Tasuta asjadest ja sellest kas vaesed tohivad lapsi saada.

Eile jäi silma Malluka postitus, kus ta arutles selle üle kui suur peaks olema pere sissetulek, et last saada.

Tema oli hakanud selle teema peale mõtlema, seetõttu et kuskil grupis oli keegi küsinud lapsele lutipudelit ning maininud seejuures, et see kuu ei ole võimalik osta.

Mallukas, ei suutnud keelt hammaste taga hoida ja pakkus lutipudeli raha tingimusel et tegemist ei ole järjekordse “ah, raha pole sentigi, aga lapsi võiks ju ikka saada!!!” inimesega.

Ärge saage valesti aru. Ma ei kuulu nende Malluka vihkajate hulka, kes teda igal sammul maha teevad. Minu meelest on tegu jumalast toreda inimesega (kuigi isiklikult pole kohtunud), kelle süda õiges kohas.

Mulle meeldib tema blogi lugeda. Enamus asjadega ma nõustun, osadega mitte. Aga kõiges ei saagi ju alati ühel meelel olla?

Antud hetkel jäi mulje, et Mariannil on keeruline mõista inimesi, kes ei istu temaga nn ühe mätta otsas.

Näiteks ta arvas, et tegelikult tohivad poemüüjad ja muidu madalapalgalised ikka lapsi saada küll aga ainult siis kui neil on tõesti oskus majanduslikult planeerida nii, et rahaga kuu lõpuni välja tuleb.

Ning kuna tollel emal ei olnud võimalik kulutada 5 eurot lutipudeli jaoks siis ilmselt ei olnud tegu inimesega, kes oskaks finantse planeerida sest kui ta ei leia 5 eurot lutipudeli jaoks siis issand issand kuidas ta oma teistele lastele süüa ostab?

Aga minu meelest see kui kellegil ei ole ühe tarbeasja või pisut ootamatu kulutuse jaoks raha (isegi kui see kulutus on vaid 5 eurot) siis see ei tähenda automaatselt, et tal ülejäänud pere nälga jääb.

Äkki sellel inimesel oli oma raha kuu lõpuni piinliku täpsusega ette planeeritud ja lihtsalt see 5 eurone pudel oleks plaani pahupidi löönud. Võimalik et tal oli igaks päevaks koostatud kõiki vajalikke aineid sisaldav menüü ja välja arvestatud summa, mis nende toiduportsude valmistamiseks kulub. Lihtsalt sealt ei jäänud üle seda 5 lisaeurot lutipudeli jaoks ilma, et teiste laste kõhud kannataks. Inimene, kes küsib tasuta odavat asja ei ole kohe majanduslikult planeerida mittesuutev inimene.

Kord varem kirjutas Mallukas, et ta ei andnud varjupaiga kassi koju inimesele, kelle polnud kuu alguses 30 eurot kassipoja eest maksta kuna kassi pidamine on ju ka ometi kulu. Ta oleks sellest inimesest aru saanud kui seda raha poleks leitud kuu lõpus. Aga 30 euro puudumine kuu alguses oli ohu märk.

Tegelikult on väga tore, et ta loomadest ja lastest nii hoolib ja ilmselt leidis too kassike parima uue pere kuid siiski ei teeks paha natukene laiemalt mõelda – no kasvõi sellele, et äkki kõigil inimestel ei laeku palk kuu alguses.

Mul pangas töötamise ajal laekus palk näiteks kuu viimasel päeval. On kohti kes, maksavad hoopis 25ndal. On ettevõtjaid, kelle sissetulekud sõltuvad hoopis sellest, millal nende kliendid arved maksavad jne.

Ehk siis teise rahakotti vaatamine on natukene naljakas asi ja see, et teisel inimesel pole raha sel hetkel kui mina arvan, et tal peaks seda olema ei tee teda kohe vähem suutlikuks inimeseks.

