Uuel aastal ma…

katsun rohkem säästa ning kogumishoiust kasvatada.

Mul suured plaanid endale OMA korter osta (et kas siis seesama kus ma hetkel elan ära osta või mõni teine sarnane).  Ma käisin pangas laenunõustamisel ka ning sain teada, et kui oma õppelaenud ja krediitkaardi ja värgid-särgid kinni panen siis SEB annaks mulle +/-45 000. Sinna oma finantseering juurde ja juba, et saaks elamise….  Ainult sellega tekkis pisut see nokk-kinni/saba-lahti situatsioon, et kui ma maksan ära kõik need värgid särgid, et laenu saada siis ei jääks mul enam seda omafinantseeringut.

Ilma õppaelaenu kinni panemata saaksin u 37 000. No see pole ka kõige hullem. Sellega võiks vaadata nii 42000 euroseid kortereid. Mis tähendaks aga raudselt vanemat sorti puumaja…… mhmmmm njaaa. Et siis säästa ja koguda on vaja.

Ma kunagi olin täiega kokkuhoidlik ja sain läbi paaegu ilma mitte millegita. Riideid ei ostnud, saapaid ei ostnud, makarone meeldis süüa, sisustusvidinaid ka ei ostnud. Ja ei tundud, et millestki ilma oleks jäänud. Aga noh võib muidugi olla, et ma käisin ringi nagu kaltsakas ja ei saanud sest ise aru… Noh mul tol ajal kunagi härra Eks kutsus mind ikka, et lähme shoppama, et tüüpi ostaks mulle uued saapad… ja noh siis ma vaatasin teda nagu ilma imet, et Jumal küll – mul JU ON JUBA ÜHED SAAPAD! Siis ta pakkus välja, et no ok, ostame uued teksad siis – mul jälle segadus, et TEKSAD ON JU KAAAAA OLEMAS….. no ei tulnud jah selle peale, et selliseid asju on normaalse inimesel kapis rohkem kui üks paar. (Ei ma a ei käinud määrdunud riietega ringi. Mul oli veel ka “Teine paar pükse” mida ma kandsin siis kui teksad pesus olid)

Nüüd ma ei saa aru – muudkui ostan igast jama kokku. Pudi-padi ja riideid (endale ja lastele ja ikka tundub, et vähe on). Maiustusi ja muidu snäkke. Kui abikaasa veel siin oli siis ostsin veel siidrit/veini ja mingit filmi vaatamise snäkki (popcorn, erinevad juustud, kartulivahvlid/krõpsud) sinna kõrvale (aga sellest ma võõrutasin ennast kohe kui abikaasa Aafrikasse tagasi läks).

Siis ma ostan mingi shampoone ja palsameid kokku lihtsalt emotsiooni ajel. Et mitte siis kui vannitoas mõni pudel tühjaks saab vaid pigem nii: “Oh mingi lahe argaania õli palsam – korvi” “Oh Natura-Siberica – issand kui äge.. – korvi” “Oh mingi Austraalia parabeenivaba – ma olen nii öko…. korvi!!!” Ja nüüd mul ongi sõna otseses mõttes vannitoa kapis KAST poolikuid shampooni ja palsamipudeleid. Sellele saab aastal 2017 lõpp. 

Ma ostsin endale liitrise dushigeeli ja liitrise shampooni ja varsti ostan endale liitrise palsami ka (aga mitte enne kui ma olen oma kastis olevad poolikuid palsamipudelid tühjaks kasutanud)  Suured shampoonid/palsamid on soodsamad ja vannituba näeb parem välja ka kui pole niipalju potsikuid ja notsikuid.

 

…..Katsun endale ja lastele vähem keemiat ja suhkrut sisse ajada

Mul on väga aktiivsed lapsed ja igasugused magusad mahlad ja värvilised kommid ainult suurendavad nende tormakust. Mu lastele meeldib väga mahla juua ja mail läkski pakk päevas. Jah pakk seda samust poes müüdavat suhkrut ja värvaineid täis mahla. Mingi-vahe püüdsin raha kokku hoiu eesmärgil osta hoopis kannujooke ja neid kannu sisse valmis teha aga, mis puutub suhkrusse ja värvainetesse siis pole ju sealt midagi paremat loota. Seega rüüstasin veidi vanaema keldrit ja liitusin Põllu-ja aiasaaduste ost-müük Facebooki grupiga kust leidsin talupidaja, kes müüs aroonia siirupit. Smartpostiga laekus esimene last juba mõned päevad tagasi. Lapsed küll arooniasiirupist tehtud mahla armastavad vähem kui poes müüdavaid jõhvikajooke, aga kui miskit peale vee juua soovivad siis läheb aroonia siirupi jook küll. Polegi neil vaja liitrite kaupa vedelikku sisse ajada iga päev. Alternatiivideks on veel tee-joogid.

