Tunnike perearsti uksetaga….

Esmaspäeval olin ma Tallinnas uue töökoha baaskoolituses ning ema viis lapsed lasteaeda ning ka tõi nad õhtul sealt. Sahar-Marie rühma õpetajatelt sai ta kaasa info, et laps kurdab kõrva-valu ja miskit voolab sealt. Õhtul kodus tüdruk kaebusi ei kurtnud aga õnneks olid mul kenasti vabad päevad tulemas ja seega arsti külastus ei nõudnud suuremaid pingutusi.

Viisime Mariega koos Silveri lasteaeda ja kärutasime sealt otse perearstikeskusesse. Aega kinni pandud ei olnud – seega küsisime retseptsioonist lisanumbrit. Seletasin seal ka ilusti ära, et seoses kõrvavaluga. Retseptsiooni tädi võttis meie dokumendi, klõbistas miskit arvutis ja saatis arsti ukse taha ootama. See oli siis umbes kell 8.45- 8.50 .

Võtsime siis seal koha sisse ja jäime ootele. Meiega koos ootas veel üks ema lapsega, kellel ilmselt oli number. Kui too ema lapsega oli sisse jõudnud hakkas Sahar-Marie pissihäda kurtma.  No kuna just oli keegi arsti jutule pääsenud, siis eeldasin, et jõuame ära käia. Tormasime tuhatnelja kolmandale korrusele – käisime vetsus ja jooksime uuesti neljandale korrusele arsti ukse taha tagasi.

Ootasime kümmekond minutit ja Marie hakkas kurtma kaka häda. Püüdsin teda küll veenda ootama, et kohe saame ju arstitädi juurde. Aga kui laps ikka juba häälekalt kakale nõudis ja samas koridoris istuvad pensionärid mulle juba kurje pilke heitsid, siis tuli uuesti jooks kolmandale korrusele, kus WC-d asusid, ette võtta. Ei tahtnud ju ka välja paista nagu mingi sadistist ema, kes last kakale ei lase kui tollel vaja minna on.  Selle ajaga, mis meie Mariega korrus allpool poti-tiirul käisime, oli meie perearsti ukse taha ilmunud veel ootajaid.

Istusime seal nende hulgas ja mingi hetk vaatas õde üle ukse ja uuris, kes kõik sama perearsti juurde ootamas on. Andime endist ka märku, mille peale meilt küsiti, et kas me ikka registratuuris lisanumbri kirja panime – no muidugi panime. Ega me ajaviiteks seal ei istu. Kell oli saanud 9.20. Ootasime veel veidi ja varsti üks meesterahvas kutsuti nimepidi sisse. Siiski tuli õde lohutama, et ta pani nüüd meid ka kirja ning pole hullu, et tegemist on lisanumbriga ning see meesterahvas oli ju enne meid. No tegelikult ei olnud, aga eks me kaotasime oma järjekorra kui korrus allpool vetsus käisime. No tõesti – järgmine kord kui arsti juurde lähme panen lapsele mähkmed jalga!

Lõpuks saime löögile, ning õnneks kõrvapõletikku ei paista olevat. Muret ja valu tekitas kõrvas olnud vaigu tropp, mida nüüd kodus Vaxoliga lahustame. Igaks juhuks tegime vereproovi ka – seekord pakkus arst seda lausa ise ning täpsustas veel et eelmine kord ju viskas Mariel selle CRP ülikõrgeks. Viskas jah. Eelmine kord istusime ju lausa haiglas. Tookord ma lausa ise küsisin verproovi aga siis arst ei soostnud tegema. Sest mõttes oli tore, et ta nüüd meid palju tõsisemalt võttis!

Aga no registratuuri töötajatele tuleks küll üks väike noomitus teha. See on juba teine kord, kus ma väikse lapsega satun ligi tunniks ajaks ukse taha ootama nii, et arst sellest ei teagi. Eelmine kord Salam-Silveriga olid nad lisanumbri kogemata eelmisele päevale pannud. Seekord ma sain aru, et jätsid üldse registreerimata! No tõsiselt – et kui mul lapsel muidu ehk ei olegi viirushaigust, siis ma usun, et tunnike perearsti ukse taga, koos teiste tõbistega loob üpris soodsad tingimused haigestumisele. Tüüpi, et lähen perearsti juurde enam vähem terve lapsega aga tulen sootuks uute muredega!

Aga vaik kõrvas, ei ole takistuseks õues käimisel, nii sai veel õhtul peale vanema venna lasteaiast koju toomist nautida kevadilma.

loodusuurija ja marakratt

Hoolduslehele – Jälle!!!!

