Meie nädal Liibanonis – sama lugu, mis õhtulehes aga suure galeriiga.

Nädal Õhtulehe loost möödas ja jagan nüüd ka oma lugejatega

Minu abikaasa on Liibanonis sündinud ja kasvanud Palestiina sõjapõgenik. Abielus oleme olnud varsti 5 aastat, kuid nüüd Novembris oli minu esimene kord külastada Ämma ja kogu üle jäänud suguvõsa Liibanonis.

Veetsin Araabia sugulaste pool nädala. Abikaasa kahjuks meiega sinna kohtuma sõita ei saanud, kuna oli liialt värskelt sõitnud Eesti puhkuselt tagasi Ghanasse ning ei saanud nii kiirelt uut puhkust välja võtta.

Seega olime seal ämma ning abikaasa noorema venna ja õdede hoole all.  Liibanon on riik, kust leiab nii kristlasi kui ka eri sektidesse kuuluvaid moslemeid. Rangeid reegleid riietumise ning pea katmise osas ei ole ning tänavapildis võib näha absoluudselt kõike. Nii rätikuga kiharaid katvaid naisi kui ka nappides õlapaeltega pluusides ringi liikuvaid neidiseid. Viimaseid armastab ka üks minu abikaasa õdedest, kes on abielus ja moslem.

Liibanoni Viisa

Riiki sisenemine sujus üllatavalt lihtsalt. Ma ei tea kuskohast oli mul arvamus, et Liibanoni ei ole kerge reisida või, et nende viisat ei ole kerge saada. Siis kui välisministeeriumi lehel nägin, et viisa saab taodelda lausa lennujaamas tundus see liiga hea, et tõsi olla. Aga printisin välja ja täitsin taotlused. Tegime kõigist reisijatest passipildid ja reisikindlustus oli olemas ja küllakutse ja dollarid ka näpus ja noh nii me läksime.

Tegelikult ei olnud meil viisat üldse vaja. Euroopa Liidu kodanik võib lühiajaliselt Liibanonis viibida suisa viisa vabalt. Tuli täita ära hoopis maale siseneise lipik, mille sai enne passikontrolli ühe lauakese pealt. Sellest lauast kõndis meie reisiseltskond mööda kui postist ja nii saimegi alles peale passikontrolli järjekorra läbimist teada, et oleks tulnud täita mingi paber. Aga sellest polnud hullu. Rõõmsameelsed piiri-ametnikud lippasid tagasi ja korjasid meie unustatud sedelid ning täitsid need kiirelt meie eest. Küsisid vaid aadressi. Passi uurides küsisid ka, et kas minu abikaasa on Liibanoonlane. Ütlesin et abikaasa on Liibanonist jah ja tõstsin selle kinnituseks Salam-Silveri kõrgemale – üks pilk tema mustadesse silmadesse ja on selge, et puhas eestlane see laps ei ole. Tegelikult ei olnud viimast tõestusmaterjali üldse vaja – sest Euroopa passi omanik saab Liibanoni lihtsalt sisse jalutada. Noh pärast selle riiki sisenemise sedeli täitmist. Küll oli aga meeldiv, et passikontrolli ametnikud olid nii rõõmsad ja abivalmis. Tüüp täitis naerusui meie sedeleid, viskas nalja ja kiitis Venemaa naiste ilu. 🙂 Ei tea, miks ta sellest küll mulle rääkis – aga ma ei hakanud küsima ka, muudkui naeratasin ja noogutasin. Kell oli kolm öösel ja ma polnud pooltki nii ergas kui need passiametnikud ja tahtsin kiiresti paberimajanduse selja taha jätta ning asuda otsima meile vastu tulnud mehevenda Ahmadit. Igatahes kogu viisaprotseduurideks valmis pandud paberimajanduse ja dollarid võisime endale jätta.

Mehed kammivad palju paremini.

Mul on hea meel, et peatusin just pererahva juures mitte kuskil hotellis ja sain seega osa just nende argielust. Esimesel päeval kutsus meheõde mind endaga juuksuri salongi kaasa, kus lasin samuti soengut värskendada ning tegin samal ajal hoolega tähelepanekuid.

