Lastehoiust ja rannarõõmudest

Pole mingi saladus, et kasutan tihti lapsehoidja teenust. Tööpäevad ju kestavad mul suvel kella 21ni ning tihti rakkes ka nädalavahetustel samas kui lasteaed töötab ikka E-R ja 7 – 18.00 

Ma olen mõelnud küll, et igas linnas võiks olla vähemalt üks selline lasteaed, mis töötaks ebatraditsioonilistel aegadel. Ma muidugi ei arva, et sellises lasteaias võiks lapsed siis viibida mingi 7 päeva nädalas ja poole ööni. Oh ei! Sellises lasteaias võiks lapse aiagraagik järgida lapsevanema töögraafikut. Noh et kui lasteaed ise olekski avatud 24/7 siis võiks süsteem olla umbes nii, et lapsevanem esitab iga kuu lasteaiale oma kinnitatud töögraafiku ja vastavalt sellele koostataks lapse lasteaias käimise graafik. Selline graafiku esitamise nüanss oleks siis oluline seetõttu, et lapsevanemad ei hakkaks pikalt avatud olevat lasteaeda ära kasutama ja ikka ise ka oma pesamunadele aega leiaks….

Oeh…. nüüd läks unistamiseks…!

Tegelikult tahtsin ma oma tänasest päevast rääkida!

Tänane plaan oli võimalikult palju aega veeta lastega õues. Aga see plaan läks veidu luhta – eriti just selles osas, mis hommikupoolikut puudutas.

Nimelt läheb mu laste lapsehoidja uuest nädalast laagrisse kasvatajaks ja mul oli kiirelt asemikku vaja. Kuna suvisel ajal on tööd palju, ei olnud ka Agentuuril, millega koostööd teen kohe kedagi võtta.

Nii läkski, et lastega õue minemise asemel hakkasin sõbralistile kirjutama ja kuulutusi postitama – lähenes ju esmaspäev (mil on mu järgmine tööpäev) lausa kohutava kiirusega. 

Kuulutused postitatud – hakkasin oma telefonis postituste lehtedele “refreshi” tegema. Ei miskit.

Lastega õue jõudsin ma alles kella 1 paiku, mil ma muidu oleks plaaninud juba tuppa tulla, et Marie lõunaunne sättida.

Nii läkski päev täiega nihkesse. Pärastlõunal aga hakkas kuulutuste peale lõpuks kõnesid tulema ja ma rahunesin maha. 

Täna oli ka üürimakse päev ja nii võtsin lapsed näppu ja sammusin ranna poole, kus teadsin olevat lähim pangaautomaat. Minu korteriomanik on ise ka ranna lähistel tööl niiet kõik klappis ideaalselt. Veetsingi lastega rannas aega seni kuni korteiomaniku töövahetus algas ja käisin üürirahaga tema poolt tagasiteel koju läbi.

Seal aga teatas toidulõhnade peale Salam-Silver ” I am so hungry!” (Ma olen nii näljane) – nii ei jäänudki muud üle kui peale üürimakset järjekorras koht sisse võtta, et süüa-juua osta. Silver hakkas kohe järjekorras kaaskannatajatega suhtlema – seletas, et tal on kõht tühi ning näitas, et muuhulgas on tal ka raha. 20 senti oli tal siis näpu vahel. Kui tuli minu kord tellimus sisse anda ulatas Silver kassatädile püüdlikult oma 20 senti. 😁 See jäi jotsiks – ma maksin kaardiga!

Natuke tuli söögi saamist oodata ning selle aja peale sai omad portsud kätte paar meie ees varem oodanud klienti. Silver teatas leti ees teenendajale see peale sõjakalt “kuule mul on ju ka kõht tühi!” 😂 Tundus, et selgitus töötas, sest järgmisena oligi meie kord oma toiduports kätte saada.

