Ühiskaardid Pärnusse – Põnev!!!

Alles ma kurtsin, et olin järjekordsele Tallinna koolitusele minnes oma ühiskaardi Pärnusse unustanud ja pidin pealinnas liiklemiseks 2 euro eest jälle uue ostma. Mingi kolmanda kaardi vist juba sest Starmani baaskoolituse ajal kulus mul ka neid mingi 2 tükki. No pole ju harjunud kaasas kandma.

Hetkel mul siis olemas nii isikustatud kui ka isikustamatta ühiskaart. See roheline Tallinna oma. Aga Pärnu kaartide kohta käiva artikli kommentaariumist lugesin välja, et ka Tartu ja Tallinna ühiskaarti saab Pärnus kasutada – lihtsalt peab olema vastava linna sõiduõigus aktiveeritud ja validaator tunneb selle ära ja kui kaardile on laetud raha siis arvestab validaator bussi sisenemisel raha ümber piletiks. 

No ma loodan ikka, et ta teeb selle piletiks konverteerimise õigesti. Sest Starmani baaskoolituse ajast mäletan kuidas Tartu tüdruk kasutas Tallinna bussis Tartu kaarti ja siis validaator arvestas tal pileti hinnaks mingi 55 senti, samas kui Tallinna pilet maksis sel ajal 1 euro. Ma küsisin veel, kas ta on õpilane, aga ta väitis radkindlalt, et ta kuskil ei õpi ning ei osanud pakkuda, miks ra odavamat hinda sai – olevat kogu aeg sellist summat maksnud. 

Niiet kui mu Tallinna roheline kaart peaks hakkama Pärnusse 60sendiste piletite asemel hoopis 1 euroseid pileteid müüma siis saab roheline Tallinna kaart küll kiiresti sinise Pärnu kaardi vastu vahetatud. Muidu küll ei näe põhjust jälle uue kaardi ostmiseks. Kuigi ilusam tundus olevat ka see sinise Pärnu kaardi disain. Aga no homsest hakatakse neid müüma ja Juulist hakkavad kehtima – niiet põnev saab olema! 😉

uber, taxify, sõidujagamine, sõidujagamise teenus, transport

Sõidujagamisteenusest ja Tallinnas liiklemisest.

Kui minu kõige esimesed koolituspäevad algasid Tallinnas 9.30-10.00 vahel, niiet üpris lihtne oli Pärnust õigeks ajaks kohale jõuda, siis selle nädala koolitused on kõik sätitud algama pisut enne kella 9-t hommikul (näiteks tänase kooliuspäeva algus oli 8.50 ja eilse päeva algus kell 8.55). Seega oli üsna selge, et esmaspäeva hommikuse tipptunni ajal ma tavapärase Pärnust kelll 7.00 väljuva bussiga õigeks ajaks ei jõua.

Alustasin siis sõitu kell 6.40 hommikul läbi Pärnu-Jaagupi sõitva bussiga. Ma tavaliselt küll katsun vältida neid Kiirliine, mis vahepeal ka peatusi teevad, aga miskit muud ei jäänud üle. Kell 6.00 ka ei tahtnud sõitma hakata ja järgmine buss oleks juba sihtpunkti jõudnud liiga hilja.