Ma kuulun Annan Ära Pärnus Facebooki gruppi ja seal saavad inimesed vastu päid ja jalgu kui midagi hinnalist küsivad (no on proovitud autot küsida) või kui küsivad näiteks vankrit ja mainivad ära, mis värvi see peaks olema. Sest “kui kellegil on ikka tõesti vaja siis teda ei huvita mis värvi see on ja liiga kalli asja küsimine on nahhaalne”.

Ehk siis liiga odavat asja ei ole hea küsida kuna see näitab, et sa ei oska majanduslikult toime tulla ja ei peaks sellisel juhul peret kasvatama ning liiga kallist asja ei ole ka ilus küsida sest siis sa oled nahhaal ja kui sa juba ei ole vaene ja tahad valida asju siis peaksid sa endale vajaliku hoopis poest ostma.

Suht veider nagu.

Tegelt võiks selline asjade ära jagamine ikkagi toimuda nii, et kui omal pole vaja ja kellegil teisel on siis asi vahetab omanikku sõltumata sellest kas vajatakse odavat, kallist või sinist värvi asja. Taaskasutus on lahe!

Minul on jälle vastupidine kompleks  – mul on asju mida tahaks ära anda aga ma pole sinna gruppi neid postitanud sest tegemist on liiga väikeste või odavate asjadega. Näiteks mingi 4-5beebipüree purki – ma ei tea palju ühe purgi hind reaalselt on aga no ma lihtsalt mõtlen,et miks peaks keegi hakkama kuskilt kesklinna koperdama selleks, et saada tasuta lapsetoitu, mille koguväärtus on mingi 2-3 eurot. Ja noh nii nad seal kapi otsas mul seisavad – ise ei söö, lapsed ei söö, aga kuskile ära pakkuda on ka imelik.

 

 

 

5 thoughts on “Tasuta asjadest ja sellest kas vaesed tohivad lapsi saada.

  1. Ei täitsa võimalik, et inimestel on raha nii sendini ära paigutatud, et vot ei venita seda viiekat välja. Samas MINA sellisel juhul kasutaks lihtsalt need kaks nädalat kaht väiksemat pudelit ja annaks lapsele niimoodi süüa, selle asemel, et iga teema all rääkida, kuidas kuu lõpuni raha pole.

    Nagu öeldud, ma saan rääkida ju vaid enda arvamusest, muud mul ei ole. 🙂

  2. Kui mina olin vaene tudeng, siis ma ostsin iga kuu alguses kokku terve kuu jaoks makarone ja riisi (tegelikult oli mul krediitkaart, mida ma rangelt keeldusin mõttetute ostude jaoks kasutamast, aga kui olid näiteks makaronid vms korraliku soodukaga, nii et intressist hoolimata ära tasus, ostsin selle abil ette) jms. Kartulid sain sugulastelt. Juur- ja köögivilju sain ka tihti sugulastelt. Nii et võis ka vabalt olla, et kuu viimasel nädalal mul ei olnud seda 75 krooni (viit eurot), vaid oli näiteks 50 ja selle eest sain selle nädala kenasti söödud ka. AGA. Ma olin üksielav (või kallimaga elav) vaene tudeng, see ei ole see raha, mille eest lapsi kasvatada nii, et nad tõesti kõik vitamiinid jms kätte saaksid.

  3. Tegelikult on võimalik ka vitamiinirikast toitu nii ette varuda või ise kasvatada.

    Või ei pruugigi ette varuda vaid vb on lihtsalt pereemal näiteks välja arvestatud, et iga päev kulub toidulauale 8 eurot + aiasaadused. Nüüd seal see ootamatu 5 eurone ost lööks plaani kõikuma küll ja miskist peaks loobuma. (näiteks 5 päeva hoopis läbi saama 7 eurose toidulauaga).

    Seal kommentaariumist tuli veel välja, et tegelt võiks peresissetulek olla 1000 eurot. Ehk siis kahest miinimumpalga saajast koosnev pere peaks jääma lastetuks?