Pärnus avati suvel pakendivaba pood Paljas Pala, kuhu eile 750 klaaspudel kotis esimest korda sammud seadsin lootes edaspidi laste mahlad sealt soetada. Mingeid öko-mahlajooke seal isegi oli. Aga nad olid ikkagi juba pakendatud ja pisut kallivõitu. Sellist vanaema tehtud maha laadset toodet sealt ma siiski ei leidnud. Nad ütlesid, et sellist kodumahla on raske säilitada jne aga noh….vana-emad // talurahvas ju kaanetatud purgis säilitavad? et noh saaks ikka kui väga tahta. Igatahes ma jagasin seal seda Põllu- ja aiasaaduste ostu-müügi grupi lehekülge. Ehk leiavad miskit sealt ikkagi oma tootevalikusse, et võiksin tulevikus vähem smart-postitada…

Ma lootsin ka et Palja Pala külastus toetab natukene minu esimest uusaasta lubadust säästmise osas – et täidan oma kodused klaaspurgid soodsa pasta ja riisiga aga makaroni kilo hind 4.3 Eurot????? Riisi kilohind 2.15 .mhmmmmm ma siiski ostan neid tooteid edaspidi tavalisest poest ja pakendatult. Hetkel ma lihtsalt ei jaksa NII öko olla kahjuks….

Pigem piilun öko ja muidu säästu mõttes hoopis äkki turukraami, näiteks kartulite poole. Paljast Palast astun ikka teinekord läbi, sest tegelt on nad üpris uus pood ning usun, et aja jooksul tekib nende tootevalikusse veel head ja paremat. Igatahes looduse säästmine on hea mõte ja mul on väga hea meel, et Pärnusse selline pood tehti. Eile olin ma rohkem toiduainete otsingul aga kuna see pood müüb pakendamata kujul ka kosmeetikat ning pesuvahendeid siis võib täitsa olla, et oma liitrise palsami (vt esimest lubadust) leian ma just sealt….

 

… katsun kodus rohkem Päris Toitu teha.

See punkt toetab väga hästi minu kahte esimest lubadust. Nimelt pea iga päev ostan ma lastele koju kas paki kotlete või viinereid või kananagitsaid. (1-2 euri lugu) . Ja siis noh lapsed peale lasteiast tulekut pistavad terve selle paki pintslisse (ei nad söövad muidu küll lasteaias). Kui mul on vaba päev siis ma ikak teen mingi söögi valmis enne kui neile järgi lähen aga nendeks päevadeks kui ma olen tööl olen ikka varunud mingi poolfabrikaadi, et emal ja hoidjal kergem oleks.  Aga mõistlikum oleks vast vabal päeval kokata pisut suurem ports, et jätkuks ka järgmisel päeval soojendamiseks – tervislikum ja soodsam!

 

 

Minu eilsed toimetamised

Nii…. üleeile ma kuulutasin, et lõpetan laisklemise ära ja hakkan tegusaks.  Nii nagu varem.

Kuidas mul siis läks?

Ma olin juba eile lugenud ühte õpetust kuidas HTML leht Worpressi saada saada ja tundus üsna lihtne.

Äratus 7.00. Uurisime lastega päkapiku sokkide sisu. Laste potitamine ja riidesse toppimine. Marie on põhimõtteline ise riietuja seega minekuvalmis saime me kell 8.15

Kui mul on tööpäev siis ma ei saa lubada endale nii hilja lasteaia poole teele asumist ja ma topin ta vägisi ise riidesse ja lahkume toast kell 7.45. Täna aga lasin  tal ise pusserdada.

Seega täna jõudsin ise lasteaiast tagasi umbes kell 8.40 ning keetsin omale täielikuks ärkamiseks vajaliku hommikukohvi.