Näiteks panin tähele, et suitsetamise keelu  märk seinal on vaid dekoratsioon ning hoolimata faktist, et tegu oli naiste ilusalongiga (kus käis muu hulgas ka palju juukseid katvaid naisterahvaid), töötas seal vähemalt kolm meesjuuksurit.

Ka minu meheõde föönitas meesterahvas. Kui hiljem selle kohta uurisin, sain  vastuseks “Aga mehed kammivad palju paremini”.

Meheõde selgitas, et meesjuuksurid naiste-salongides on Liibanonis täiesti tavaline asi ja väga paljud naised usaldavadki soengu osas meesterahva maitset paremini kui naisjuuksuri oma.

Eestis selline asi mind, ei üllataks, aga moslem-naise suust kuulduna (kes peaks ju teoreetiliselt juukseid võõraste meeste eest peitma) küll.

Kõigepealt söödame lapsed ja siis sööme ise.

Ma ei tea, miks räägitakse, et Araabia naistel on raske elu. Seal olles jäi väga mitmel pool silma, et meespere rügab tihti kuskil teises riigis tööd teha samas kui naispool lihtsalt tõmbab vesipiipu ja veedab muidu mõnusalt aega. Kodused tööd teeb ära majaabiline.

Minu meheõed küll käivad tööl, ning nende puhul on majaabilise vajadus ehk reaalselt olemas kuid nägin, et ka kodustel prouadel on sisserännanud abilised täiesti olemas.

Ka meie saime seda luksust nautida, et sel ajal kui ise restoranis head ja paremat mekkisime mängisid lapsed mänguväljakul majaabilisega.

Iga korraliku päevasel ajal lahti oleva restorani juures on olemas mänguväljak.

Meid võõrustanud pererahval oligi kombeks, et kui kambaga kuskile sööma läksime siis kõigepealt telliti lastele ja maja abilisele mingid kiired praed ja siis saadeti nad jalust ära mänguväljakule, et ise rahulikult süüa ja vesipiipu tõmmata.

Sarnane “söödame kõigepealt lapsed ja siis sööme ise” süsteem kehtis ka kodus.

Pagaritooted pagari ärist, aedviljad aedvilja poest,  suitsud tubakapoest ja milleks eraldi poodi ei ole  – supermarketist.

Meile väga meeldis hommikuti Liibanoni leiba süüa. Rebid tükikese, määrid määrdejuustu peale, ning lisad veel Fetat või kurki või noh misiganes pähe tuleb ja keerad rulli. Ühel päeval sättiski ämm, poodi leivavarusid täiendama ning meil emaga õnnestus kaasa sõita. Tegelikult müüdi leiba ka üle tee asuvas väikepoes aga meie sõitsime selle järele lausa teise linna. Sellest, et tegu oli teise linnaga sai aimu ainult siltide järgi, sest asustus on Liibanonis nii tihe, et tegelikult ei saa aru küll kust üks linn lõppeb ja teine algab.

Teises linnas oli pagari äri. Nii suur ja uhke, et sealne küpsetiste valik ajas pea kirjuks. Pagariärides valmistatakse veel mõnusad Liibanoni maiustusi, mis on väga head kommi asemele või siis ka kohvi kõrvale mini koogikesena.

Tagasiteel peatusime veel aedvilja- ja puuvilja poes, suitsu poes ja kõige lõpuks alles supermarketis kus sai soetatud kõik see mille jaoks eraldi poodi ei ole. Kaupa sai varutud palju ning see käis nii, et proua muudkui kuhjas asju kokku, maksis ja jalutas järgmisse poodi (kui see oli piisavalt lähedal) ning poe teenindav personal tiris ostukotid autosse. Auto parkis seks puhuks poe ees lukustamata kujul. Koju jõudnuna lõi proua auto ukse kinni ja viskas võtmed turvamehele, kes parkis auto ja tõi ostud tuppa.