Lapsed nägid söögikohas ka laude-toole ning tahtsid kohe sinna sööma jääda. Aga ma suutsin nad ikka koju meelitada. Oli ikkagi suht väsitav olnud lastele mööda batuute ja muid atraktsioone järele joosta.

Ahjaaa muideks – meie rannalähedane üürikas jääb septembri alguses vabaks, sest kolime siis oma ostetud koju. Seega kui sulle meeldiks elada Pärnu rannas vanemat tüüpi ning üsna soodsas kolmetoalises ahiküttega korteris siis anna endast märku! Siin on ka vahva tagaaed ning grillinurk ja suveks välja ei visata!
Meie tänane õhtupoolik pildis

Esimene suplus Läänemeres ka tehtud

Nädalavahetus tõi Aafrika päevilt tuttavad soojad ilmad. Laupäeval läksime randa lihtsalt jalutama ja ujumise mõtteid peas ei olnud – sellegi poolest sai ühel hetkel kriitiliselt üle vaadatud pesu ning üle riided, mille tulemusel läksid merre pesuväel ja noh mina teksade ja topiga. Lol.

Ei ma ei läinud otseselt ujuma vaid lihtsalt lapsi lainetesse karjatama aga ühel hetkel ei olnud enam lihtsalt mõtet pingutada selle nimel, et lühikesed teksad ja topp kuivad püsiks ja nii ta läks.

Abikaasa püsis kaldal, sest tal olid jalas pikad teksad ja bokserite väel suplusest ta keeldus.

Eile olime targemad ja jalutasime randa korraliku ettevalmistusega. Aga ilm oli kuidagi tuulisem ning minu ja abikaasa jaoks oli meres suplemiseks kuidagi jahe. Noh tuul oli külm ja vesi ka tundus natuke külm.

Seega veetsime enamus ajast rannaribal asuvates lompides plätserdades, neis oli ikka vesi tõsiselt soe.

Lastele sobis suur vesi ka ning Mari eelistaski laineid titekale lastelombile.

Pärast chillisime veel lastega ranna mänguväljakul ning sobitasime tutvust kohaliku Eesti-Egiptuse perega.

Neilt kuulsin põnevaid muljeid elamisloa taotlemise protsessist. Et ikka käidi tol ajal kodus hambaharju loendamas jne.

Ma loodan muidugi, et kuna ikka kaks last peres siis me ikka mõjume usutava abielu paarina sest noh kui keegi mul paluks kontrolli mõttes Ibrahimi lähimad sugulased nimepidi üles lugeda siis minu teadmised piirduvad vaid tema ema-isa ning õdede ja vennaga. Ülejäänud kambast ei tea ma miskit…

Mhmm viimane aeg vist õppima hakata…..

😂

image

image

image

image

image

Narkootikumide mittetarvitamine rangelt keelatud! /// NO use of any kind of drugs in this premises strictly forbidden

Narkootikumide mittetarvitamine rangelt keelatud! NO use of any kind of drugs in this premises strictly forbidden
Pühapäeval tegime perega rannatiiru Kokrobitel. Seadsime, end sisse Big Millyses, kus laval parasjagu kohalik reggae band. Osad bandi liikmed käisid samal ajal külastajatelt korviga annetusi kogumas. Meilt küsiti ka kuid me ei teinud neist esiti välja – olime Big Millisesse tulnud eelkõige sööma. See on Ghanas väga tavaline – band tuleb lavale, teeb muusikat kuid ei küsi esinemistasu rannaresordi või esinemiskoha haldajalt vaid hooppis külastajatelt. Nii kogub korvi annetusi 1-2 cedi kaupa.