Hommikusöök sees, hakkasin tööle. Võtsin juhendi lahti, installisin TEST aadressile WordPressi ja hakkasin pihta. Oma veebimajutuskeskkonnas ringi vaadates avastasin, et see mul järgnevaks aastaks makstud.

Ma teadsin tegelt, et kohe kohe on vaja uuendada ja stressasin veits selle 150 dollari pärast (mul sõbrannaga kahe peale selline hosting kuhu saab lugematul arvul domeene majutada). Uurisin oma Ghana krediitkaardi väljavõtet ja tõepoolest siis kui ma Liibanonis ringi reisisin see makse oli sealt läinud. Ma ei pannud toda makset lihtsalt tähele kuna abikaasa muudkui kandis mulle Ghana kontole reisikulude katteks raha aga kuivõrd mul seal eriti kulusid ei tekkinud siis ma seal ka seda kaarti ei kasutanud ja nii sai see makse sedasi “salaja” minna. Lahe, kohe üks mure vähem 🙂

Nii, õppematerjalid lahti hakkasin Facebookis suhtlema selle sama sõbrannaga kellega majutust jagan ja kes vahepeal lapse oli saanud. Kiitsin talle ka hoolega kuidas ma õpin parasjagu WordPressi ja olen hirmus tubli. Uurisin elu, et mis ta perekonna nimest on saanud (ta Slovakk aga abiellus hinduga – kasutab mõlemat perekonna nime niiet kokku tuli päris vahva nimekombo 🙂 ) ja kas plaanib Ghanasse tagasi minna jne jne jne – juttu jätkus kauemaks ja koodiridu kirjutatud 0. 🙂 Väga tubli eks 🙂 ?

Ei, tegelt ma lõpuks ikka midagi tegin ka. Võtsin tolle eelpool lingitud õpetuse ette ja tegin vajalikud php failid. Tükeladsin oma HTMLi, panin osad Index.php failis uuesti kokku ja sisestasin postituste “Loop-i”. Kuigi seda viimast oleks vist vaja kui ma nn blogi teen aga ilma blogi osata firma kodulehele ju ei pea? (WordPressi spetsialistid võiks siin nüüd natukene targutada). Zippisin kogu selle värgi ära ja laadisin TEST aadressile, installisin ja ootasiin põnevusega teadet et Install kukkus läbi. Aga Voila! Install töötas, ja sain lehe aktiveerida. Tulemus ei olnud muidugi ilus. Ainsaks edu noodiks võingi siin lisada, et WordPress sai aru, et ma installisin Worpdressi põhja ja et install toimis. Aga no menüü oli valesti, slider ei töötanud jne.

Siinkohal ma antud õpetuse juures tunnen puudust sellest pildist, millist lehte juhendi koostaja laadis. Et ok, sellest ma sain aru, et tema lehel oli päis, jalus sisu ja küljepaan. Minu lehel küljebaani ei olnud. Aga ma ei tea, kas juhendi kirjutaja lehel oli Menüü riba (kus? Milline?) või banner või slider jne. Et äkki ma oleks pidanud oma päist veel eraldi tükeldama ja tegema menüü ribast ja sliderist ja php failid ja siis kirjutama päises vastavatesse kohtadess get slider ja get navi? Või kui siis mitte otseselt päisesse siis Indexisse kõi need tükid ühe suure päise asemel? (Jälle see koht kus WP spetsialistid võiks targutada)

Igatahes oli kell saanud 12 ja ma ei saanud enam edasi lükata linnapeale minekut. Nimelt oli vaja osta pesukott (sest minu uut tööpluusi tohib pesta vaid pesukotis) ja vaadata lastele Jõulukingitusi. Mul tegelt idee olemas, mis neile kinkida aga eelistaksin Interneist tellimise asemel asju ise käega katsuda, ja testida, kas on ikka nii vahvad.

Pesukoti sain aga kingituste vaatamiseks pean minema ikkagi Papiniitu, sest Kesklinna mänguasja poed vangutasid minu küsimuste peale pead. Ja see käik on mul plaanis täna.

Kella 14 paiku jõudsin linnapealt tagasi koju. Tühjendasin pesumasina (mille olin laste asjadega enne linna minekut pesema pannud). Vastasin ühele küsimustikule, lõpetasin uue firma paberimajanduse aga kuna ei suutnud leida ID-kaardi lugejat jäi registreering veel ootele.

Vaatasin uuesti otsa WordPressile  – seekord otsustasin laadida alla ühe suvalise WordPressi template ja uurida selle php koodi. Sest just nii hakkasin ma aastaid tagasi tegutsema HTMLiga. Et lihtsalt avasin selliste saitide kus oli mulle vajalikke elemente “Source” koodi ja kopeerisin sealt neist vastavad lõigud enda HTMLi. Noh näiteks tabelite tegemisel ma kunagi ei viitsinud ise neid “TD”-sid ja “Tr”-e trükkida vaid kopeerisin need kuskilt ja siis asendasin lahtrite sisu.

Pelae 16t tõin lapsed lasteaiast ära. Söötsin neile makarone ja kotlete. Kütsin ahju, Skypesin abikaasaga. Ja vaatasin, et lastel pusletades omavaheline riid juppide pärast liiga suureks ei kasva.

 

Peale 20t läksid lapsed magama. Ma pean alati nende juures valvama kuni nad on reaalselt magama jäänud , seega sain ise laste toast välja alles 20.30 paiku.

Kuigi sel ajal mulle meeldib vaadata Fox Life pealt “Skorpioni” sisi telekat käima ei pannud vaid uurisin umbes 22ni näidislehe PHP-d.  Ja tänaseks juba sellega saan hakkama, et näidislehel teha koodis teatud muudatusi ja siis see üles laadida. Kuigi noh ma saaks koodis muudatusi teha ka otse serveris aga oma arvutis “Templatet” muutes saan alati salvestada ka tagavara faili puhuks kui miskit nässu läheb. Ja noh arvata on, et nässu hakkab mul ikka kõvasti minema – esialgu.

 

 

Jällenägemiseni Liibanon!

Pagas on pakitud ja autossegi viidud. Nimelt oli teada, et kell 10 läheb elekter ära ja siis ei saa lifti kasutada. Mitte, et me siin nüüd haudvaikuses istuks – majal on Generaatorid aga lifti liigutamine on sellisel viisil kulukas.

Selline süsteem kus teatud aegadel läheb elekter ära on mulle tuttav Ghanast. Liibanonis pealinnas sellist asja ei kohta – väiksemates linnakestes aga küll. Minu abikaasa pere, kes meid siin võõrustas, elsb Beiruti külje all Bashamooni mägilinnakeses.

Eile öösel tegime ema ning abikaasa väikevennaga viimase tiiru Beirutis. Selleks korraks viimase.

Jõime kohalikku õlut ja väga huvitavat segu viinast, jääst, ingverist, sidrunist, kurgist ja pressitud sidrunist.

Täna õhtul jõuame Istanbuli ning oleme seal hotellis ja homme lendame sealt edasi Tallinna.
Kohtumiseni!!!


Ma tõmbavat ligi halba klienditeenindust…

Minu abikaasal on siin üks Egiptlasest sõber, kes ka Eestlannaga abielus. Siis kui Pärnus Hansapäevad olid siis esimene päev käisid mehed väljas ning teisel õhtul hoidsid mehed meie pool lapsi ning mina läksin tuuritama selle Egituse kuti abikaasaga.

Hansapäevade lõpukas toimus Kentuki Lõvi kõrtsis, kus esines bänd Iiukala – läksime siis peale kesklinnas toimuvat kultuuriprogrammi osa Kentukisse bändi  kuulama. Ostsime piletid ja sammusime baarileti äärde jooke ja suupisteid tellima. Baarileti taga olid klaaside paigutamisega ametis kolm klienditeenindajat, kellest keegi meile tähelepanu ei pööranud. Peale 5 minutilist ootamist mõtlesin, et äkki nad ei taibanud, et me oleme ammu juba valmist tellima ja püüdsin neidude tähelepanu võita lehvituse ja kõlava “Tere!” hüüdmisega.

Minu tervitusele vastas üks neiu “Meil ei ole aega, peab ootama!”ja kõik kolm jätkasid klaaside riiulisse ladumist.

Ei ole aega?  Teil ei ole aega võtta tellimust?

Ma olin ostnud pileti, bänd esines hoovi peal. Hoopis minul ei ole aega seista lõputult leti ääres 5 eurone pilet näpus. Ma maksin siiski selle eest bändi esinemisest osa saada eks?