Tagasiteel pagari juurest hüppasime ämmaga ka rannast läbi

 

Tänava parkimine ja toit kui kultuuriprogrammi osa

Me käisime päris mitmel õhtul väljas. Kui alguses viidi meid peenesse Liibanoni restorani kus kultuuri programmi moodustasid toit, elav muusika ja kõhutants siis viimasel õhtul palusime endid viia mõnda vähem peenesse pubisse.

Aga kusiganes, me käisime siis parkimise probleemi ei tekkinud kusagil hoolimata faktist, et tee äär oli tihedalt autosid täis. Parkimine kui selline, ei ole lihtsalt autojuhi mure.  Põhimõtteliselt käib asi nii, et kui sa leiad koha kus tahad autost välja minna siis jätad auto kasvõi keset teed seisma (me nii tegimegi sel viimasel pubitiirul), hüppad autost välja, viskad võtmed parkimiskorraldajale ja lähed oma teed. Kui oled valmis lahkuma siis parkimiskorraldaja läheb otsib auto üles ja toimetab sulle.

Näiteks sel pubi tiirul meil ei olnudki kindlat kohta valitud kuhu minna tahtsime, vaid ühel hetkel otsustasime lihtsalt kõndida. Seega me jäime lõpuks paika hoopis kaugemal sellest kohast kus autost väljutud sai. Ning nagu hiljem selgus, meid sõidutanud mehevend Ahmad, ei olnud isegi tähelepanu pööranud, et millisele parkimiskorraldajale ta oma auto jättis.

Tookord andis ta siis lihtsalt ütles esimesele parkimistegelasele oma auto numbri ja see siis raadiosaatjate abiga otsis auto üles ja korraldas selle toomise meile sobitud kohta. Ahmad ei olnud tähelepanu pööranud isegi sellele, millisel tänavanurgal me autost väljusime.

Aga nüüd siis tagasi selle juurde, kus ma ütlesin, et ka toit oli ühes esimesena külastatud restoranidest kultuuriprogrammi osa.

Nimelt tookord kui restorani jõudsime, saime teada, et olime tulnud pisut vara ning programmini läheb veel üks tunnike aega. Sõime siis pähkleid ja muid laual asetseivaid näkse. Ometi menüüd tutvumiseks ei toonud meile mitte keegi.

Kui aga algas muusikaprogramm ilmus lauale valik eelroogasid – toores liha, Fatuleh, Hommos, Munataime kaste, ja palju muud põnevat. Teise käiguna serveeriti erinevad grillid ning kolmanda käiguna puuviljad ja koogid. Kolmanda käigu ajal sai läbi ka põhiprogramm.

Ehk siis nagu meilgi kombeks – kui kook tuleb lauale siis see on vihje, et pidu saab läbi. Tolles restoranis siis ei maksnud me eraldi söökide eest – menüü valik oli kõikidel laudadel ühine. Vaid hinnastamine käis nägude järgi + tellitud joogid ja loomulikult vesipiip.

Siinkohal on väga oluline ära märkida, et nautisime Liibanoni mitte Araabia kultuuri programmi. Kutsuda liibanoonlase kuuldes Liibanoni kultuuri ja Araabia kultuuri üheks ja samaks on umbes sama kui meile öelda, et Eesti, Poola, Saksa või Prantsusmaa – üks Euroopa kultuur kõik!

Suhtumine pagulastesse

Massidena tulevad Süüria pagulased teevad meele mõruks ka Liibanoonlastel. Nad tunnevad, et Süüria kultuur on Liibanoni omaga võrreldes palju tagurlikum ja kuna neid on hiljuti tulnud Liibanoni ca 1.5 miljonit, siis on tänavapilt juba väga Süüria-kirju.

