Närvilised teenindajad ja nõmedad kliendid

Kuna minu kevadel ostetud korteriga kaasas käival aialapil vohab põlvekõrgune naat ja noh ise ta sealt ära ei lähe, siis suundusin täna Aiandus ja Ehituspoodidesse sooviga osta üks odavam murutrimmer. Mulle oli koju tulnud K-Rauta ja Bauhofi reklaamlehti, milles jäi silm peale trimmerite sooduspakkumistele.

Nii oligi minu esimeseks sihtpunktiks K-Rauta Pärnu osakond. Sattusin sinna keskpäeval, mis oli vist kõige kiirem hetk, sest aiatööriistade osakonnas ma vaba teenindajat ei leidnud. Samas on trimmeri ost selline asi, mida ma ilma konsulteerimata ei tee. Tahtsin ju proovida kas jaksan seda hoida, kas sobib üldse sellisele võsale nagu mul, kuidas kokku käib ja veel palju palju võhiklikke küsimusi oli peas mõlkumas.

Käisin siis vahepeal piilumas Bauhofi võimalusi aga seal sai kiirelt selgeks, et see trimmer, mis ma olin reklaamlehel näinud mulle ei sobi ja akutrimmerid olid jälle minu hinnaklassist väga väljas.

Niisiis olin juba enne kella ühte K-Rautas tagasi ja tammusin ümber endale silma jäänud akutrimmeri nagu kass ümber palava pudru. Kuigi enam ei paistnud, et kõik teenindajad klientidega hõivatud oleks, siis appi mulle ikkagi keegi ise ei tulnud. “Ok, ju ma siis ei näe piisavalt tõsiseltvõetava murutrimmeri ostja moodi välja” mõtlesin endamisi ja astusin trimmeritega samas vahes asuva kliendiinfo leti juurde ja küsisin omale huvipakkuvat trimmerit lähemalt näha. “Seda vist on küll väljas jah. Ma teen siin ühe asja lõpuni ja tegelen siis teiega” vastas mulle arvutis klõbistav üsna noor teenindaja. Hiljem ma sain aru, et see “üks asi” mille ta lõpuni tahtis teha oli kliendi teenindamine. Aga tol hetkel ma ei taibanud seda, sest tal oli leti ees sellele üsna mugavalt toetuv meesterahvas ja mulle jäi eemalt mulje, justkui kaks töötajat lihtsalt vestleks omavahel või tõesti, et üks töötaja juhendab teist midagi arvutisse trükkima. Ja siis mind ajas natukene torrsi see, et mingi arvuti probleem või misiganes “üks asi” on tähtsam kui mina oma ostusooviga. Loomulikult on asi hoopis teine kui mind pandi ootele hoopis kliendi teenindamise tõttu.

No jätkasin siis ümber  trimmerite tiirutamist. Ühegi teise teenindaja poole ma ise vahepeal ei pöördnud, sest olin enda arust saavutanud kokkuleppe, et minuga kohe tegeletakse. Kuigi vabu saali teenindajaid käis vahepeal ka sama teenindusleti juures kust mina abi otsisin, ei suunatud ühtegi neist minu juurde. Lugesin ootamise käigus telefonist töö e-maile. Kell oli juba ca 13.20 kui teenindusleti juurde ilmus veel kolmas noormees, kes sinna pidama jäi. Kuna olin teda ennem näinud kliendiga tegelemas, siis teadsin, et ta ikka seal töötaja on.

Astusin juurde ja küsisin “Kas teil on minu jaoks aega?” Ta vaatas mind üsna segaduses ilmega ja ma jätkasin. “No ma üritan siin murutrimmerit osta ja olen üsna pikalt oodanud” 

“Einoh mul oli klient ju!” vastas ta mulle üsna torssis moega.

“Jah, aga ma püüdsin juba sealt poolt ka abi saada” üritasin ennast välja vabandada viibates peaga samal ajal teisele sellele teenindajale, kellega ennist rääkisin.

“Tal on ka klient ju!” sain ma üsna järsu vastuse.

Vot siis sain teada, et see “üks asi” mille esimene teenindaja ära tahtis lõpetada oli kliendi teenindamine. Ma varem tõesti ei taibanud.

Üsna ebameeldivalt juba see teeninduskogemus oli alanud, aga murutrimmeri juurde me siiski jalutasime. Tulistasin kohe oma küsimused komplekti mittekuuluva akulaadija hinna osas, tahtsin trimmerit lähemalt näha ja katsuda kui raske ta on, ning uurida kuidas see kokku käib. 

“Koolilaps saab hakkama” oli viimase küsimuse vastus. No see oli iseenesest lohutav. Kui koolilaps saab hakkama siis saan mina ka. Teenindaja võttis trimmeri pakist välja, uurisin seda lähemalt ja küsisin, et kas tera peab ka eraldi juurde ostma.

“Mis tera?” ei saanud teenindaja aru. 

“Noh see mis lõikab?” 

“Tamiil lõikab ju!”

” See nöör siin lõikab?”

” Jaa – mida teie siis näha lootsite?