Ok läks ehk veel 10 minutit ja ma olin juba valmis minema pileti raha tagasi nõudma, et mujale minna kui üks teenindajatest lõpuks ikka taipas korraks klaaside ladumise katkestada ja meie tellimuse täita.

Edasist meeleolu, me sellest klienditeeninduseapsust häirida ei lasknud.

Eile esines Pärnu Kuursaalis New Jersey, kes on kõige popim Bon Jovi Tribüüt bänd, ning teda soojendasid mitmed Eesti artistid. Ning kuna mu ema oli lapsed vanaema juurde maale viinud saime mõlemad abikaasaga välja minna. Kutsusime kaasa ka tema Egiptuse sõbra oma naisega.

Läksime varakult ja istusime esialgu väljas. Tellisime söögid. Mehed sõid juustukattega kana, mina oma lemmikuid pelmeene ja minu uus sõbranna kanasalatit.  Kui Egiptlase abikaasa oli oma kanasalatiga umbes poole peale jõudnud, leidis ta selle seest kokku kägardatud kassatseki.

Kulunud kokku kärtsutatud kassatsekk kanasalatis?!!!!?

Kuna meie lauda teenindanud neidu ei hakanud silma viis ta leiu baarileti taga olnud teenindajale. “Me väga vabandame” sai ta vastuseks. Ilmselt arvas baarileti taga olev neiu, et “väga vabandame” on piisav vastus ja muid hüvitisi kliendile, kes toidust leitud PRÜGI tõttu seda enam edasi süüa ei suuda pakkuma ei pea. Ta ei pidanud vajalikuks seda isegi mainida meie lauda teenindanud tüdrukule.

“Kuule, rohkem ma sinuga välja ei tule – sa tõmbad ligi halba teenindust!” naljatles sõbrants minuga. Ma väga loodan, et see ikka naljaks jääb sest kolmap on ju Kuursaalis järgmine superstaar!

Ibrahim, kes on alles äsja Ghanast tulnud ja seega halva teenindusega harjunud ei saanud ka hästi aru, mida me veel teenindajalt ootame kui ta juba ju vabandas.

“See on Eesti, EUROOPA, siin ei ole sellised asjad normaalsed. OK, kõigil juhtub, aga normaalne oleks see ikka kuidagi ära klattida – kasvõi salat arvelt maha võtta või uus toit tuua!” selgitasin ma meestele sel ajal kui mu sõbranna meie lauda teenindanud neiuga asju klattis. Ka meie lauda teenindanud tüdrukult tuli esimese hooga ainsaks vastuseks “Väga vabandame!” ja ta lootis, et sellega asi piirdub.

Aga ei piirdunud. Välja võitles kange naine oma tasuta kohvi ja koogi.

Pärast piilusin huvi pärast arve peale – kohvi ja kooki (ega salatist leitud kassatseki summat 🙂 lol) polnud arvele lisatud, küll aga maksime söömata jäänud salati eest.

No, ok – kohv ja kook olid ju tasuta. Ses mõttes jäime lõpplahendusega ikkagi rahule. Muidu oleks võinud isegi uue salati lasta tuua aga kuna me juba esimesi sööke ootasime üle poole tunni ja põhibänd juba sättis sisesaalis trumme siis uue ootamise teed me ei läinud.

Muidu olevat olnud väga hea salat kassatseki leidmise hetkeni…

Kontsertelamusega jäime väga rahule. Põhibänd oli SUPER  ning teda soojendanud Getter Jaani tegi ka väga hea töö.

Enne Getterit esines välilaval veel mingi mustade juustega tsikk, kes üldse laulda ei osanud aga õnneks Getter tuli ja näitas pärast kõrget taset, muidu oleks mul vist eestlaste esinemise üle pisut piinlik olnud.

Aga lõpp hea – kõik hea! 🙂

Eksole?

 

ibrahim, mina, moslem, kuursaal, pärnu, new jersey, bänd, getter jaani, teenindus
abikaasaga kuursaalis

 

Müüsin just oma abikaasa ja tütre maha…

Heh jõuan mina vaid mõelda, et migit lisateenistust võiks varsti vaja minna kui mulle potsatab mailboksi meeldetuletav kiri juhtööde portaalist GoWorkaBit (vt eelmine postitus).

Kirjutan selle rõõmuhüüde siia blogisse ära, klikin mailboksis “Refresh” ja mulle vaatavad vastu õnnitlused Alamy Pildipangast kus ma müüsin oma esimese foto.