Enamus juukseid katvaid inimesi tänavapildis on just Süürlased ning nende suur hulk teeb moodsatele Liibanoonlastele meelehärmi. Ka on murekohaks veel see, et Süüria pagulased on nõus töötama ükskõik millise raha eest ja solgivad seeläbi kohalikku tööturgu ning vähendavad kohalike tööle saamise võimalusi. Erilist kuritegevuse lainet Süüria pagulaste  poolt ei tunnetata ning pagulasi ei vihata nii nagu meil siin. Kuigi kerjustena hakkavad tänavapildis jällegi silma kõige rohkem Süüria pagulased. Lisaks Süürlastele on Liibanonis ka palju Palestiina ning Armeenia sisserännanuid.

Liibanoni tänavapilt

See, pilt mis illustreeris Õhtulehe artiklit ei olnud minu pilt. Ma olin tänaval rohkem ametis, mitte auto alla jäämise ja laste kantseldamisega kui pildistamisega, seega minu tehtud TÄNAVA pilte mul ei olnud Õhtulehele pakkuda. Aga noh, Googlest saab kindlasti minu kirjeldatule rohkem vastavaid pilte kui see, mis seal Õhtulehes oli. Paljad mehed ja musta kotti riietatud naine. Ma nägin küll seal paljaste õlgade ja miniseelikute vahel ka rätiga juukseid katvaid naisi. Aga mitte õhtegi sellist must akotti riietatud naist. Selliseid nägin küll gruppidena lennujaamas aga mitte kordagi linnatänavatel. Ning isegi need naised kelle, juukseid  kattis rätik, kandsid seal räti all moodsaid riideid nii et see rätik jättis pigem aksesuaari kui Islami peakatte mulje.

Need pole ka minu pildid aga pigem nägi tänavapilt seal selline välja.

 

Vanaisa elab 9ndal korrusel – lähme temale külla siis kui elekter tuleb.

Sarnaselt Ghanaga toimub ka Liibanonis pealinnast väljaspool elektri jagamine. Meie elasime Beiruti külje all mägilinnakeses Bechamounis kus elektri jagamine täiesti teemaks oli. Majad on kõik küll generaatoriga varustatud, niiet pimedas ja vaikses kunagi istuma ei pidanud. Küll aga mõjutas elektrikatkestus lifti liikumist. Meid võõrustanud pere elas 5ndal korrusel ning sinan liikumine polnud ka elektrikatkestuse korral eriline probleem, aga minu abikaasa vanaisa elas üle tee 9ndal korrusel ja külaskäiku tema juurde pidi juba planeerima.

Alati aga ei lähe ka kõige parem plaan paika. Olgugi, et pereema arvutas, millal linnaosas peaks elekter olema ja tegi külastusplaani selle järgi, ei tulnud soovitud ajaks voolu. Siiski plaani me ei muutnud. Ronisime ämma, 3 lapse (minu kaks last ja Ibrahimi õelaps) ning majaabilsega treppidest alla ja suundusime üle tee, kus siis proua tellimise peale siiski lift tööle pandi. Selgus, et lifit liigutamine Generaatorivooluga on kallis aga mitte ilmvõimatu.  Mahutasime endid kõik kitsasse lifti ära ning tõusime väliselt räämas maja väga aristrokraatliku siseviimistlusega katusekorterisse kus ootasid meid abikaasa emapoolsed vanaema ja vanaisa.

Tagasi läheme suvel!

Üldmulje Liibanoni sugulastest jäi väga hea. Oma raha meil seal kasutada peaaegu, et ei õnnestunudki. Ka jutud konservatiivsest Araabiariigist ei pidanud paika. Meie sugulased on küll moslemid aga ütleks, et vägagi vaba olemise ning käitumisega. Liibanonis veedetud nädala jooksul külastasime Harissa linnas ka kristlikku Neitsi Maarja pühamut, sest Ibrahimi õelaps on oma nime saanud hoopis neitsi Maarja järgi Maryam, mis on siis Araabiakeelne vaste nimele Mary /Maria nagu meie Maarja on selle Eestikeelne tuletus.

Olgugi, et meie maandumise päeval oli sooja 28 kraadi, vangutasid sugulased meie ujumise jutu peale pead, sest rannad olevad talveks suletud.

Selle tõestuseks käisime peale pagariäri külastust ka kohalikus rannakuurortis, mis tõesti oli inimtühi, ning mille basseinist oli vesigi välja lastud.

