsin appikarje mailiga teele toimetusele (nimelt avastasin, et mul ei olegi ühegi üritusega seotud inimese telefoninumbrit!). Minu õnneks reageeriti mailile kiirelt ning sain kiiruga seletatud mis juhtus ning paluda kas transpordi või majutuse abi.

Toimetusest julgustati mind siiski bussile tulema sõnadega “Küll me miskit välja mõtleme!”

“Niisiis – ma siiski esitlen raamatut. Hästi!”

Vahepeal olin suhelnud ka Tallinnas elava vennaga ja korraldanud tagavara majutuse tema pool kui peaksin seal beebiga öisest bussist maha jääma. Selleks hetkeks oli selge, et ilma Sahar-Marieta ei liigu ma kuskile.

35 minutit bussini:

“Mhmm millise make-upi ma siis teen?”

3 sekundit hiljem

“!!!!Tean! Ma pesen hambad ära!!”

2 minutit hilem lendasid kotti mähkmed, piimapudel, piimasegud, niisked salfakad, lapse tagavarariided ja pool rinnapumpa.

“Lapse panen esitluse ajal kõhukotti” teatasin emale otsusekindlalt.

20 minutit bussini.

Laps riides, ise riides, “Meik” tehtud hambad pestud – olen ma valmis bussijaama poole astuma ise endaga rahul, et ma suutsin kõik vajaliku mahutada vaid käekotti millele tuli lisaks pisike beebiasjade kotike.
“Kõhukoti võtsid ikka kaasa?” uurib ema murelikult.
“Loomulikult mitte!” Lapse kandmise kõhukott aga enam käekotti ei mahtunud seega haarasin hoopis seljakoti järele.

15 minutit bussini.

Kõhukott seljakotis, seljakott rippumas üle õla ning sama õla peal veel käekott ja rihmaga pungil täis beebiasjade kotike, laps kaenlas olen asun ma bussijaama poole teele.
Poolel teel bussipeatusesse tuleb meelde, et minu rasedusjärgne veritsus ei ole veel lõppenud kuid hügieenisidemete asemel on mul kaasas hoopis hulk mähkmeid!

Minu õnneks on bussijaamast üle tee apteek nii jõudsin sinna sisse astuda ja vajaliku paki Alwayse tellida. Kuna ma liikusin ringi nagu üks pakke-katastroof, siis ma ei üritanudki hakata laps käes seljakotti õlalt maha vinnama, et see Alwaysi pakk sinna sisse suruda. Käekotti ja titekotti see ka ei mahtunud. Kassas sidemete eest makstes kasutasin aga juhust kus rahakott oli näpuvahel, et sealt välja otsida eelmüügist soetatud bussipilet. Nii ma siis liikusin apteegist laps kaenlas, seljakot seljas, käekott ja beebikott poolpiduselt õlal rippumas ning bussipilet ja always pakk näppus bussi ootama.

Pikka ootamist polnud. Varsti oli buss ees, lehvitasin juhile Alwaysi pakiga ja ronisin bussi kus asusin kiirelt asju veidi mõistlikumale kujule pakkima. Käekott, always pakk ja beebiasjade kott leidsid koha seljakotis.
17.30 jõudsime Sahar-Mariega Tartusse kus meil toimetuse poolt juba inimesed vastas ootasid ning sealt edasi jõudsime raamatukokku vaid paari minutiga.

Raamatukogu WC-s enda kaootilisust korrastades tuletasid kaks märga sõõri dzempril mulle meelde, et ka rinnapadjad olid ununenud. Pole hullu – selle eest oli mul kaasas terve pakk Alwayse – Mõeldud-tehtud. Voltisin hügieenisidemed pooleks ning toppisin rinnahoidjatesse. Esitlus võis alata!

Pärnusse jõudsin tagasi reede hommikul kell 10!

Homme tutvustan Minu Ghanat Pärnus Kolhethi restoranis – huvitav huvitav mis viperusi seal ette võib tulla.