Peaks mainima, et Alamysse oli üldse kõige raskem seda pildipankuri jalga ukse vahele saada – no julgelt 10 korda lükkasid nad mu taotlust küll tagasi. Kusjuures teistes pildipankades oli juba samadele fotodele müüke, millega mina Alamysse kandideerisin aga nemad ikka lükkasid tagasi. Ma mõtlesin neile juba ausalt öeldes kirjutada ja küsida et kle mis teil viga on, et lükkate tagasi pilte, millel mõnel pool on juba suht mitu müüki.

Aga tasus ikka punnitada seda Alamyt sest näiteks iStockphotos olen ma ühe müügi pealt saanud 0,22-1,3 dollarit (ja nii on mul sinna tiksunud juba pea 70 usdi) aga minu esimene Alamy müük tõi mulle 5,57 dollarit.

Oh hakkaks nüüd seal ka neid müüke niimoodi tiksuma nagu iStockis..palun palun palun….

iStockphotos ma ome kõige esimest müüki pidin ikka päris kaua ootama – aga siis kui otsa lahti sai tiksus ikka iga päev midagi. Et kui nüüd Alamyst ka iga päev neid 5 dollarilisi müüke hakkaks tulema oleks ju täitsa tore 🙂

Jagan teiega siis rõõmuuudise toonud pilti ka (loomulikult pildipanga logodega kenasti kaetult  – sest ega endale ei ole ju vaja konkurentsi tekitada)

pildipank, alamy, bassein, stockphoto, lisaraha, ibrahim, kiki
pildipanga müük – Sahar Marie ujumistund issiga….

 

 

Fertilitas vs Pärnu haigla

Kui ma 2013 Veebruaris Silveri ilmale tõin oli minu vankumatu otsus sünnitada erahaiglas ning valisin kahest võimalikust variandist välja Fertilitase erakliiniku. Lihtsalt see nimekiri asjadest mida kõike ma sünnituse juures kardan ja mille kõigega ma kindlasti nõus ei oleks tundus liiga pikk, et sellega kuskile riigihaigla vastuvõttu ilmuda.

Ma arvasin, et Fertilitases, tehakse just nii nagu MINA tahan! Et erakliinik ju ometigi ja ma MAKSAN!

Silver sündis erakorralise keisrilõike teel ning kui ma tookord kuulsin, et läheb lõikamiseks siis avaldasin soovi, et seda tehtaks üldnarkoosiga kuna Epiduraali ning lõikuse ajal ärkvel oleku idee oli minu jaoks liiga hirmus. No loomulikult hakati mulle rääkima, et miks kõik see hirmsam variant lapsele parem oleks ja nii. Mina aga kartsin edasi. Oeldi, et räägivad anestesioloogiga, arst tuleb viskab ka KTG-le pilgu pele ja siis TEMA otsustab. St arst otsustab mitte mina. Kuna lapse südametoonid läksid alla ja lõigata oli vaja kiiresti siis ta otsustas narkoosi kasuks. Seega tuli mulle sobivam otsus, aga mitte seetõttu, et mina nii soovisin vaid kuna olukord sundis.

Sahar-Marie tuleku ajaks oli Fertilitas suletud ning Elite juures mõistliku hinnaga lapse ilmale toomiseks jäin ma soovi avaldamisega hiljaks seega tuli värisevate jalgadega teekond ette võtta Pärnu haiglasse.

Pärnu haiglas arvestati minu soovidega rohkem!

Siin oli mul kokku lepitud plaaniline keiser ja see tehakse alati selle va paganama seljasüsti mitte narkoosiga. No hakkasin ikka mina neile seda narkoosi juttu ajama ja ohoo üllatust. Soovitati küll seljasüsti kuid lõplik otsus jäeti hoopis minu teha! Keegi ei sundinud mind lõikuse ajal ärkvel olema kui ma seda tõesti tõesti kardan! 🙂

No, sellest et mulle nii vahva ja tore anestesioloog ja haiglameeskond sattus sain ka mina julgust juurde ja otsustasin ikka seljasüsti kasuks. Tead palju parem on millegi kasuks otsustada kui ei avaldata survet ja mul tõesti valida on! Aga noh, see ei hakanud mõjuma ja lõpuks tuli ikka narkoos. Ise irvitasin, et näe, ma ei suutnud kuidagi valida kumba tahan ja sain siis mõlemad 🙂 lol. 🙂