Ka Liibanoni jäätis jäi meil proovitama sest talvel jäätist ju ei müüda.

Seega kindlasti külastame Liibanoni veel – aga järgmine kord suvel!

 

Araablased valmistuvad Eesti talveks 😐

Täna on siis see vahva päev kus meile toodi ära talvepuud. 5 ruumimeetrit valget leppa. 

Viisin lapsed lasteaeda ja valmistusin suuremaks rahmeldamiseks. 

Aga ütleks, et pole hullu miskit sest Ibrahimi Egiptlasest sõber tuli meile appu ning araablased rühmasid nagu oleks nad varemgi talvepuid riita ladunud. 😞

Lahked naabrid laenasid käru ja kahe tunniga olid puud hoovi pealt koos ja keldris riidas



Nemad tegutsesid väljas ja loopisid puud keldri aknast sisse kus mina need riita ladusin.

Nüüd oleme talveks valmis!

Kõigile neile, kes ei suuda ära imestada, et miks KõIK moslemid, põgenikud ja muidu Araablased AINULT Euroopasse kipuvad.

Te teate ju väga täpselt seal Euroopa mätta otsas istudes, et ainult Euroopasse tullakse eksju?

No las ma tutvustan teile oma sõpru ja töökaaslasi siin Ghanas.

jeemen, ali, pagulane, ghanas, moslem
Jeemen

Ali on pärit Jeemenist ja töötab (jah kujutate pilti töötab) siin minu töökohaga samas majas olevas supermarketis

juuksur, Liibanon,
Abbas

Abbas on Juuksur. No tegelt tema enam meiega samas kompleksis ei tööta, ta liikus teise salongi aga enne lahkumist tõi enda asemele tööle ühe teise Araabia kuti.

Restorani manager Palestiinast
Mohammed – restorani manager palestiinast. Pildi tegin salaja.
Aga jällegi. Näed – tüüp on siin tööl. Ghanas. Aafrikas.
ali, liibanon, Jeemen,
Nii, see noor Liibanoni kutt kelle nime ma ei tea aga kes siin liftis Ali kõrval poseerib hoolitseb selle eest, et teie vesipiibul süsi ikka tossaks.
abunehmeh
Abu Nehmeh

Abu Nehmeh – tema on vanem Liibanoni papi – majanduspagulane, pärit vaesest külapiirkonnast ning tulnud Ghanasse tööle. Kusjuures paar kuud tagasi kukkus ta töö jures trepil nii õnnetult, et murdis käeluu. Järgmisel päeval oli ta juba kips kaelas tööpostil tagasi ja käivitas Generaatoreid. Perekonda temal polegi õnnestunud luua – kes see ikka vaest külameest tahab eksju?

Niidal (vasakul) on Abu Nehmehi vend - töötab turvafirmas. Ibrahim (paremal) on Palestiina sõjapõgenik Liibanonis aga viimased 10 aastat tööl Lääne Aafrikas - Esialgu Nigeerias ja nüüd Ghanas. Jah, tema on minu abikaasa.
Niidal (vasakul) on Abu Nehmehi vend – töötab turvafirmas. Ibrahim (paremal) on Palestiina sõjapõgenik Liibanonis aga viimased 10 aastat tööl Lääne Aafrikas – Esialgu Nigeerias ja nüüd Ghanas. Jah, tema on minu abikaasa.

Siin meiega samas kompleksis töötab veel palju palju Araablasi – kõiki lihtsalt ei saanud pildile aga neid jätkub kasiinosse, turvafirmasse, rõivabutiiki, mööblisalongi ehitusele jne

Aga nüüd minu Pulmapiltide juurde:

Müügimehed Liibanonist
Müügimehed Liibanonist
Nii siin me poseerime Liibanoonlase ja Egiptlase vahel. Ok, selle Egiptalse põhitöö siin Ghanas on tõesti Sahkerdamine.  Mohammed aga müüb autosid, hoolimata sellest, et tal tegelikult on vaid üks jalg. Ta kannab põlvest alates proteesi. Ma olin ikka suht hämmingus kui me tema lapse sünnipäeval käisime, et kuidas tüüp proteesjalaga mööda treppe Úles ja alla kalpsab kari lapsi kaenlas, samal ajal kui naine tegeles toas ilus olemisega.
Nii siin me poseerime Liibanoonlase ja Egiptlase vahel.