Logistiline meistriteos

Ghanas on aja m6iste täiesti midagi muud, kui me harjunud oleme. Olen siin kyll juba yle aasta elanud, aga ikka kipub ununema. Ma olen ju nimelt see paanitseja, kes igale poole varem kipub kohale minema. Reedel toimus Accras rahvus teatris fantastiline kontsert, esinejateks 4 tuntud Aafrika diivat: Neka Nigeeriast, Gena West Nigerist (Kalabari), Bibie Brew Ghanast ja Efya samuti Ghanast. Minule isiklikult meeldisid enim Efya ja Nneka.

Kontserdi algusajaks oli kuulutusel märgitud 6.30. Kirun m6ttes, seda lollakat algusaega. Reede6htu – l6petan töö 6htul kell 5, ilusaks ka vaja ennast teha ju, ja siis läbi REEDE6htuse ummiku teatrisse.

Kell 6 saan Lucialt s6numi, et ta alles teel kodu poole riideid vahetama, kohtume teatris kell 7. Ok. K6lab m6istlikult – Ghanas ju niikuinii mitte midagi täpselt ei alga. Kuiv6rd Lucia uus kodu on ypris 6nnetus kohas, ei joudnud me teatri juurde mitte varem kui 7.40 6htul.

Väljun taksost ja jooksen piletimyygi laua poole. V6tsin kiirust maha kui nägin, et yks Metro TV kaameramees mu sihikule v6ttis, ostan pileti ja liigun v6imalikult elegantselt kiirustades majja. Seal kontrollitakse mu pilet ja palutakse saali veel mitte minna vaid ringi jalutada. “Ahaaa, vaheaeg” – M6tlen. Otsin Luciat, kes ka äsja saabunud oli, idioot Metro TV-st ikka veel kaameraga kannul. Saan teada, et kontsert ei ole veel alanud. Teeme baaris yhed dringid ja r66mustame, et 6igeks ajaks ei tulnud. Kell 8 otsustasime siiski saali minna. Peale meie istus seal veel kymmekond inimest. Njaa – eks ta ole, piletihind oli ju päris kr6be. 30 cedit ehk ligi 270 Eesti krooni. Ootame. Umbers 8.30 hakkab saal vaikselt täituma – inimesed tulevad naerul sui nagu see oleks täiesti normaalne aeg laekuda kell 6.30 algavale kontserdile.

Kell 9 siis k6lavad esimesed muusikahelid – L6puks ometi!!! P6him6tteliselt Ghanas konsert v6i teatrietendus ootab kuni publik suvatseb laekuda – ja rahvas teab seda. Tundub, et seekord täitus saal oodatust pisut hiljem, nimelt esimene esineja Gena West vabandas ja oli sunnitud oma etteaste pisut lyhemalt tegema, kuna kiirustas lennukile. Kontset oli pikk.

Sydaöö ajal ennem viimast esinejat tekkis pikem paus. Mängis kohalik jazzband ja kontserdikylastajad hakkasid vaikselt ära liikuma. Peale 20 minutilist ootamist ilmus Nneka lavale – vabandas pika ootamise eest ja p6hjendas seda lennuki hilisema maandumisajaga. Etteaste oli super!!!

Wow – pean kiitma korraldajate julgust. Planeerida selline yritus, kus esimene esineja peab peale etteastet tormama lennukile ja viimane esineja saabub lennujaamast alles kontserdi jooksul!!! Hämmastav! Ja seda k6ike veel Ghanas, kus kellaaegu ei peeta millekski ja yritust planeerides sa arvestad asjaoluga, et publik laekub algusajast kolm tundi hiljem.

Kontserdi ajal istus meie k6vel yks raadiotöötaja, kes märganud kuiv6rd me naudime muusikat kinkis meile kaks tasuta pääset järgmise päeval samas majas toimuvale “Raadio otsib superstaari” yritusele. Algusajaks kell 7. Kell 8 läksime Luciaga täiesti rahulikult 6htusöögile ja teatrisse siis peale seda. Pääsesime k6igest pooletunnise ootamisega :)!

flaier