Kui kodus kasvab 2 aastane “printsess!”

Nädalavahetusel käisime lastega Maximas, et sealt soodsalt Sahar-Mariele soetada sügisjope. Lasteosakonnas oli muidugi ka muud toredat ning Suhkrumarile jäi silma roosa satsiline Elsa ja Annaga kleit, mida tal kohe vaja oli.

Seletan siis Marikesele, et seda kleiti me küll ei osta. Mari sikutab kleidist ja röögib üle poe “mul on seda VAJA, ma olen PRINTSESS! PLEASE Emme!”

Mul on VAJA! Ma olen printsess!

Jaa käitumine oli muidugi eriti pritnsessilik 🙂 See juures oli meie printsessil veel nina kärnas (sest paar päeva tagasi oli vaja ju emme eest ära joosta, mis lõppes ninali asfaldile kukkumisega) ning suu ümbrus kergelt shokolaadine.

Ma ei saa aru, kuskohast Maril see printsessi-vaimustus tekkinud on sest teadlikult mina küll talle roosasid ja pitsi-satsilisi asju pole kokku ostnud. Millest oli natukene kahju ka muidugi, sest kodus polnud Marile ühtegi piisavalt printsessilikku kleiti lohutuseks asemele pakkuda. Jah see konkreetne kleit jäi meist poodi. Sest minu meelest oli see üks täiesti mõttetu riidetükk – üleni sünteetiline ja mingist marlist varrukatega. Muidu oleks võinund ju lapsele rõõmu teha aga no seda kleiti  ma küll ei kujutanud ette, et ta kuskil mujal peale karnevali kannaks.

Mari on meil kusjuures hetkel lausa nii suur printsess, et kui tema käest nime küsida siis on 50-50 võimalus, et vastab “Sahal Mali” ja täpselt sama suur tõenäosus on, et ta ütleb enda nimels hoopis Printsess (Mari keeles Pintsess)

Seelikuid Maril eriti ei ole. Ema küll tol hetkel poes näitas ühte satsilist aga tol hetkel ma laitsin selle mõtte maha, sest arvasin et see vajub tal lihtsalt alla. Hiljem hakkasin natukene kahetsema, et no oleks võinud siis selle seelikugi võtta.

Eile ma läksin siis endale töökingi ostma, sest esmap on puhkus läbi ja taas vaja tööle asuda. Nüüd küll õnneks kodule palju lähemal Port Arturi kaubakeskuses. Ma ei tea mis häda oli mul neid kingi otsida lasteriiete osakonnast aga silma jäi mulle üks puna-roosa satsiline seelik, nende samade Elsa ja Annaga, kes selle Mari poolt Maximas ihaldatud kleidi peal ilutsesid. Puuvillane – ehk siis minu mõistes mõistlikust materjalist. Ok natukene roosat marli-satsi ka kaunistuseks aga muidu ikka normaalne puuvillane seelik. Pikalt mõtlemist ei olnudki niiet kingade asemel tuli minuga koju hoopis üks printsessile sobilik seelik. Või noh nii ma arvasin, et see seelik võiks minu “printsessile” meelt mööda olla. Oi küll ma olin põnevil kui Sahar Mariele lasteaeda järgi läksin ja rääkisin talle, et tal nüüd kodus printsessi seelik ootamas on. Lootsin näha lapse silmis siirast rõõmu aga sain tünga. Marie vaatas seelikut ja teatas, et see pole mitte kleit vaid hoopis aluspüks. Seega keeldus ta seda esimese hooga sukkpükste peale tõmbamas. Normaalne – 13 euri ja tema arvab, et sai endale hoopis aluspüksid!!!

Aluspüksid 🙁

Järgmine kord kui Marile riideid ostma lähen, tuleb ikka tüdruk kaasa valima võtma, muidu astun jälle ämbrisse.

 

Hoolduslehele – Jälle!!!!

Nojah…. täna hommikul tundus Sahar-Marie kahtlaselt soe. Ma lootsin küll, et ma eksin aga kraadisin ja 38.3, proovisin uuesti teise kaenla alt ja 38.5 No kurat küll!

Jah ma vannun, aga no mis teha. Alles ma olin temaga haiglas ja hoolduslehel. Tööle tagasi sain 11 Veebruar.