Igatahes teadsin ma, et kui väljun kell 8.35 Järvel siis ühistranspordiga ma õigeks ajaks lõppsihtpunkti Kristiine linnaosas ei jõua. Seega, et igate pidi aega kokku hoida otsustasin alles Pärnu-Tallinn bussiga läbi ummiku trügides endale takso ette kutsuda. Ja minu meelest on seda kõige lihtsam teha kasutades Sõidujagamisteenuse telefonirakendust, sest seal näen kenasti ära kui kaugel vabad autod parasjagu asuvad ja nii on kõige hõlpsam ajastada seda momeni, millal peaks rakenduses vajutama seda “telli Auto” nuppu. Ma olen varem kasutanud Uberit ning sellega igati rahul olnud aga eile laadisin bussis enda telefoni ka Taxify rakenduse. Seda siis juhuks kui näites õigel hetkel Uberi autod liiga kaugel juhtuad olema. Et oleks niiöelda tagavara valik. Ja ütleks, et seda tagavara valikut läkski vaja sest Uberi ja Taxify kaardifiltrid on pisut erinevad. Uberi rakenduses ma ei näinud kaardil tähistatud bussipeatusi ja nii ei osanud ma Pärnu maantel seda täpset taksoga kohtumise punkti määrata. Kui  ma oleks ise seal punktis juba kohapeal olnud oleks olnud lihtne, sest siis GPS aitab selle õige koha määrata kuhu takso kutsuda aga alles ise peatuse poole liikudes ei oleks sellest GPS variandist väga abi olnud. Taxify rakenduse kaardil nägin ilusti bussipeatusi ja sain auto õigesse kohta vastu tellida. Sõit odavam kui tavataksoga, kviitung tuleb automaatselt emaili peale ja raha läheb autost väljumise hetkel pangakaardilt.

Üks mu sõbranna kirjutas eile kuidas ta eksamile hiljaks jäi kun olid mingid teeremondid ja värgid särgid. No vot – sel sõbrannal oleks viimane aeg hakata kasutama neid sõidujagamise teenuseid, sest Uberi ja Taxify juhtidel on alati võimalus valida parimat marsuuti ja vältida tee-ehitust või liiklusummikut. Ja see teenus pole sugugi mitte kallis ka. Eriti kui arvestada, et sõbrakoodidega saab kõvasti alet. 

Näiteks Uberil on praegu selline kampaania, et kui tellid esimest korda auto läbi Google Mapsi siis saad selle sõidu pealt 3Eurot alla. Siis on võimalik koguda neid 3 euroseid soodus-sõite ka oma sõbrakoodi jagades. Igakord kui keegi kasutab Uberiga liitumiseks minu sõbrakoodi ethela69ue siis saan mina enda kontole ühe 3 Eurose sooduka ja tema oma esimesest sõidust 3 Eurot alla. Ütleme, et minul ongi Uberiga Tallinnas liikudes sõidud jäänud hinnavahemiku kuskil 3-6 Eurot. Varem sai Uberi sõbrakoodi jagamise eest lausa 10 Euroseid soodustusi – siis ei pidanudki enamikel kordadel sõidu eest miskit maksma, sest neid kes blogist või facebooki ajajoonelt leitud koodiga liitusid, ikka jagus. No eks 10 Eurot motiveeris rohkem ka kui 3 Eurot.

 

No igatahes on Taxifyl ka sama koodi jagamise süsteem. Nemad pakuvad 5 Euroseid sõite. Ehk kui keegi kasutab minu Taxify sõbrakoodi Y2Q5U siis saab tema Esimese sõidu pealt 5 eurot alla ja mina enda kontole ühe 5 Eurose sõidu varuks. Need küll seal kontol pikalt ei seisa. Näiteks Uberi puhul kadusid mu seisma jäänud “sõidukaardid” kolme kuuga.     

Jah. ma reklaamin neid koode siin selleks, et sõidusoodustusi koguda. Aga kes keelab sul sama teha?

Kui võrrelda Sõidujagajate hindu Tallinna ühistranspordi hindadega siis minule ei tundu need eriti kallid. 

 

Tunnipilet vs QR pilet

Üksikpilet maksab Tallinnas bussist ostes 2 Eurot.

Rohelisele kaardile laaditud raha eest ostetud tunnipilet maksab 1.10 Eurot. See tunnipilet on muidu täitsa äge, sest kehtib tund aega valideerimise hetkel. Näiteks siis kui ma veel Starmani baaskoolituses olin peatusin ma Uniquestay Kreutzwald hotellis, mis asub õpikeskusele üsna lähedal ja sel ajal oli mul kombeks sõita Sõpruse puiesteelt tunnipiletiga Kristiine Keskusesse, teha seal kiire ostutiir ja siis sama piletiga edasi hotelli sõita. Oluline oli see kõik lihtsalt ühe tunni sisse mahutada. Aga nende tunnipiletite eelduseks on, et sul on juba ostetud Roheline Kaart, mis maksab kaks eurot.