Ok, selle Egiptalse (see kes minu kõrval on) põhitöö siin Ghanas on tõesti Sahkerdamine.
Mohammed (minu abikaasa kõrval) aga müüb autosid, hoolimata sellest, et tal tegelikult on vaid üks jalg. Ta kannab põlvest alates proteesi. Ma olin ikka suht hämmingus kui me tema lapse sünnipäeval käisime, et kuidas tüüp proteesjalaga mööda treppe üles ja alla kalpsab kari lapsi kaenlas, samal ajal kui naine tegeles toas ilus olemisega.

Süüria pere
Süüria pere

syyriapere

Need kaks pilti on siis Süüria perekonnast. Minu abikaasa head sõbrad aga ega ma neist suurt muud ei tea, kui et pereisa müüb värvi ja muud ehituskraami.

Vasakult: Süüria, Palstiina, Liibanon, Maroko
Vasakult: Süüria, Palstiina, Liibanon, Maroko
Punase lipsuga kutt on Palestiinast
Punase lipsuga kutt on Palestiinast
Pulmalaulik Liibanonist - aga resideerub Nigeerias
Pulmalaulik Liibanonist – aga resideerub Nigeerias
Pulmalaulik Egiptusest
Pulmalaulik Egiptusest
Palestiina sõjapõgenik(ud)
Palestiina sõjapõgenik(ud)

Pulmapildid said läbi – aga näe, minu äi. Palestiina sõjapõgeik – Töötab Ghanas Ehitusel

veel üks Mohammed
veel üks mohammed

Kollegide tutvustamise juures jäi kuidagi vahelt ära, aga see patsiga valge poiss kes trepil istub on Mohammed, ta töötas varem minuga koos disainerina ja tema isa töötas enne reisibüroos ja supermarketis korraga – nüüd on mõlemad naaberriigis Elevandiluu rannikul – tööl loomulikult.

Ja need ei ole üksikud näited. Accra linnapilt on valge. Ok Pruun – araablasekarva 🙂
Kui ma prooviks siia tutvustusse lisada kõik sõbrad-tuttavad, kes siin erinevatest Araabiariikidest koos tööl on siis mu postitus ei lõppekski kunagi ära.

Aga miks nad rikastesse Araabiariikidesse ei lähe? Aga kui te kunagi Saudi-Araabiasse satute – küsige suvaliselt McDonaldsi töötajalt kuskohast ta pärit on.

Nii hea on ise Euroopas istuda ja kriisata kuidas kõik ainult sinna tulevad ja kuskile mujale ei lähe, samas kui te ise pole kuskil mujal ringi vaadanud. Ma saan aru, et Ghana on õhtulehe reporterite jaoks natuke kauge ja ebaatraktiivne koht kuhu lugusid tegema tulla, aga see ei tähenda, et siiapoole pagulasi ei tuleks. Neid jätkub igale poole. Ja nad tõesti siiralt usuvad, et hakkavad asukohariigis tööle -paljud lihtsalt ei tea, et Euroopas pole tööd omadelegi.

Abbass in Action :)
Abbas in Action 🙂
Abass in Action
Abbass in Action

Aaa ja see jäi veel ütlemata – et täiesti rahulik on siin Ghanas. Ei mingit Islami terrorit või kuidagi märgatavalt suuremat kuritegevust islamiusulistehulgas….

Mõtteid pagulasrahade teemal

Poliitika ei ole üldiselt minu rida ja ma ei tea kuidas neid Eurorahasid pagulaste vastuvõtmise puhul makstakse. Ma mõtlen just Eestile. Et kui pagulased saavad iga kuu mingit toetust siis kas see tulebki nn Euroliidust või antakse Eestile mingi ühekordne kopikas pagulaste ülal pidamiseks?