    Inimene, kes saab väikest palka ja siis nii arvestab kui palju on võimalik kuu lõpuni kulutada ei ole ju kohe selle pärast vähem võimekas lapsevanem või keegi, kes ei oska planeerida. Ta saab lihtsalt väikest palka ja ei ole ilmselt suuteline sellest säästma aga sildistada sellist ema nii, et “ei oska majanduslikult planeerida” pole minu meelest päris õige.

    Kusjuures meie ühiskonnas lagunevad koost liiga tihti ka need pered, kus laps ei ole saadud suvalise jorsiga ja kus pikka aega oli kõik ilus. Ka siis võib minna nii, et ootamatult peab lapsevanem hakkama saama väga väikese sissetulekuga ja tekib olukord, kus 5 eurose ostu sooritamine on väljaminek, mida igal hetkel endale lubada ei saa.

  4. See on nii tundlik teema, et kui ei tea täpseid asjaolusid ja tausta, pole üldse sobilik mingeid soovitusi ega sõimu anda 😛 Jah, täiesti tean, et ongi neid nahaale, kes libisevad läbi elu, küsides vajalikku kraami tasuta vabandusel, et no ei ole raha ja “äkki keegi aitaks plz”, endal need mainitud kunstripsmed plaksumas. Samas on mul endal lausa kaks korda olnud sellist näpud põhjas olukorda. Mõlemal korral läks auto katki peale selle kuu planeeritud suuremaid kulutusi, ilma autota meil elu väga häiritud ja remont maksis mõlemad korrad tugevalt üle poole meie pere kogu kuisest sissetulekust. Ühel korral jäi palgapäevani 3 ja teisel 2 nädalat, arvele umbes 30-40 euri ja no ela! Palvetasin, et laps haigeks ei jääks ega midagi veeeel juhtuks. Siis oli ka minul eelarve piinliku täpsusega paigas ja eesmärk nr 1 oli laps ära toita. Õnneks mul enamasti on varutud sügavkülma liha, konserve, kuivaineid jms, et kui juhtubki midagi taolist, siis pere nälga ei peaks jääma. Ilmselt kui olekski olnud vaja osta mingeid rohtusid, lutipudelit, mida iganes, oleksin pöördunud vanemate või vanavanemate poole, et laenata need 5 eurot. Seega saan aru, et inimestel võib nii juhtuda ja ütleks, et õnnelikud on need, kes seda maailma ei mõista. Kokkuvõte siis see, et jah, iga hädasolija ei ole alati mingi rõve rott, kes on arutult endale lapsi teinud ja nüüd siis ägiseb koorma all. Kunagi arvasin ka, et ei ela küll iial oma elu nii, et enne palgapäeva peab sente veeretama, aga elu teeb oma käike ja päris kindlalt ei saa end lõpuni tunda. Omalt poolt ütleks veel seda ka, et need kaks kogemust on pannudki mind palju paremini rahaasju planeerima ja poes mõtlen praegugi hoolikalt, mida on päriselt vaja ja mis on mingi mõttetu tilulilu, mis võib vabalt maha jäädagi, sest äkki on kuu lõpus seda raha millekski olulisemaks vaja 😉

  5. Mulle tundub viimase sendini planeeritud elu (lastega!) äärmiselt riskantsena. Et siis loodetavasti pole sellises peres nt prillikandjaid – no et kui prillid ootamatult purunevad, siis ei pea palgapäevani poolpimedana elama. Ja et kõigil on hambad erakordselt korras – sest ootamatu hambajuure põletikuga on palgapäevani suht ränk või midagi muud. Vanatädi ei tohiks siis ka surra suvalisel päeval, sest kust siis pärja ja kaastundeavaldusekuulutuse raha võtad, onju.
    Mulle tundub elementaarne, et (lastega!) perel peab mingi kasvõi tilluke sos-puhver olema.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *