Kuivõrd mind võib lähipäevil reklaamlehtedega linna peal kohata, siis avan veidi selle tegevuse tagamaid. Tõepoolest olen otsustanud kandideerida 2021 Kohalike Omavalitsuste Volikogu valimistel ja seda erakonna Eesti 200 nimekirjas.
Eesti 200 liikmeks astusin 2019 Riigikogu valimiste ajal. Nimelt olid need peale minu Eestisse tagasi pöördumist esimesed Riigikogu valimised ja seega võtsin oma valija rolli tõsiselt ning tutvusin põhjalikult kõikide osalevate erakondade taustade ning programmidega.
Eesti 200 oli sel ajal üsna nooruke (no mitte, et ta praegu teab mis vana erakond oleks aga tuntust juba omajagu kogunud) aga nende pikk plaan mulle meeldis. Sobis see, et ei lahmitud lihtsalt uhkeid lubadusi kokku – no teate küll neid „Kõrgemad palgad“ „Suuremad pensionid ja muud toetused“ mis tavaliselt teoks ei saa, vaid Eesti 200 lubadused olid pigem tagasihoidlikud ning iga välja öeldud sõna taga oli plaan ja selgitus kuidas lubatud saavutada. See konkreetsus minule väga sobis. Seega käisin andsin rahuliku südamega hääle EESTI 200 liikmest kursaõele ja tegin kohe peale valimisjaoskonnast tulemist avalduse erakonnaga liitumiseks.
Olin varasemalt ühe teise erakonna liige ja seda lausa ajast mil veel keskkooli õpilane olin. Aga selle pika aja jooksul oli muutunud nii tolle erakonna nimi kui ka põhimõtted. Seega oli otsus erakonda vahetada kerge.
Minu varasem erakonnas olemise kogemus ei ole just kuigi aktiivne. Olin nimekirjas. Käisin aeg-ajalt mingitel Noortekogu kokkutulekutel aga oma häält kõlama seal panna ei saanud. Seega oli minu üllatus suur kui mulle Eesti200st helistati ja koosolekutel osalema kutsuti. Läksin kohale, et vaadata, mis seal siis räägitakse ja endalegi ootamatult avastasin ennast varsti hoogsalt Linna info ligipääsetavuse teemadel sõna võtmas ja ettepanekuid tegemas.
Aktiivne koosolekutel osalemine ja linna asjade üle arutlemine jättis minusse tunde, et selle seltskonnaga on küll võimalik mägesid liigutada.
Seega kui tehti ettepanek Volikogu valimistel osaleda tekitas küsimusi ainult mõte: „Kuidas ma küll jõuan?“ Hirm oligi just selle eest, et kasvatan ju põhimõtteliselt üksi väikseid lapsi, käin palgatööl ja osalen vabatahtlikus tegevuses ja õpin veel magistriõppes. Et kuhu ma veel selle valimiste möllu mahutan? Samas aga taipasin, et just selliseid aktiivseid ja tegusaid inimesi ongi volikokku vaja ning nägin ka kuidas saan äsja lõpetatud sotsiaaltöö õpingutest omandatut ning nüüd uuel erialal kogutavaid teadmisi linna huvides ära kasutada.
Niiet jah, siin ma siis olen Eesti 200 kandidaat nr 102 Pärnus 😊
Teiste kandidaatide ning programmiga saab lähemalt tutvuda siin: https://eesti200.ee/candidate/subdistrict/Parnu_linn/
Ning kui näete mind linna peal jalutamas ja reklaamlehti jagamas ning soovite Eesti 200 tegemiste või programmi kohta miskit küsida, siis astuge aga julgelt ligi. Vastan meeleldi!