Ma tegelt kirjutasin anestesioloogi nime isegi üles, et teda blogis kohe eriti kiita (no nii meeldiv ja mõistlik inimene tundus) aga ma olin sel hetkel veel peast rase niiet mul pole hetkel õrna aimugi KUHU ma selle nime üles kirjutasin…. et nojah. 🙁

Ka kõiges muus tegutseti Pärnus minu soovide järgi. Tahtsin varakult intensiivist perepalatisse kolida – sain! Ei tahtnud neid lollakaid valuvaigistavaid ja emaka kokkutõmbeid soodustavaid süste kõhtu – sain valuvaigistiks hoopis küünla, hiljem Paracetamoli tabletid ning emakakokkutõmmete soodustamiseks ka juba teisest päevast hoopis tableti peale. Fertilitases arvati, et nii vara ikka tabalaka peale ei saa. Kõht peab läbi käima ja mis kõik veel. Ka ei huvitanud kedagi, et minu meelest kõige valusam asi kogu protsessi juures oli see valu vaigistav süst, mis oleks võinud siis ka ehk olemata olla.

Eelmine aasta ei osanud ma neid asju Fertilitasele ette heita ja olin valmis sinna ka seekord tagasi minema, sest minu loogika ütles, et kui Erakliinikus juba minu pilli järgi ei tantsita, siis Riigihaiglas ammugi mitte. Aga vaat sulle tünga!

Pärnu kogemus oli lihtsalt nii palju positiivsem, et ma nüüd tõesti ei mõista, mida ma sealt Viimsist viimati otsisin :S

Tagatipuks on uus lõige ka tunduvalt lühem kui Fertilitases tehtu….

Toiduained ja metallid ehk Sahar-Marie nimelugu

Minu abikaasa peres on nimede edasi kandmise traditsioon. Seega sai meie esimene poeg vanaisa järgi üheks nimeks Salam, millele liitsin mina juurde Eesti poisi nime Silver – kokku siis Salam-Silver.

Nüüd sündis meie perre tütreke, kellele esimese hooga tahtis abikaasa edasi kanda oma ema nime CHACHINAZ (ei ma ei ole kirjapildis 100% kindel ) ja noh ja C-d ning Z said ikka minu poolt väga tugeva vastuseisu. Alternatiiviks pakuti välja õe nimi Sahar. See mulle sobis ja pikka aega mul ei olnudki tuju sinna midagi juurde liita. Nimelt eelistan ma alati lühikesi ja lihtsaid nimesid – liitnimed on pigem tabu.

Lõpuks hakkas mind aga häirima, et siis saab minu lapsel olema tädiga täpselt sama nimi. Mõlemad oleks Sahar Aoude!

“Ei, ta peab saama ikkagi päris enda nime!” sündis otsus liitnime kasuks.

Tingimuseks aga, et lisanimi peab olema lühike ja lihtne.

Tulid kõne alla Tiina ja Tina. Pikk versioon ei sobinud abikaasale ja lühike mulle. Selgitasin, et Tina on eestikeeles ka metalli nimi ja kuna meil on juba poeg Silver (ik. Hõbe) läheb asi ikka liiga metalseks.

Seega järgmised variandid olid Etty, Mari, Marie, Mary. Mulle ei sobinud Y, välja arvatud juhul kui nimeks oleks saand Etty, mis aga ei olnud abikaasa lemmik. Tavaline i sõna või nime lõpus on jälle inglise keele (meie keele keskkond) hääldusreeglite järgi suht olematu asi. Ja nii saigi Sahar-Marie. /häälda Marii/

Seda metalli teooriat emale rääkides seostus talle Sahar suhkruga ja ta leidis, et nüüd on meil käsile võetud hoopis toiduained kuna Salam kõlab ka kahtlaselt Salaami vorsti moodi :). Nojah, eks ta ole 🙂 Kuid kuna Sahar osas oli otsus olemas siis toiduaineid menüüst päris välja jätta ei saanud! Seda parem meel, et ei otsustanud Tina kasuks. Muidu olekski esimene laps Toiduaine+metall ja ka teine laps toiduaine+metall 🙂 Hahhaa kolmandaks lapseks sobiks siis siia komplekti hästi neiu nimega Banana-Alumina 🙂 või midagi taolist 🙂