Kui rohelist kaarti ei taha soetada siis alternatiiv tunnipiletitele on veel QR piletid. QR pileti hind on 1 Euro ja selle jaoks on vaja telefonisse laadida pilet.ee rakendus ning QR piletid ostad siis läbi selle rakenduse. QR pileti valideerid ühistransporti sisenemisel näidates validaatorile nutitelefoniekraanilt QR koodi. Kõik ju lausa suurepärane- ainult, et QR pilet ei kehti  mitte tund aega vaid ainult konkreetse sõidu jaoks. Ehk siis kui sul on sihtkohta jõudmiseks vaja teha ümberistumisi tuleb pikemas perspektiivis ikkagi soodsam osta see roheline kaart ja kasutada tunnipileteid aga kui üks transpordivahend viib sind ilma ümberistumisteta siis on QR pilet täitsa OK lahendus.

Muidugi püsisõitjale on kõige otstarbekamad hoopis nädala või kuupiletid aga kuna mina olen Tallinas hetkel ikagi külalisena siis vaatlesin just neid lühemaks ajaks soetatavaid pileteid.

 

Sõidujagamisteenuse sõbrakoodid

Taxify: Y2Q5U

Uber: ethela69ue

Selle sõidujagamisega on muidugi see teema, et sõidujagamisteenuse rakenduses peavad olema sisestatud krediitkaardi andmed. Isegi neil, kes plaanivad liigelda vaid tasuta sõite kasutades. Ilma kaardiandmeteta ei lase rakendus sul taksot tellida isegi kui sul on kontole kogutud tasuta pileteid, sest tellimise hetkel rakendus ju ei tea kui pikk su sõit tuleb ja seega kas ta mahub tasuta pileti sisse või mitte.

Krediitkaart, millega teenuse seod ei pea muidugi olema see päris-päris krediitkaart vaid võib olla vastava võimekuseg pangakaart. Ehk siis need Mastercardid mida Swedbank ja SEB ka tavakaartidena oma klientidele pakuvad on täiesti sobilikud. Kui sa ei tea, kas su pangakaarti saab maksevahendina sõidujagamiseteenuse rakenduses (või ükskõik, mis muus kohas kasutada, kus on vaja krediitkaarti) siduda, siis vaata kaardi tahaküljele. Kui näed allkirja riba juures kolme väikest numbrit, siis saab. Kui tagaküljel kolme väikest CVV numbrit ei ole, siis ei saa.

Koliks õige pealinna?

Eile tuli Sahar – Marie lasteaiast koju palavikuga. Aga mind on seoses töökoha vahetusega uuest nädalast Tallinna koolitusele komandeeritud. 😕

Tegemist siis uue töötaja koolitusega, mis on just oluline, et tööga peale hakata. Bussipiletid ostetud ning hotell koolitusperioodiks tööandja poolt broneeritud.  Nüüd kindlasti tekib küsimus, et kas Tallinnas elades ma saaks haige lapse kõrvalt koolituses käia. No ei saaks – aga sel puhul ei peaks ma rinda pistma hotellibroneeringu viimase hetke tühistamise tagajärgedega, sest ma lihtsalt elaks samas linnas ja mu jaoks poleks üldse mingit hotelli broneeritudki.

Üldse tundub, et Pärnu linna kõik sellised kobedamad tööandjad on ikkagi peakontoriga Tallinnas ja see tähendab, et igakord tooks töökoha vahetus kaasa õppeperioodiks komandeeringu pealinnas ja mina pean hakkama jälle ema paluma, et ta sel ajal mu pool elaks ja laste järele vaataks. Samas kui Tallinlasena saaksin ma lapsed ise enne koolituse algust samas linnas lasteaeda viia ja peale koolitust nad sealt üles korjata.