Mind ajendab kirjutama pigem see meie Eestlaste hädaldamine, et nüüd hakatakse sõja ja majanduspõgenikele maksma hirmsaid toetusi ja meie enda vaesed jäävad kõigest ilma.

Et nii palju kui ma olen aru saanud, siis selleks, et pagulastele toetust maksta ei võeta ju meie elanikelt midagi ära? Sest rahad tulevad ju EL-ist printsiibil et kui ei aktsepteeri pagulast siis ei maksta meile nende aitamiseks ka mingeid rahasid ja meie vaesed on ilma nii ehk naa. Seega pagulased ei võta kannatavatelt Eesti peredelt miskit ära.

Et kui me kannatavat Eesti peret ei saa aidata siis miks mitte aidata seda keda me saame aidata? Kuidagi nõme on see suhtumine, et kui meil Eesti perede aitamiseks pole raha siis ärme aita parem pagulasi ka kuigi nende abistamiseks tulevad ju ressursid mujalt.

Kuna ma poliitikast suurt miskit ei tea, siis ma ka ei tea millised ettekirjutused on meile tehtud selles osas kuidas täpselt pagulastele neid toetusrahasid maksta. Rahvas näeb karjuvat ebaõiglust selles, et võõramaalased tulevad Eestisse ja ei tee midagi ja saavad lihtsalt niisama raha. Aga äkki saaks ses osas miskit ette võtta? Et suunaks selle Europappi pagulastele näiteks läbi tööhõive? Siis võidaksid nende siin olemisest Eesti ettevõtted. Noh tüüpi, et selle asemel, et raha pagulasele lihtsalt Vao külas istumise eest peo peale laduda – suunaks tüübi kuskile tööle ja maksaks selle raha talle reaalselt töö eest? Ja kui ei ole nõus tööle minema siis saadame ta koju tagasi. Räägitakse ju kuidas me saame valida pagulasi – no valime need, kes on nõus toetuse maksmisega läbi tööhõive.

Nüüd kindlasti paljud tahavad ahastada aga issand siis jäävad meie inimesed töötuks. No ma ei tea.. paneme ettevõtjatele mingid tingimused, et ok soodustame pagulase tööle võtmist aga mitte kohalike arvelt vaid lisajõudlusena – näiteks tootmisettevõtetesse. Ma usun, et tootmisettevõtjatel poleks midagi lisa tööjõu vastu kui see neile tasuta kätte tuleb. St juurde tekitatud töökohtadel töötavad pagulased aga palga maksab neile riik. Nii, tõuseb meie ettevõtete tootmisvõimsus, kademeeltel on süda rahulikum sest pagulased ei saa raha Vao külas istumise eest vaid peavad oma toetused välja teenima. Ja noh ilmselt integreeruvad nad kah paremini kui meie rahvaga koos tööd teevad.

Kusjuures minu juures peatub praegu Belgia neiu ja tema tõstatas just selle pagulaste teema üles, et nii kahju kuidas Belgiast pagulasperesid tagasi saadetakse. St PERED (jah mitte ainult mehed) kes juba aastaid Belgias asüüli taodelnud ja keele ära õppinud, kus lapsed käivad juba kohalikus koolis ja siis ühel hetkel tehakse otsus, et nende asüülitaotlus polnud piisavalt tugev ja nad peavad pmst sõjakoldesse tagasi minema ! Et nagu mismõttes?
No ma siis uurisin ka, et ohoh KAHJU? Misõttes KAHJU, et kuidas selle kuritegevusega on? Soomes ja Rootsis ja kus kõik veel pidi ju sellega hirmus probleem olema. Ta kehitas õlgu ja ütles, et tema küll aru ei saa et Belgias asüülitaotlejad või pagulased kuidagi eriliselt kuritegevusega silma paistaks…..

pagulased, refugees, inimesed, immigrandid, pagulasrahad,
pagulased on inimesed