Kalmaarid söödud, läksime lavale lähemale. Silver tikkus samm-haaval lavale järjest lähemale ja lähemale uudistamaks, mis möll seal toimub. Lõpuks tõi üks esinejatest talle ka trummi ning Silver sai muusikutega koos kätte harjutada. Trumm põristatud jooksis ta meie juurde tagasi ning mne ajapärast asetas abikaasa koos Silverifga trummile 20cedit. Lavalt kostsid huilged ning tänuhüüded. 3-4 minutit hiljem pani grupp pillid kokku ja kadus. Seega, Ghanas ei tasu laiata ja esinejatele suuri annetusi teha – nad võivad see peale otsustada, et teie annetus on päevakassaks sobiv küll ning ei pruugi esinemist jätkata 🙂 lol.

Enne lahkumist klõpsasin pildi mind juba aastaid naerutanud sildist, mis Big Millises ikka muutmata: “NO use of any kind of drugs in this premises strictly forbidden” Millelt võib välja lugeda, et narkootikumide mittetarvitamine antud valdustes on rangelt keelatud 🙂 Eks – ole rastameeste koht. Pane vähemalt kanepi suits ette kui muu ei kõlba. IRW 🙂

Thhis Sunday we made a beach-trip to Kokrobite. We entered Big Millys where local reggae group was performing. While they were performing some of the group members were going around with a basket collecting donations. We did not mind them as we had gone to the place to eat. Its actually quite common here that musical groups or performers come on stage but instead of charging the owners of the premises they collect donations from visitors.

Later, when we had finished our lobsters we went to sit down closer to the band and my son step by step approached the stage to check out what’s happening. One of the group members brought him a drum and he could try making music with the band. After having found out whats the deal with drums he ran back to us. Few mites later my husband placed a 20cedi bill on top of the drum. Group members were cheering and thankin as normally donations are around 1-2cedis. For our surprised the song the played on the moment of receiving our donation remained their last for this day. They wrapped up and left. So, if you actually like the perfomance on the stage – you might want to wait until you are about to leave before getting generoous. As band might feel that the amount received is good enough and will stop work for that day 🙂

Before we set to go home I snapped a photo of a sign I have been laughing about for years: “NO use of any kind of drugs in this premises strictly forbidden”
Well ironically speking – it really is a Rasta place, so when you come there – seriously – have at least a joint of weed if you dont like anything else 🙂 lol

3 Eestlast oranžide särkidega

Muidugi te, lugejad, märkasite et minu viimase postituse all Eestlased oma Ghana kontakti levitasid. No loogiline, et seda kommentaari nähes ma kaua ei mõelnud – võtsin telefoni ja helistasin.

Sain teada, et kutid veedavad aega Golden Tulip (Accra esimeses nelja tärni) hotellis ning on seda teinud juba viimased mitu päeva ja nüüd kopp ees sellest kohast ja võiks kokku saada ja kuskile sööma minna ja üldse, ning et neil on autojuht, kes neid mööda Accrat ringi sõidutab. “Kurat, jälle mingid rikkurid.” – mõtlen “Teadagi, kus sellised süüa ja chillida tahavad”. Vaatan kriitilise pilguga rõivastuse üle, kiikan rahakotti ning arvutan, et kui ma ise võtan mingi lihtsama prae ja eelroa jätan vahele siis saab ehk kaasas oleva ca 450 krooniga hakkama. Joon mahla. (Need peened kohad kuhu Golden Tulipis chillivaid tegelasi viia kõlbab on paganama kallid siin.) Kirun uuesti mõttes asjaolu, et jälle mingite “Blingi-Bling”i vendadega kokku jooksen ja selgitan härradele, et mina 5ni pean tööl olema aga peale seda saan Golden Tulipi kanti sõita küll – Eesti keelt ju vahelduseks rääkida siiski tahaks, maksku see õhtu mis maksab…

Tüübid siis vastu, et ok nemad tulevad hoopis selleks ajaks Achimotasse, minu töökoha kanti ja chillivad siin kuni ma valmis saan ja et siis õhtustame kuskil Achimotas. Mõttes: “Aaaaaaaapi! Siin ei ole ju peeneid kohti!!! hea küll – tegeleb selle probleemiga hiljem.” Juhtnöörid antud ja ootele.