Lisaks oleks pealinnas ka suurem valik E-R 8-17 graafikuga töökohti, kus ei peakski laste osas nii palju tugivõrgustikule lootma. Ka oleks suuremas kollektiivis lihtsam hoolduslehte võtta, sest asendajat leida on lihtsam. 

Minu uue töökoha kollektiivis on paljudel töötajatel küll lapsed aga hoolduslehti võtta ei ole eriti kombeks sest kollektiiv on väike ja asendajat naljalt ei leia. See tuli meil eile kolleegiga aruteluks.

 Laste haiguste ajal tõstetakse lihtsalt graafikut nii palju ümber kui võimalik ja loodetakse tugivõrgustiku abile.

Eile just naersime ühe kolleegiga, kes ka laste osas palju ema abi kasutab, et siis kui meie olime väiksed olid vanaemad pensionil, aga nüüd tõstetakse igal aastal seda pensioniiga, niiet vanaemad ka käivad täiskohaga tööl ja polegi nii lihtne häda korral kellegile lapsi hoida jätta! 😀

Umm…. lapsed 85 aastase vana-vanaemaga koju jätta?

Et njah…. riik seda tahab, et me iivet tõstaks ja lapsi teeks – no jätku siis see pensioniiga rahule, et emad-isad saaks hoolduslehtede pärast muretsemata tööl käija. 😁

Hoolduslehe osas nii palju jõudsin uurida, et seda võib võtta ükskõik, milline töötav lapse lähedane, kui ta temaga koju jääb. Selleks võib olla tädi, onu, vanaema, vanaisa või isegi perekonna sõber.  Päris huvitav.

Täna ma veel pealinna kolima ei hakka, vaid uurin lapsehoiu võimalusi ning püüan abikaasa Aafrikast koju komandeerima. Kuidagi peab ju saama!

Korteri ostsin küll Pärnusse, aga tal  väga hea asukoht, ning usun, et saan selle üpris hõlpsalt välja üürida, kui peakski kunagi pealinna  või tagasi Aafrikasse kolimine päevakorda tulema!

Suvekorterist ja töökoha vahetusest!

Oeh – vahepeal on olnud ikka ülikiired ajad. Tulin Starmanist töölt ära ja läksin Elisasse. No mitte, et suurt vahet oleks – sisuliselt ongi nüüd tegu ühe ettevõttega.

Aga uues kohas ikka omajagu õppimist – ei olnud ma ju mobiilside teenusega Eestis varem kokku puutunud.

Eelmine nädalalõpp läkski mingi nii, et 12,13,14 Mai olin Kaubamajakas Starmani esinduses kella 20.00ni tööl ja siis 15.05 põrutasin juba hommikul kell 7 Pealinna koolitusse. Noh koolitus algas tegelt kell 10.00 aga buss Pärnust läks kell 7. Ma olin enda arust kaval ja ei teinud hommikul enne bussile minekut hommikusüüki. Panin kella helisema 6.20. Riietusin ning äratasin lapsed ja jätsin nad siis ema hoolde, kes nad veidi peale 7et lasteaeda viis ning läksin bussile ideega, et kohvi pole joonud ja nüüd magan kõik see 2 tundi.

