Aasta Ema vol 2 ja suvemelu

Nii, mul sai siin vahepeal kool läbi ja olen nüüd ärijuhtimise magister – kraad saavutatud siis Tartu Ülikooli teenuste disaini ja juhtimise õppekaval. Seoses sellega tõotasin pühalikult, et nüüd hakkab mul laste jaoks kohe hirmus palju aega olema ja minust saab lõpuks ometi see tubli ema, kellel ei ole pidevalt kiire. Ja kes saab asjadega hakkama. Mitte nagu selles 5 aastat tagasi kirjutatud postituses, kus ma vist veel ei käinud koolis….

Lapsed ka on öelnud, et ainuke kool kuhu ma nüüd veel minna tohin on autokool 🙂

Aga suvi ja soojade ilmade saabumine leidsid õppetegevusele kiirelt aseained.  Ja nagu mu viidatud postituse all kommentaaris kirjeldatud siis edu võti on harjumustes. Ja no ilmselgelt mul on need õiged harjumused puudu.

Nimelt on meie sõpruskonnas traditsiooniks veeta Jaanid mere ääres telkides (või noh kes telgib, kes elab autokaravanis. Mina olen tavaliselt telkinud). Nii ka seekord. Plaan oli mereäärsesse laagrisse kolida kohe peale lühendatud tööpäeva lõppu. Sellel tööpäeval oli mul päris mitu koosolekul ning tütrel ka jalkatrenn. Poeg on hetkel jalkatrennidest puhkusel sest viibib hetkel Aafrikas isa ja uue venna juures. Seega mul on ainult üks laps hetkel.

Nejlapäevased toimetused nägid mul välja umbes nii:

• Peale esimese koosoleku lõppu lapsele kollane jalkasärk selga ja uksest välja.
• Kiire kohv ja järgmine koosolek.
• Koduvahetus. (Noh see aasta me ei telkinud vaid vahetasime “kodud” parasjagu haagiselamus resideeruva sõbraga).
• Järgmine koosolek.
• sõbra koduga lapsele trenni järele ja suund mereäärde.
• Viimane koosolek juba autost rannamõnude poole loksudes.

Kõik tundus sujuvat kuni märkasinvahepeatuse ajal haagiselamu juures toimetava tütre selga…..

Olgu siis täpsustuseks öeldud, et mu tütre nimi  EI OLE Salam-Silver 🙂

Eks siis õpikoht mulle – Alati õhtul asjad välja otsida – oot ma olen seda ju kuskilt kuulnud…. mhmm….

Mari sai ka juhtunust alles siis teada kui ma ise antud kirja märkasin ja kehtitas õlgu, et ta mõtleski, et mis värk neil lastel seal trennis on, et teda muudkui “Salamiks” kutsuvad.

Nagu eespool siis mainitud, et tegime koduvahetuse – ehk siis seekord saime ka mereääres haagiselamu mugavusi (Wifi, telefonide laadimine, külmkapp, jms) nautida. Mitte, et wifi ja telefonide laadimine kuidagi looduses elamise hüvede hulka peaks kuuluma….

ok telefonide laadimine vast kuulub – ilupilte ja mälestusi jäädvustada ju ikka vaja….

Teine suur suvine seiklus ootab meid aga Juulis. Sõdame tütre, minu ema ja minu venna ning tema pruudiga Ghanasse ja lähme toome Salam-Silveri koju. Nii saab siis suhkrumari ka Aafrikas sündinud väikse vennaga tutvuda. Minul ja emal Septembris aga juubelid tulemas ja need saab siis kenasti Kokrobite Reggare rütmide saatel ette ära tähistatud.

Vahetult enne reisi Maril Soomes jalkavõistlused tulemas – katsun ta sinna ikka õige sägiga saata.

Ise siis katsun ikka üles leida oma säästurütmi ja poolfabrikaatide najalt üle kolida soodsate koduste toitude nng kogumispäeviku soovituste peale. Siis saab Juuli lõpus toimuvat Aafrika reisi täiega nautida.

Enne veel vaja tasuda ka vana võlg ning jagda Liibanoni reisil külastatud Saida linna palestiinlaste linnaosa galeriid.

Nädalavahetusel seikleme-telgime Hiiumaal. Pühap hilisõhtul tagasi ja esmap tütrel Tallinnas reisivaktsiin. Selle logistikaga aitab ema välja, kel sama vaktsiin saada vaja. Ise olen ju esmap tagasi töölainel. Pärnus kollapalaviku vaktsiini saada ei õnnestunud kuigi teenust kirjade järgi justkui pakutakse. Vaktsiini Pärnus pole ja tellida ei juleta – et äkki vaktsiini soovija ei tule kohale??? Argument: “Mul on piletid ostetud ja vaktsiinita riiki ei pääse” ei ole piisav kindlustus, et teenuse tellija ikka kohale ilmub. Niiet see orgunnitakse Tallinnast.