Küpsist on?

Laupäeva hommik kell 8.00 kujutab endast Aafrika mõistes varast ennelõunat. Pakime telgi kokku ning asume tolliasju korraldama. Selgub, et ametnik, kes teab, kuidas Euroopa autot Ghanasse vormistada, ei ole veel tööle tulnud. Ametnikud ei hiline – ametnikud viibivad. Aga kui kaua konkreetselt see ametnik viibib, ei osata öelda. Suundun Martiniga kohviotsingutele ning Andres jääb vabatahtlikult piiripunkti ootama, et lükata paberite täitmise protsess käima kohe, kui oodatav tööle jõuab.

Eelmisest õhtust koduseks saanud terrassibaaris vangutatakse meie kohvisoovi peale pead, aga antakse lootust panustada lähedal asuvale turule.

Kohale minnes aga selgub, et sealsed hommikusöögiputkad pakuvad kuumaks joogiks peamiselt teed või kakaojooki Milo. Ent kohvisõltlasele on Milo nagu tuul müürile. Otsime edasi ja see tasub end ära. Kuuenda meie väisatava putka aknal iluleb Nescafé pakk. Komplektis kohviga pakutakse kõhutäieks paprika, tomatite ning sibulaga praetud muna, serveerituna saia vahel. See on continental – Briti kolonistide apetiitne pärand.
Inimesed peatuvad, naeratavad ja lehvitavad. Ilmselgelt on kaks kõikuval pingil tasakaalu hoidvat ning samal ajal munasaia manustavat valget tegelast sel tolmusel turul paras vaatamisväärsus. Väike poiss hakkab nutma ja peidab pea ema seeliku sisse – mu naha olematu jume ei mahu veel tema maailma. Möödaminev noormees mangub endale kingituseks minu uusi punaseid matkajalatseid. Selgitan, et need on talle raudselt liiga väikesed. Noormees kaob kobaras seisvate taksode vahele, mis kõik on eri värvi kere, aga samamoodi kollaseks võõbatud poritiibadega. Ja kollaste numbrimärkidega. Ajapikku selgub, et Ghanas ongi selline süsteem. Veel hiljem selgub, et see on riigi üks väheseid toimivaid süsteeme.

Hangime Andresele hommikusöögiks kebabi ning paar apelsini – rohelise koorega ja pealt auguga, et selle kaudu mahl välja imeda. Järelejääv, nutsakuks pigistatud kest visatakse tänavale. Maitse on nagu apelsinil ikka, aga manustamise tavad on teised.
„Nende Ghana apelsinide välimus on täpselt selline, et ega neid eksportida ei anna,” ütleb Andres. Vahepeal on ta teada saanud, et ametnik, keda me ootame, laupäeviti ei tööta, aga kontorist proovitakse Accrasse helistada ja midagi välja mõelda. Istume Andresele seltsiks. Käime kordamööda kebabit ja jooki ostmas. Loeme Euroopast kaasavõetud raamatuid. Ootame. Sihtpunkti, Cape Coasti, me täna ei jõua ning öömaja tuleb tee peal improviseerida. Seda kõike muidugi juhul, kui me täna üldse piiripunktist minema saame.

Tuletame endid aeg-ajalt tollitöötajatele meelde.
„Aah, te olete ikka veel siin?” imestab väikeste prillidega eatu ohvitser. „Wait small, I’m coming.” Ning temagi kaob tundideks. Aega on Aafrikas nagu savannis liiva. Aeg ei lähe, aeg tuleb, ütlevad aafriklased.

Kella kolmeks pärastlõunal on paberivaev seljataga, aga Cape Coasti võib tänaseks ikkagi ära unustada. Teede olukorda arvestades ei jõua me päris kindlasti kaugemale kui Kesk-Ghanasse, Kintamposse – linna, milles on üks kosk ja üks peatänav.

Asume teele. Mõlemale poole konarlikku asfalti jääb troopiline loodus, paksult kaetud punase teetolmuga. Teeaugud vahelduvad künniste ja kiiruspiirangutega väikestes külakestes. Mobiilioperaatorite värvilised bännerid on suuremad kui majad. Väljaspool külasid mobiililevi pole. Aga on politsei kontrollpunktid oma tõkkepuude, ebaselgete peatumismärguannete ja sinises mundris inspektoritega.

Auto peatub, pulss kiireneb, aken sõidab sahinaga ukse sisse. Püüame näole manada rõõmsad ilmed.