Magada ma loomulikult ei saanud ja see, et kohvi joomata jäi andis ikka omajagu pealinnas tunda. Näiteks ma jõllitasin Bussijaamas mingi 5 minutid bussi 23A ja just siis kui ta uksed kinni lõi ja liikuma hakkas, otsustasin, et see buss sobib mulle ning hüppasin peale – noh tähendab, vehkisin bussijuhile nagu segane kuni see uksed lahti tegi ja siis hüppasin peale. Olles bussile jõudnud, uurisin oma telefonis avatud “Reisiplaneerijat” ning ei näinud, et see buss minu sihtkohaga sobib ja siis hüppasin järgmises peatuses uuesti maha ja jäin järgmist bussi ootama. Tegelt ma oleks võinud siis vähemalt Olümpia hotellini sellega sõita – noh kogu selle vehkimise pärast,et bussile saada. Ma mõtlen, et päris imelik võis paista – et kõigepealt jõllitan 5 minutit seisvat bussi. Siis vehin käte ja jalgadega, et ikka viimasel minutil selle peale mahtuda ja lõpuks sõidan ainult ühe peatuse vahe…… Aga no mis teha… Maakas suures linnas. Varahomikul. Ilma kohvita.

Igatahes olin Reedel, mil toimus teine koolituspäev tunduvalt targem. Ärkasin varem – sõin võileiva ja jõin kohvi ning sain bussiliiklusega tunduvalt paremini hakkama 🙂 Homme kavatsen ka kohvi enen bussile minekut ikka sisse kallata 🙂

Suvekorter

Aga jaaa vahepeal sain ma ju oma korteri kätte. Siis panin selle Airbnbsse ülesse ja suht varsti tuli esimene päring. Kuigi sel hetkel oli korter täiesti tühi. Ka kuultuses oli kirjas, et korter täiesti tühi. Hind oli ka vastav muidugi. Mul oli ikka hullem närv sees kui see päring tuli  – et noh issand issand, kelel ma nüüd sinna korterisse lasen ja mis kõik veel. Mitte, et tühjas korteris suurt midagi ära oleks võimalik lõhkuda aga ma suht päev peale kuulutuse üles panemist sattusin ostutuhinasse ja tarisin korterisse igast thenikat  – külmkapi ja veekeetja ja mikrolaine ahju ja Päris Voodi ja sel ajal kui mul seal üüriline sees majtus toodi ära ka nurgadiivan.

No ma hoiatasin toda suvitajat ikak ka, et sel ajal kui ta sees on tuuakse sinna mööblit ning kuna see teda ei seganud, siis saigi tehing tehtud.

Temaga läks hästi  – korter jäi heasse korda. Niiet nüüd on mul juba pisut julgem ja tutvustan Suvitusvõimalust ka siin. (Algselt oli plaan ainult läbi Airbnb pakkuda)

Aga siis Mais ja Juunis on pakkuda Pärnu Kesklinnas, turu lähedal hubane suvituskorter, mis nüüd sisaldabb kõike eluks vajalikku. Väljas 4 majaga jagatud phishoovis on lastele mõnus mänguväljak. Korteris 6 magammiskohta kui nurgadiivan lahti teha ja kusheti tagant madrats välja tõmmata. Mugav olemine on seal ikkagi vaid 2-3le inimesele.

Mai ja Juuni hind nädala sees 35Eur ning nädalavahetusel 50 Eur. Min broneering 2 ööpäeva!

Kuna tegemist siiski minu tulevase koduga siis broneerimiseks kirjuta mulle endast natukene: ethelkxxk@gmail.com või saada broneerimise soov läbi Airbnb

Rohkem infot ja pilte leiab Airbnbst järgmise lingi tagant: https://www.airbnb.com/rooms/18593412

Juuli on juba broneeritud ning Weekend Festivali osas ma alles mõtlen, kas annan üürile.

 

Tallinnas

Kuni aprilli keskpaigani olen ma Tallinnas koolitumas. Nädalavahetustel saab muidugi koju ja see nädal ongi kohe eriti lühike, tänu pühadele. Kuigi nojah, mina tulin siia päev varem kui teised koolitujad.

Nimelt algab õppepäev meil igakord kell 9 hommikul ja oma maakohast ei jõuaks ma rongiga siia mitte kuidagi enne kella 9.30et.

Hostel 16Eur.

Kuna tööle olen ma vormistatud alates 21.03 siis esimese öö + ehk pühap vastu esmaspäeva pidin ise maksma (Eeldati, et me sõidame koolitusele esimese päeva hommikul) ja muidugi valisin ma siis kõige odavama variandi.