Nojah…. täna hommikul tundus Sahar-Marie kahtlaselt soe. Ma lootsin küll, et ma eksin aga kraadisin ja 38.3, proovisin uuesti teise kaenla alt ja 38.5 No kurat küll!

Jah ma vannun, aga no mis teha. Alles ma olin temaga haiglas ja hoolduslehel. Tööle tagasi sain 11 Veebruar.

Seega jah kolmapäeval on oodata suht kesist palka.  Ma olin tütrega hoolduslehel jutti 16 päeva. 80% määraga hüvitatakse minu töötasu vaid 14 järjestikuse päeva ulatuses. Siinkohal saadan sajatused perearstile, kes eelmine kord kurku ei vaadanud ja veretesti ei soostunud tegema – usun, et õige diagnoosi korral oleksin kiiremini tööle tagasi saanud.

Siis ma ravisin ju 5 päeva kõigepealt “natukene punast kõrva” ja siis sattusin Sahar-Mariega haiglasse kus ta 20 tundi pidi veetma tilgutite all.

Homme siis sama perearsti juurde uuesti hoolduslehte taotlema. Köha ei ole, nohu ka ei ole – lihtsalt see kuradima palavik. Ma lootsin alguses ikka, et äkki on mingi valepalavik või möödan valesti aga no peale lõunaund näitas kraadiklaas jälle 38.5 niiet selge on, et homme ta lasteaeda ei lähe.

Kõige rohkem ma kardangi, et tal on see va mandlipõletik tagasi sest ila eritus on hetkel nagu Berhardiinil. See sümptom oli meil siis eelmine kuu ka. Muidugi või ju loota, et ehk tuleb uus hammas ja homme on kõik ilus ja kolmap saan juba tööle tagasi…  Aga kui hakkabki korduma see mandli jama? Oeh, siis tuleb välja võtta jah?

Nüüd on lapsel palavikualandaja sees ja tuju hea – möllab ringi ja kipub õue ja kui ma poleks palaviku varasemalt lausa kolm korda mõõtnud siis ma arvaks, et laps on terve. Noh umbes nagu mu perearst eelmine kord.

Äkki ei olegi homme enne arstile minekut hea mõte lapsele palavikualandajat anda –  et noh äkki siis võetakse pisut tõsisemalt meid. Sest eelmine kord saatsis see kahtlus, et miks me üldse tulime registratuurist alates.

Silver jääb ka koju appi õde ravima, sest ega ma ei saa ju haige Sahar-Mariega teda hommikul lasteaeda viia või Mariet koju jätta kui Silverit lasteaeda viin….

Nõme on lihtsalt see, et ma jälle kaotan palgas. Just nüüd kus ma igat senti säästes püüan mingi 8000 eurot kokku koguda… Jah umbes nii palju oleks vaja, et uus korter osta. Et seda siis citadele panga pakkumise põhjals kus lepingu tasu oli 1.2% (rõlgelt suur eks?) Kredexi käendus maksaks 327 Eurot, siis veel juurde omafin ja notaritasud ja õppelaenu kinni panek…. et noh keskeltläbi 8000 oleks vaja… brrrrrrrrrrrrrr.  Ilmselt lähebki mul see korteri ostu plaan hoopis 1 aastasesse rahakogunise faasi sest intress 3.5 ei tundunud ka kõige parem. Ehk on aasta pärast paremad tingimused? Loota ju võib…  No krediidipanga otsuse ootan ka enne ära…. äkki tulevad sealt paremad tingimused ja siis tasub jälle mõelda selle ostu peale.

Oeh.. sai paras ving ja hala siia kokku aga no mis siis ikka – tuleb teinekord ka selliseid päevi!

 

Kõrv on natukene punane…

Nii kolmap kutsusid kasvatajad mu ema Sahar-Mariele järgi kuna tal tekkis peale õues käimist palavik 38.2

Mind ei saanud kätte ei kascatajad ega ema – olevat öelnud et tel väljas. Samas kui minul oli tel töös ja näitas levi – ühel hetkel sain kätte portsu tekstsõnumeid ja siis sain teada, et lapsed aiast koju jõudnud. Hea oli, et emal juhtus olema lühike päev, ja sai nad koju tuua.

Püüdsin perearsti telefoni teel kätte saada aga nr oli terve ta vastuvõtu aeg kinni ja siis suhtlesin registratuuri töötajatega, kes ütlesid et ühtegi vaba aega lähitulevikus küll pole aga lubasid minu palaviku jutu peale hommikul lapsega ikka kohale tulla ja lisanumbri kuskile tekitada.