Mõned minutid ennem viit tuiskan kontori treppidest alla, samal ajal läbi telefoni uurides milline nende auto välja näeb. Saan vastuseks: “Me oleme nende oranžide särkidega!”

Väravateni jõudnud leian eest kardetud “bling-bling”i vendade asemel kolm täiesti normaalset orangesärklast. Ja kuhu mujale kui oma lemmikbaari Venusesse ma selle kamba viisin 🙂 Hiljem chillisime minu verandal ja kohalikus spotbaaris.

Et kui kolmap (või oli see neljap) viisin seltskonna mina oma lemmikbaari siis pühapäeval võtsid nemad minu randa kaasa.

Kokrobitel tervitas kohalik rastavend meie kampa sõnadega “Meeldiv kohtuda!” Wow.

Rannalogistika

Eelmiseks nädalavahetuseks kutsusid leedukad mu endaga randa – antud seltskonnas olin mina ainus, kes veel ise enda aja peremees ei ole. Damn! Reedeõhtune liiklus linnast väljasõidul ja mina vabanemas kontorist mitte varem kui kell 5 õhtul. Damn, veelkord!
Ja randa sõita tuli kindlasti reedel, sest kui just kilekottide keskel ujuda ei armasta tuleb rannarõõmude nautimiseks (pea)linnast üpris kaugele minna.
Tagumine aeg linnast välja trügimiseks siis kuskil kell 3 pärastlõunal, mida jäin kontorisse auditeid lõpetama. Nimelt orgunnis Andrius mulle punkt kella viieks õhtul tööle vastu (auto)juhi mootorrattal. Nii jäi mul piisavalt aega kodust läbi käimiseks ja pakkimiseks samal ajal kui teised autoga linnapiiri poole liikusid.
Püüdsime nad kinni pisut enne kella kuut õhtul enne teetolle asuvat Shellis coca-cola peatust tegemas. Eeltellisime õhtusöögi üliarmsas Ko-Sa rannaresordis Cape Coasti ja Takoradi vahel.
Sama rannaresort, mida meie vahva reisiseltskond päris esimestel Ghanas veedetud päevadel külastas koos tol ajal Cape Coastis elanud Eesti tüdrukute Jane ja Maaliga.
Tegelikult me peatusime Ko-Sa kõrval asuvas Albertase resordis – (Ko-Sal) ei ole veel konditsioneeritud tube aga söömas käisime erandidult Ko-Sal. Albertose resordi, mis iseenesest on uuem ja vingem menüüvalikus on vaid praetud või keedetud riis kana või kalaga ning sellele kipuvad lisanduma ka kõhuhädad, teadsid kogenumad kommenteerida.
Ko-Sa rahvas oli aga nii cool ja usaldav, et lubas meil hoida lahtist restoraniarvet kuni tagasisõidupäevani hoolimata faktist, et me peatusime naabrite juures.
Ko-Sa, rannaresorti peab väga armas Hollandi paar, kes sarnast äri juba kolmes Aafrika riigis eelnevalt ajanud ning umbes 7 aasta pärast plaanivad lõuna suunas edasi liikuda, et uus resort püsti panna. Nemadki kruiisivad maad mööda. Kadestusväärne – tahaks ka 40-50 eluaastates olles sellist liikumisvabadust omada.
Väga fun nädalavahetus oli. Muuhulgas õppisin mina selgeks kuus esimest leedukeelset sõna/sõnapaari ning Andrius ilmutas huvi investeerimaks minu veebi-foto ettevõtmisesse Ghanas. Jutt käis summadest, mis võimaldaks kontori rentimist ning väikese stuudio avamist uuel aastal. Lisaks plaan käivitada paar internetiportaali, mida Ghanas veel ei ole aga mis mujal maailmas on olulisel kohal. Hetkel õhku veel ei hüppa ja tööl lahkumisavaldust ei esita, sest tegu võib olla ka pelgalt blufiga. Eks näis.