Seega jah kolmapäeval on oodata suht kesist palka.  Ma olin tütrega hoolduslehel jutti 16 päeva. 80% määraga hüvitatakse minu töötasu vaid 14 järjestikuse päeva ulatuses. Siinkohal saadan sajatused perearstile, kes eelmine kord kurku ei vaadanud ja veretesti ei soostunud tegema – usun, et õige diagnoosi korral oleksin kiiremini tööle tagasi saanud.

Siis ma ravisin ju 5 päeva kõigepealt “natukene punast kõrva” ja siis sattusin Sahar-Mariega haiglasse kus ta 20 tundi pidi veetma tilgutite all.

Homme siis sama perearsti juurde uuesti hoolduslehte taotlema. Köha ei ole, nohu ka ei ole – lihtsalt see kuradima palavik. Ma lootsin alguses ikka, et äkki on mingi valepalavik või möödan valesti aga no peale lõunaund näitas kraadiklaas jälle 38.5 niiet selge on, et homme ta lasteaeda ei lähe.

Kõige rohkem ma kardangi, et tal on see va mandlipõletik tagasi sest ila eritus on hetkel nagu Berhardiinil. See sümptom oli meil siis eelmine kuu ka. Muidugi või ju loota, et ehk tuleb uus hammas ja homme on kõik ilus ja kolmap saan juba tööle tagasi…  Aga kui hakkabki korduma see mandli jama? Oeh, siis tuleb välja võtta jah?

Nüüd on lapsel palavikualandaja sees ja tuju hea – möllab ringi ja kipub õue ja kui ma poleks palaviku varasemalt lausa kolm korda mõõtnud siis ma arvaks, et laps on terve. Noh umbes nagu mu perearst eelmine kord.

Äkki ei olegi homme enne arstile minekut hea mõte lapsele palavikualandajat anda –  et noh äkki siis võetakse pisut tõsisemalt meid. Sest eelmine kord saatsis see kahtlus, et miks me üldse tulime registratuurist alates.

Silver jääb ka koju appi õde ravima, sest ega ma ei saa ju haige Sahar-Mariega teda hommikul lasteaeda viia või Mariet koju jätta kui Silverit lasteaeda viin….

Nõme on lihtsalt see, et ma jälle kaotan palgas. Just nüüd kus ma igat senti säästes püüan mingi 8000 eurot kokku koguda… Jah umbes nii palju oleks vaja, et uus korter osta. Et seda siis citadele panga pakkumise põhjals kus lepingu tasu oli 1.2% (rõlgelt suur eks?) Kredexi käendus maksaks 327 Eurot, siis veel juurde omafin ja notaritasud ja õppelaenu kinni panek…. et noh keskeltläbi 8000 oleks vaja… brrrrrrrrrrrrrr.  Ilmselt lähebki mul see korteri ostu plaan hoopis 1 aastasesse rahakogunise faasi sest intress 3.5 ei tundunud ka kõige parem. Ehk on aasta pärast paremad tingimused? Loota ju võib…  No krediidipanga otsuse ootan ka enne ära…. äkki tulevad sealt paremad tingimused ja siis tasub jälle mõelda selle ostu peale.

Oeh.. sai paras ving ja hala siia kokku aga no mis siis ikka – tuleb teinekord ka selliseid päevi!

 

Silver ja Marie, mõtteid esimese suure sünnipäeva teemal

Sahar-Marie minisünnipäevad on nüüdseks möödas ning järgmine kuu saab juba tähistada esimest päris sünnipäeva.

Marie beebigrupis on palju postitusi ning arutelusi teemal “see esimene suur sünnipäev”. Külalisi 30 ringis ja mängutoad mitmel perel broneeritud.

Mhmmm ma ei tea, kas ma olen kummaline aga ma küll mängutuba ei broneeri talle, suurt hulka külalisi ka ei kutsu. Silverile ka ei teinud esimest suurt sünnipäeva pidu.