Ma oleks perearstilt soovinud telefoni teel vereproovide saatekirja ette valmistada, et saaks ühe korraga ka kohe analüüsid ära teha. Aga kuna teda kätte ei saanud siis otsustasin hommikul minna kohe kella kaheksaks kui keskus avatakse, et jõuaks ikkagi proove tegema enne kui ema peab tööle minema. (tema tuli siis mulle appu Salam- Silverit vaatama seniks kui ma tütrega arsti juures käin)

Ma oleks ideaalis koduvisiiti palunud aga iga kord kui ma seda teen öeldakse mulle, et sel pole mõtet kuna kodus ei saa teha ei röntgenit ega vereproovi!

No muidugi tahtsin ma lapsele õiget diagnoosi ja ravi, seega andsin talle hommikul palavikualandaja sisse ja lasknud sel mõjuma hakata tuiskasin taksoga arsti juurde.

Kuivõrd palavik oli alla võetud siis nägi laps perearstikeskusesse jõudes üpris terve ja rõõmus välja. Mitte küll nii pätti täis kui tavaliselt aga noh selline täitsa hea näoga oli.

Kõigepealt küsiti Registratuuris miks me arsti juurde tahame minna. Vaadati last, vaadati mind ja uuriti kas keegi meist on haige……

Nojaaaaa! Ega ma ajaviiteks arsti juurde ei kipu ju…..

Ülekoormatud arstikeskuses oma järge ootamas…

Gripi nägu see laps ei ole jah….

Arsti juures küsisin kohe veretesti ja gripitesti – et selleks ma ju koduvisiidi asemel kohale läksingi ju.

Oi Gripi nägu see laps küll pole… siis peaks olema silmad pundunud ja vesised…

Kuigi laps nägi liiga hea välja siis testi ma ikka sain. Oli küll negatiivne jah.

Veretesti küsisin korduvalt aga seda me siiski ei saanud.

Kuulati ja uuriti kõrvu. Diagnoosiks saimegi, et kõrv natukene punane.

Et kiiremini üle läheks saime siis antibiootikumi kuuri. 

Aga süda ei ole ikkagi päris rahul.

Miks?

No täna on antibiootikumi kuuri neljas päev juba. Võiks ju hakata vaikselt paremaks minema?

Aga tegelikult oli see päev kui arstil käisime, Marie tervise seisukohast kogu haigusperiopdi kõige parem päev. Siis oli õhtuks palavikku vaid 37.8

Reedel kui palavik 39 ligi oli, helistasin perearstide nõuandeliinil 1220 ja uurisin, kas see on ok et antibootikumi kuuri teise päeva lõpuks on nii kõrge palavik. Et noh kõrgem kui esimesel päeval.

Olevat normaalne küll. Et kõrvapõletikuga olevat jah nii, et palavik püsib kaua kõrge. Et kui ravi peal siis ei tasu muretseda ja tulemusi tasub oodata alles 4-5ndal päeval.

No nüüd Panadooli najal oleme jõudnud neljandasse päeva. Ja kell 2 päeval, enna alandaja sisse andmist näitas kraadiklaas palavikku 39.8!!!!!!! Ma mõtlesin esimese hooga, et mõõteriist katki ja proovisin kohe teise kraadiklaasiga uuesti 39.5! (selle mõõtmise ajal ma vahepeal piilusin ka, et kas aparaat ikka sisse lülitatud on, kuna piiksumist andis kaua oodata – ehk sai sellepärast väiksem tulemus)

Oeh…. 

4s päev ja palavik pigem kasvab kui kahaneb….. 

Kiirabi kutsuma selliste numbrite peale ei kipu, sest laps talub palavikku väga hästi, joob tublisti vedelikku ning tunnike peale palaviku alandaja sisse võtmist on laps jälle jalgadel ja rõõmus!

Eile õhtul Panadooli mõju all
39.5 või 39.8 ootame palaviku rohu mõjuma hakkamist….

Homme on siis ravikuuri viies päev. Kui siis ka parem ei ole, pean küll EMO ukse taha teist arvamust küsima minema.

Mitte, et ma oma perearsti ei usaldaks aga mulle ei anna rahu, et analüüse ei tehtud ja, et noh mu last ei peetud justkui haigeks.

Samas jah – arst näeb haigeid iga päev ja tema jaoks võib olla 38.5 palavikuga 2-aastane tõepoolest igapäevane nähtus. Aga minu jaoks see ei ole “normaalne”

Sahar-Mariel on kõrvapõletik korra kevadel ka olnud aga no siis ma küll ei mäleta, et palavik antibiootikumi kuuri ajal kasvanud oleks. Pigem ikka vadtupidu. Alguses jah kõrgem ja siis järk järgult madalam ikka….