Väga rahul olen sellise majutuskohaga nagu seda on hostel 16 euri. Nagu nimigi ütleb saab seal toa juba 16 euroga. (Kallimaid variante on ka, ning kui võõrastega tuba jagada soovid saab isegi veel odavamalt.)

Mina kellegiga tubada jagada ei soovinud seega valisin selle nimivariandi ehk 16 eurose toa.

Asub see hostel täiesti kesklinnas, Pmst Coca+Cola plaza taga. Tasuta wifi on täiesti olemas, kööginurk samuti neile kes ise süüa soovivad teha.

Lisaraha eest (6 eurot) on võimalik osta buffet+hommikusööki samas majas asuvas Metropoli hotellis. Veel on võimalik internetis surfamiseks rentida tahvelarvutit Samsung Galaxy Tab 2 hinnaga 3 eurot päev. Duss, WC on ikka toas mitte kuskil koridori peal  – niiet kõik väga ok. Minu jaoks oli see siis juba kolmas kord seal ööbida. Kahel esimesel korral olin ma padurase esimest last oodates ja isegi siis ei kurtnud. OK, teisel korral sattus mulle magamiseks mingi vedruvoodi ja seal ma ikka toppisin endale tekka ja kampsuneid ja mida iganes endale pehmenduseks alla, aga noh ühe raseda jaoks ei saa voodi vist kunagi liiga mugav ja pehme olla…

piltidel minu tänavuaastane tuba siis  –  askeetlik sisustus, aga samas miskit ei ole puudu ka.

Kreutzwaldi

Eilsest majtun ma aga Tõnismäel, ettevõtte poolt korraldatud Kreutzwaldi hotellis ja noh kõik on väga peen kuid WIFI kvaliteet oli 16euris ikka kõvasti parem.

Transport

Uber

Eile sain ka pealinnas elava vennaga kokku, kes lahkelt tutvustas mulle transpordi alternatiive. Et on lisaks taksosõidule mingi UBER, mis on pmst nagu taksi aga ei mingit rahaarveldust juhiga vaid sõidu lõpus astud masinast välja ja raha läheb sul hoopis kredittkaardikontolt maha vastavalt marsruudile ja sõidu marsruuti saad alati ka uuesti üle vaadata jne. Lisaks on võimalik näha kus parasjagu lähimad Uberi autod on ning saad tellida ka lasteistmega masinat.  Jumalast vinge teema tundub olevat. Kindlasti proovin mingi hetk järgi. Iseasi just kas ma seda teen just neljapäeval kui mul ontäpselt 30 minutit, et jõuda Kristiinest Baltijaama kell 18 väljuvale Pärnu rongile.

Uberiga saab veel kusjuures tasuta sõidu kui kutsud sõbra liituma ( ise saa ja sõbra saad. Selleks peab jagama oma koodi või linki. Ma oma Facebooki seinal tegin seda.

Nii ei ole, et kui hästi palju sõpru liitub siis saad hästi palju tausta sõite. (Seepärast ma ei topigi seda linki nagu päris igale poole.) Üks kord saad ainult sõpra soovitades tasuta sõidu ja seda siis 10 Euro piires.

 

Rohelised kaardid

ummm no miks? Mis juhtus vana hea Id-kaardi põhise E-piletiga? Minu arust ei ole eriti turvaline igakord bussi sisenedes käekotis tuhnida, et seda va kaart valideerida. Ma eelistaks rahvarohketes kohtades ) nagu seda on bussi sissekäik) tungelda nii, et koti lukk on kinni ja kott kramplikult õla all…

 

Aga muidu ma ütleks, et pole häda miskit sel Eesti elul…

 