„Akɔaba! Kuhu minek?” – naispolitseinik on hämmastavalt ergas.
„Ɛ te sεn! Sõidame Cape Coasti!” vastab Andres sama krapsakalt.
„Ehee! Cape Coasti. Heakene küll. Kas teil küpsist on?”
„Küpsist? Ega ei ole küll.”
Naispolitseinik pistab pea aknast sisse.
„Aga mis need siis on?” osutab ta kotikesele plantaanilaastudega.
„Praetud plantaan. Tahate proovida?”
„Ehee! Ma võtaksin need küll! Aitäh! Võite minna! Head reisi!”

Minu ghana, kaamel,kõrbes, sahara, aafrika, raamat

Selline oli siis minu Ghana seikluse algus – mis edasi sai ja kuidas kulges Ghanani meie sõit läbi Sahara saab lugeda raamatust “Minu Ghana – Majanduspõgenik Mustal Mandril”

Teos saadaval ka E-raamatuna!

eskaas, minu ghana, raamat, ethel aoude

Minu Ghana kirjutamisest

PNFRDDHR

Kui Epp kolm ja pool aastat tagasi ühe mu blogipostituse alla kommentaari jättis, et ma temaga ühendust võtta võiksin, oli minu esimeseks mõtteks: “Haa-haa! Ega ta ometi ei arva, et MINA “Minu Ghanat” kirjutada võiksin?!!” Sest noh, kes meist ei teaks “Minu…” sarja ning Petrone Prindi tegemisi.

Naersin mõttes mis ma naersin, aga ühendust võtsin. Sündis proovitöö ning varsti ka koostööleping.

Raamat keskendub minu kahele esimesele Ghanas veedetud aastale ning nende aastate põhisündmused said kirja väga lihtsalt – kirjutasin ma ju OMA lugu. Ausat ülestunnistust sellest, kuidas Mustale Mandrile sattusin, sinna lõksu jäin ning oma üpriski eriskummalise olukorraga kohanesin ning lahendusi otsisin.

Kuigi jah, selle ausa ülestunnistusega on omad nõksud ning aeg-ajalt tekkis ka kõhklusi stiilis: “Oii, aga minu ema ju ka loeb seda raamatut… ups…” Aga ärge muretsege – piinlikke detaile ma ikkagi välja ei praakinud. Olen ju siiski juba üle 30 ja elan teisel mandril, seega kui hull see ikka olla saab? See on küsimus, millele annab ilmselt vastuse järgmine nädal… 🙂

Esialgu tegin raamatu alguspunktiks meie kolmeliikmelise reisiseltskonna Ghanasse sisenemise päeva, kuid hiljem leidsin, et kuigi teemaks on Ghana, ei saa ma lugejat ilma jätta meie fantastilisest kõrbeseiklusest ja nii saab raamatu esimeses peatükis lugeda pisut ka meie kogemustest Marokos ning Lääne-Sahara, Mauritaania ja Mali värvilistes kõrbetes ning savannides.

Raske oli kirja panna vaid minu passilugu ja kogu sellega seotud juhmitamist välisministeeriumi ning kodakondsus- ja migratsiooniametiga, mis suutis vahepeal nime muuta. Ühelt poolt häirisid mind meedias vastava loo juures ilmunud negatiivsed ning süüdistavad kommentaarid ja teisalt ei tahtnud ma lugejaid Aafrika suhtes ära hirmutada. Minu äpardused Ghanas olid siiski pelgalt minu äpardused, ning seotud eelkõige vähese ettevalmistustööga ja mitte kõige targemini sõlmitud sõprussidemetega.

Tegelikult leian ma aga, et Ghana võiks olla koht ka teistele majanduspõgenikele. Ghana viisat on kusjuures palju kergem saada kui Austraalia oma ning kel ettevõtluspisik sees, sel on Mustal Mandril võimalus paljutki ära teha. Seega tutvustab “Minu Ghana” lisaks kultuurilistele aspektidele riiki ka selle nurga alt, mis võiks huvi pakkuda kellelegi, kes sooviks seal kandis hoopis äri alustada või tööd leida.

Olgugi et mina olen autor, on “Minu Ghana” tegelikult koostööprojekt. Reisikaaslane Martin Gorris aitas meenutada raamatusse kirja saanud vahvaid nüansse ning täiendada minu poolt kohati ehk rapsaki kirja pandud tekste. Suur tänu talle selle eest!

Tänaseks on raamat ka trükist väljas ning esimestes poodides ka saadaval! Kaugematesse Eesti nurkadesse jõuab teos paari-kolme päeva jooksul!

Head lugemist!