“Aaa noh ega mina ei tea ju….ma ostan ju esimest korda trimmerit… pole varem kokku puutunud!” üritasin ennast jälle välja vabandada ning tundsin end üsna lollina. 

“No ma ei tea ju mis ootused teil on!” sõnas teenindaja üsna närviliselt.

Ok, ma saan aru, et ta ei teadnud, millise võhikuga ta suhtleb, aga minu meelest on üsna normaalne selline asi küsimuste abil välja selgitada, selle asemel, et kliendi peale kärkida, et tema ei tea. Tundsin, et selles situatsioonis olin mina üks tõeliselt nõme klient, kes teenindajat tüütas.

Näitasin talle, pilti oma aialapist ja sain teada, et selle jaoks on vaja suuremat masinat – tõesti midagi, millel on tera või bensiini mootoriga trimmerit.  Küsisin korra, kas vikat võiks aidata

“Vikatid on järgmises vahes, vaadake sealt” vastas teenindaja ning asutas ennast minema.

“Vabandust, et segasin” turtsatasin ja suundusin vikateid otsima. 

“Jah! Palun!” teenindaja ei järgnenud mulle… 

Kusjuures ma oleks suure tõenäosusega siis ostnud selle suurema või bensiinimootoriga trimmeri kui teenindaja oleks viitsinud mulle neist mõnda soovitada ja minuga edasi tegelenud.

Vikatit ma ei leidnud ja läksin hoopis õnne proovima kõrval asuvasse Espakki, kuhu sattusin sisse väga huvitaval hetkel.

Seal liikus mööda leti esist vahekäiku kaugemale midagi vihaselt pahisev blond naisterahvas, (klient) kellele teenindaja järele karjus “Normaalse vastuse saab kui normaalselt küsida!” mida blond naisterahvas pahises ma ei kuulnud. “On ikka haigeid inimesi” kommenteeris peale karjumise lõpetamist leti taga olev neiu teisele teenindajale.

No igatahes ei julgenud selles situatsioonis talle ise läheneda ja püüdsin kõigepealt omal käel murutrimmereid leida. Mõne aja pärast möödus blond naisterahvas uuesti letist ja vahetas jälle teenindajaga mingeid repliike. Esialgu vaikselt aga seejärel karjatades “Pane oma suumulk kinni!” “Pane ise oma suu kinni!” Ei jäänud teenindaja alla.

Siis ma enam ei suutnud eemale hoida, astusin ligi, et näha teenindaja nime  – /eemaldatud Espak Pärnu Müügijuhi palvel/ ning küsisin “võimalikult normaalselt” murutrimmerite kohta. Sain teenindajalt väga viisaka vastuse ja juhatuse aiakaupade osakonda. Hingasin kergendatult, et olin suutnud oma küsimuse teenindaja jaoks “piisavalt normaalselt” sõnastada.

Noh tegelt ma ei tea, mis antud konflikti põhjustas, võibolla tõesti oli klient keeruline, aga ma ei leia, et ükski situatsioon õigustaks seda, et teenindaja kliendile midagi järele karjub ja seda kõike veel poes teiste klientide ees.

Trimmer jäi ostmata. Ilmselt on mõttekam hoopis niitmise ja aiakorrastamise teenus professionaalilt sisse osta….

 

 

Tele2 lõpplahendus

Nii vaidlesin selle Tele2-ga oma roamingupaketi üle, mis ma vaidlesin ja lõpplahendus on tänaseks olemas.

Mailivahetus, kus ma kirjutasin oma põhjendustest ei andnud muid tulemusi, kui see, et nad viitasin koguaeg oma üldtingimustele. Kus nagu öeldud, ei olnud viidet sellele, et nad ettemakstud teenust piirata võiks või, et ma peaks maksma teenuse eest mida ma ei saanud kasutada. Aga miskit kasu see üldtingimustele viitamine ikka tõi. Ma lugesin neid va tingimusi väga hoolikalt ja seal oli punkt, mis kirjutas, et kui ma pole arvega nõus siis on mul 15 päeva jooksul peale arve saamist õigus vaidlustada arve või arve osa.

Maksin siis neile punkti pealt arvesumma, millest oli maha lahutatud roamingu paketi hind ja vaidlustasin roamingu paketi.

Täna saingi vastuse, et Tele 2 kompenseerib 50% nimetatud andmeside paketist. Ja noh lisaks muidugi soovitus alati enne välismaale minekut numbri limiit üle vaadata ja vajadusel suurendada. Ehk siis nad pöörasid selle ikka selliseks, et see oli mu oma süü, et piirati ka selle teenuse kasutamine, mis oli ostetud eraldi paketina.

Lahenduse enda vastu mul muidugi pole midagi. 50% kompensatsiooni on täiesti ok, sest noh mingis osas ma ju sain seda kasutada. Tähendab noh see üks päev . Et ma 100%list kompensatsiooni ei oodanudki.

Kuigi vastus tuli selline natuke noh “näpuga näitav” et vaata ikka üle teine kord ja nii siis jäi kuidagi pasamaitse suhu sest niet arvata on, et kui mu tähtaeg selle operaatori pool läbi saab olen ma ikka sealt läinud aga praegu jääb nii. Saime ilna tarbijakaitseta hakkama.

tele2