Aga kuhu ma tööle läksin, vot selle ma ütlen siin blogis välja peale seda kui Ettevõttel on Pärnus nn lipp maas ja nad ise selle enne teatavaks teevad, et nemad Pärnus esinduse avavad. Mitte, et see teab mis suur saladus oleks, aga noh nii on lihtsalt ausam. Või tahab keegi proovida ära arvata, mis mu uueks töökohaks sai? Noh niisama. Auhinda ma ei loosi. 🙂

 

Reisimine väikelapsega Amsterdam-Tallinn-Pärnu /// Traveling with toddler Amsterdam-Tallinn-Pärnu

Reisimine väikelapsega Amsterdam-Tallinn-Pärnu Traveling with toddler Amsterdam-Tallinn-Pärnu
Kuigi minu kahe lennu vaheline aeg 2 tundi 15 minutit ei ole teab mis, pikk. Eriti kui reisida läbi suure lennujaama nagu seda on Schicpol ja eriti kui reisida väikelapsega, otsustasin ma siiski enne Euroopa lendude sektorisse tormamist teha üks organiseerimise peatus. Sest niimoodi pagas pilla-palla ja jalavarjudeta laps kord loha järel kord kaenlas nagu me Accras lennukile tormasime ma enam ei tahtnud. Valetan, enne organiseerimispeatust tormasin inva wc-sse. Sest kõik see 6 tundi Accra-Amsterdam lennukis ja aeg turvakontrollis mul ei olnud ju võimalust tualetti kasutada.
Pagas kompaktsemaks pakitud, lapsele tennisedki jalga saadud asusime värav B poole teele. Ma hiivasin käsipagasi transportimiseks ka ühe käru, ning lootsin, last selle ülemises korvis sõidutada aga Silver pidas korvi siiski liiga egamugavaks niiet võtsin ta parem käekõrvale. Nii me siis liikusime samm-samm haaval tolliväravate poole sisenemaks Euroopa lendude tsooni. Tolliväravates ilutses märk, mis keelas sisenemise käsipagasit kandva käruga. Egas midagi. Seljakott uuesti selga ning kaks väiksemat kotti näppu. Silver tassis oma Nemot ise ning oli minu külge kinnitatud rihmaga. Nimelt eelmadasin ma Accras laptopi kotilt õlarihma, mille ühe otsa kinnitasin pandlaga enda pükste vööaasade külge ning teise otsa Silveri pükste vööaasade külge. Sedasi laps rihma otsas reisimine võis imelik välja näha küll aga osutus väga kasulikuks turvakontrollis. Nimelt arvas Silver, et kõige parem aeg ringi luusimiseks on siis kui tollitöötajad lapsetoite kontrollivad ja mina kotti kokku-lahti pakin. Tüng! Ei saanudki kaugemale uudistama minna kui üks meeter, sest rihm pidas ta kinni! Onneks väga häälekat sellele ei protesteeritud.
Hollandi immigratsiooni töötajad olid tegelikult väga vahvad. Mängisid Silveriga ja pöörasid tähelepanu ka Nemole.
Turvavärvatest läbi ning õnnelikult Euroopa lendude sektoris nägin silti, et minule vajalik värav asub umbes 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. See tegi umbes 45 Silveri kõnniminutit. Ma ei hakanud enam uut käru pagasi jaoks otsima ning kandsin seljakotti seljas ning kahte väiksemat kotti näpus. Silver kandis Nemot ning selle võrra oli seljakotis rohkem ruumi minu fliis-jakile, mille olin kaasa haaranud juhuks kui Hollandis või Eestis peaks hirmus külm olema. Accras tormates oli mul see jakk ka veel käe otsas. Ja Silveri jakk ka.
Jõudsime aegsasti soovitud värava juurde. Kell näitas, et oodata on vaja umbes tunnike kuid sellegi poolest ei kippunud ma ümberkondsetesse restoranidesse ega poodidesse aega parajaks tegema. Silveri jooksu ja ringi luusmise tuju oli ka mõneks ajaks ammendatud ning puhkas väga hea meelega toolil jalga ja mängis Nemo ja teiste mängukaladega.
Varsti hõigatigi, et boarding Tallinna lennule on algamas ning eelisjärjekorras oodatakse äriklassi reisijaid ning lastega reisijaid. See meile sobis! Lennukis Silver korra küll arvas, et see turvarihmadega kinni panemine ei ole kõige parem mõte aga leppis siiski, ning õhkutõusmise lõppedes ta juba magas magusasti. Pole ka ime – öisel Accra-Amsteram lennul sai ta ju magada vaid napilt 4 tundi.
Tallinnas ootasime heaga kui lennuk tühjaks sai enne kui hakkasime maha liikuma – ei olnud ju enam kusagile kiiret! Lennujaamas olid vastas ema ja vend. Ema võttis lapselapse kohe oma hoolde. Olgugi, et viimati oli Silver vanaema näinud kui ta oli 1.5 kuune (nüüd on ta täspelt 1.5 aastane) ei olnud mingit hirmu. Enne lennujaamast väljumist jõudis poiss silma peale panna ka blondidele vene neidudele, kes tema kauneid prune silmi kohe kommenteerisid  Eks ta üks võrgutaja meil ole jah 🙂
Tallinn-Pärnu autosõit läks õige ladusalt. Poiss näppis vanaemalt kingiks saadud laste laptopi, mängis erinevaid loomahääli ning plaksutas muuskia palade peale käsi.