Silver sai peo alles siis kui ta sai 2 aastaseks – kutsusime DJ ja tegime väravad lahti ümbruskonna lastele. Oi neid lapsi sai meie hoovi palju 🙂

aafrika, lapsed, sünna, Silver, 2aastane, sünnipäeva pidu. Aafrika pidu,

sõbrad, pidu, aafrika, ghana, lapsed, sünnipäev

suur sünna, esimene pidu,lapse sünnipäev, Aafrika lapsed

DJ, pidu, Aafrika, lapse sünnipäev,
DJ Silver

Aasta alguses käisin Silveri sõbra 1 aasta sünnipäeva peol. Batuut oli seal, palju rahvast oli, õhupallid, DJ ja vali muusika. Mis päevakangelane tegi? MAGAS! Tal polnud sooja ega külma suurest peost!

Ma arvangi, et nii väiksele suurt pidu teha on nagu “Mismõttes”…

Kui palju ta sellest ise mäletab? Kutsuda inimesed ja kõik möll kellaajaliselt – aga kui pidulisel just siis uni tuleb? Mis teed, äratad üles? No vot selline teismoodi ema olen, et ei hakka mässama nii pisikestele külalisterohke peo tegemisega. 🙂

Mariele meeldib tantsida – vot panengi kodus muusika mängima, just siis kui tal tantsu tuju on ja las raputab peput. Teeme pilti, sööme kooki mängime mänge…. esimeseks sünnaks võiks sellest ju täitsa piisata…?

Koogi peale paneme küünla, mille puhub abivalmilt ära hoopis vanem vend Silver 🙂
Nii läks eelmine kuu minu sünnipäevaga.:)

Silver laulis mulle Pronto restoranis kõva ja selge häälega “Happy Birthday TUUU-NAAA!” ja puhus laulu lõpuks minu eest küünla ära 🙂

Püüdsin hiljuti Sahar-Marie tantsusamme videosse saada aga ei tulnud välja – jäin filmimisega vahele ja Marie tuli hoopis piiluma, mis värk selle telefoniga on:

Ja siingi lõi videolindile jäämisest tulenev rambipalavik sammud sassi:

Aga noh, Ausalt – muidu tantsib küll! Ja jalgpalli taob ka!

————————————————————————————–

Kuidas ma Sahar-Marie sündi registreerisin

Läksin mina eelmine nädal tütre meditsiiniline sünnitõend, abikaasa poolt allkirjastatud nime nõusolek ning enda pass näpus Pärnu Maavalitsusse lapsele nime panema. Kuna abielu sai juba 2013 meil perekonna registrisse siis eeldasin, et kõik dokumendid on korras.

Uuriti ja puuriti seal siis minu pabereid ja küsiti ka abikaasa passikoopiat kuna vaja talle genereerida isikukood tema sünni aja järgi. Mainisin, et see peaks andmebaasis juba olema ajast kui esimese lapse sündi registreerisin kuid mida ametnik ei leidnud oli minu abikaasa tollane passikoopia.

Ei hullu, jalutasin koju tagasi ning palusin abikaasal passikoopia saata. Kahe päeva päeva pärast olin sellega tagasi Maavalitsuses kus põrkasin uue probleemi otsa.

Minu abikaasa passis pole meie ametnikele loetavas keeles kirjas tema sünni kuupäeva. On 19 sigrimigri 1982. Kuna iga aasta 19 November on sünnipäeva tähistatud võiks ju eeldada, et see sigrimigri on araabiakeelne November – nimelt on tal passi vastavad lahtrid täidetud käsikirjas ning Araabia keeles. Mina võiks nii eeldada, aga ametnik ei tohi. Akki tähendab sigrimigri hoopis märtsi ja abikaasa kõik see aeg mulle oma sünnipäeva osas valetanud on? Nii ei saa lapse sündi registreerida!!! Porisesin ametnikule, et kurja palju lihtsam oleks olnud mul üldse see abielu maha vaikida ja lapsed üksikvanemana registreerida. Selle märkuse peale loobus ametnik ära abikaasa passile eestikeelse tõlke organiseerimise nõudmisest ja helistas hoopis siseministeeriumisse, et nõu küsida. Seal v5ttis otsustamine omajagu aega ja mu paluti jälle vahepeal koju minna.

Päeva teise pooles tuli siis siseministeeriumist otsus – Abikaasa peab allkirjastama mulle paberi kus kinnitab, et tema on tõepoolest sündinud 19.11.1982. Muidugi eksisteerib siin siiski võimalus, et abikaasa jälle valetab aga lapse huvides pigistatakse siin silmad kinni ning eile saigi piiga endale lõpuks nime! Jee! Nüüd siis passi taotlema!

Toiduained ja metallid ehk Sahar-Marie nimelugu

Minu abikaasa peres on nimede edasi kandmise traditsioon. Seega sai meie esimene poeg vanaisa järgi üheks nimeks Salam, millele liitsin mina juurde Eesti poisi nime Silver – kokku siis Salam-Silver.

Nüüd sündis meie perre tütreke, kellele esimese hooga tahtis abikaasa edasi kanda oma ema nime CHACHINAZ (ei ma ei ole kirjapildis 100% kindel ) ja noh ja C-d ning Z said ikka minu poolt väga tugeva vastuseisu. Alternatiiviks pakuti välja õe nimi Sahar. See mulle sobis ja pikka aega mul ei olnudki tuju sinna midagi juurde liita. Nimelt eelistan ma alati lühikesi ja lihtsaid nimesid – liitnimed on pigem tabu.

Lõpuks hakkas mind aga häirima, et siis saab minu lapsel olema tädiga täpselt sama nimi. Mõlemad oleks Sahar Aoude!

“Ei, ta peab saama ikkagi päris enda nime!” sündis otsus liitnime kasuks.

Tingimuseks aga, et lisanimi peab olema lühike ja lihtne.

Tulid kõne alla Tiina ja Tina. Pikk versioon ei sobinud abikaasale ja lühike mulle. Selgitasin, et Tina on eestikeeles ka metalli nimi ja kuna meil on juba poeg Silver (ik. Hõbe) läheb asi ikka liiga metalseks.

Seega järgmised variandid olid Etty, Mari, Marie, Mary. Mulle ei sobinud Y, välja arvatud juhul kui nimeks oleks saand Etty, mis aga ei olnud abikaasa lemmik. Tavaline i sõna või nime lõpus on jälle inglise keele (meie keele keskkond) hääldusreeglite järgi suht olematu asi. Ja nii saigi Sahar-Marie. /häälda Marii/

Seda metalli teooriat emale rääkides seostus talle Sahar suhkruga ja ta leidis, et nüüd on meil käsile võetud hoopis toiduained kuna Salam kõlab ka kahtlaselt Salaami vorsti moodi :). Nojah, eks ta ole 🙂 Kuid kuna Sahar osas oli otsus olemas siis toiduaineid menüüst päris välja jätta ei saanud! Seda parem meel, et ei otsustanud Tina kasuks. Muidu olekski esimene laps Toiduaine+metall ja ka teine laps toiduaine+metall 🙂 Hahhaa kolmandaks lapseks sobiks siis siia komplekti hästi neiu nimega Banana-Alumina 🙂 või midagi taolist 🙂

Sahar-Marie 18.11.2014

Plaaniline Keisrilõige Pärnu Haiglas, perepalat

18 Novembri hommikul kell 9 sündis Pärnu Haiglas plaanilise keisrilõikega pisike printsess Sahar-Marie Aoude (aka Suhkru-Mari). Pikkust mõõdeti piigale 49cm ja kaalu anti 3140g. Sünnihindeks 8/9. Esimese minuti hinne on pisut väiksem kuna beebi sai ka koos minuga narkoosi. Nimelt Spinaal Anesteesia, mille kasuks ma lõpuks hirmust värisedes otsustasin minu puhul ei toiminudki, seega sain veel sinna narkoosi ka otsa.

Taastumine lõikusest on minu meelest päris hea. Hommikul kell 9 oli opp, samal päeva õhtul kell 6 tõusin püsti ja kolisin intensiivist ära perepalatisse. Abikaasa on endiselt Aafrikas, seega õhtul kell 9 sain täitsa ise hakkama ka lapse puhastamise ja mähkme vahetusega.

Täna on laps 48 tundi vana ja arstid hindavad nii minu kui Suhkrukese enesetunnet niivõrd heaks, et lubavad meid koju. Kindluse mõttes, ning ka mugavama transpordi logistika huvides, otsustasin siiski koju minna alles homme pärastlõunal.

Pärnu Haigla perepalat on väga mugav ja selles mõttes pole mul mingit põhjust siit lahkumisega kiirustada. Kodus on ju vaja hakkama saada juba kahe lapsega ja selles osas kulubki see lisakindlus, mida annab mulle homne kojusõit igati ära.