Niiet varsti näeme!

Although I do not consider 2 hours and 15 minutes to be very big transiting time, especially when traveling with toddler and especially when to transit via such a big airport like it is Schicpol, I decided to make an arranging stop straight after getting out from Accra-Amsterdam flight. I was not in mood to ran through the airport same way as I did in Accra – handluggage chaotically hanging on me, child without footware and so on. No, first of all I ran to bathroom – as I did not have chance to use one all the 6 hours during the flight and the boarding time before that!

After having arranged my luggage and setsome footware back to my toddler we were ready to move towards Gate B. I took the handluggage carrier trolley and hoped to place my son on top of it but he felt the basket to be uncomfortable! So he walked. Step-by-step slowly we were moving towards the transiting gate were we met the “no trolleys” sign Well what to do – took my luggage on back again – but as I had arranged it before, it was no problem this time. Silver was carring his fish Nemo on his own and this left extra place in my backpack for the winterjackets I had grabbed along to protect ourselves from cold Estonian weather.

I had removed the shoulder belt from my laptp bag in Accra and tightened one side of to my trousers and other side to my sons trousers. It might have looked weird to walk like that child on rope but it was actually good idea, cos my son thought best time to look around was then I was repacking my bags in Security check again. Well, thanks to the strip, he could not escape far.

Immigration people at Netherland were very friendly. They played with my son and paid attention even to Nemo. So passing the security check and immigration was very easy there.

After passing the transfer gate and reaching to the European flights zone the sign showed 15 minutes walk to the boarding gate, what we were looking for. Well that was 45 minute walk with Silver. I did not take the handluggage trolley this time. Who knows where again I have to give it away…

We reached to our boardin gate even one hour early. Luckily after long walk and having slept only 4 hours in our night flight, Silver was not anymore in mood of running and was very hapy to sit down on chair and wait for the boarding while playing with Nemo and his other “fishy-friends”

And it did not take too long until theycalled us to the flight. In plane firsthe was not too happy being tighted again with security belt but by the time we finished the take-off he wasalready sleeping. No wonder. Last nigh for him was not easy!

In Tallinn my mom and brother were waiting for us. My mom straight took her grandson to her care and although last time Silver saw her when he was 1.5 months old (now he is 1,5 years) he did not consider her stranger and tell her his travel impressions. Even he got time to check out some blonde russian ladies in airport! 🙂

Tallinn -Pärnu car trip was peace of cacke. Silver was playing sounds from his new toy laptop he got as present from grandmother and the 2 hours went by ease 🙂

Amsterdamis