Esimene nädal üle elatud

Täpselt nädal tagasi sai Salam-Silver siis uhkelt kooli saadetud.  Kusjuures paar nädalat varem toimus meil kooliga tutvumine, kuhu läksin koos perega. Peale kooliga tutvumist rääkis Silveri õpetaja klassis natuke õppeaasta algusest ja ütles siis, et talle antud raske ülesanne. Nimelt peab ta ilma lapsi tundmata valima paar last avaaktusele esinema ja luuletust lugema. Pöördumise peale, et vanemad rääkige oma lastega, kes tahaks esineda tõstis Salam-Silver käe. Meie emaga üritasime küll kiiresti poissi veenda kätt alla laskma aga kuigi tagapingis, ei jäänud õpetajale Silveri esinemise soov märkamata. Ma hiljem siis uurisin lapselt, et kas ta TÕESTI tahab aktusel luuletust lugeda. Silver vaatas, min seepeale hämmeldusega – et mis luuletust?

“Õpetaja ütles, kes tahab esineda. Mina tahan. Mina esinen räpiga” oli Salam Silver otsusekindel.

No vot – nii tähelepanelikult siis õpetaja juttu kuulatakse.  Õpetaja ütles “Kes tahab esineda luuletusega” Silver kuulis: “Kes tahab esineda”  – karta on et terve kooliaasta möödub meil nii, et see “ebaolulisem” osa jääb kuulmata. 😛

Aga käsi oli tõstetud ja miskit teha polnud. Veel mõned päevad enne pidu lootsin lisakohustusest pääseda (vaat ma olen ju see laisk ema, mäletate), ja uurisin klassijuhatajalt, et äkki mõni laps on veel soovi avaldanud. Aga ei olnud. Seega ainsa esinejana ei saanud ju enam alt ära hüpata. Ja nii võttiski, minu kakskeelne, puterdav kõnedefektiga laps (keda kehva diktsiooni tõttu veel lisaaastaks lasteaeda taheti jätta) aktusel terve 1B nimel sõna ja luges suure kooli ees oma 4 rida luuletust ära. Ja sai hakkama! OK ok …. ma tegelt olen uhke jah 🙂

Aga tegelt tahtsin ma rohkem sellest liiklemise logistikast rääkida…

Ma olin võtnud töölt septembri algusesse kolm nädalat puhkust, et Silverit kooliteega harjutada. Jah just teie puhkastite suvel ja nautisite päikest – aga mina “puhkan” nüüd! 🙂  Puhkan on jutumärkides kuna tegelikult lisaks lapse kooli saatmisega olen need kolm nädalat ametis hoopis kriminaalhoolduse vallas – no see va kolmas praktika tuleb ju ära teha. Niiet logistika on miskit stiilis – üks laps varahommikul kooli, teine lastaeda, ise kohtumajja tööle. Poole päeva pealt laps koolist ära, siis lasteaeda ja tütrega trenni … ühesõnaga mingi esimesest päevast sai selgeks, et ei ole siin mingit kolmenädalast jalutamist lapse kooli ja kodu vahet vaid laps tuli iseseisvaks õpetada paari päevaga. Muidu lihtsalt ei jõuaks praktika asutuses miskit tehtud.

Esimene päev saatsin ta ikka ise ilusti kooli ning aitasin garderoobis toimetada. Too päev läks järgi lapse isa – hoolimata sellest, et täiskasvanu käis lapsel koolis vastas, tuli Silver ikka koju vahetusjalatsites.

Teisel kooli minemise päeval aga pakkusin poisile võimaluse üksi minna ja üksi tagasi tulla. No tegelikkuses tähendas see seda, et mina luurasin mingi 50m tagapool ja üritasin aru saada, kas laps vaatab ikka teid ületades paremale ja vasakule. Aga mitte s…..i ei näinud. Ise muidugi olin enda arust jube kaval ja üritasin lapsele märkamatuks jääda – endal oli seljas luuretegevuseks ülipraktiline kärtskollane jope.

“Laps läheb esimest päeva üksi kooli jah?” Küsis lõbustatult üks lasteaialapsega mööda jalutav noormees mult keset kõige agaramat luuretegevust :D.  Tegelt positiivne, et möödujad aru said mida ma seal end hoolikalt puu taga varjates piiluda üritasin 😀

Peale tunde siis peitsin ennast paar garderoobi vahet edasi ja jälgisin koju minekut. Silveril naabripoiss samas klassis ja nii vahva oli kuulda kuidas nad siis garderoobis spordi riideid kotti pakkisid ja arutasid, kas vahetusjalatsid peaks nüüd kooli jätma või kaasa võtma.

Ma küll kangesti tahtsin sekkuda ja hüüda, et jäta sussid kooli, võta saapad kaasa, aga nii oleksin ma oma kohalolu reetnud ja seega püsisin vakka. Nii läkski, et kotti pakiti toasussid, jalga jäeti sporditossud ja saapad jäid kooli.

No päris kooli nad ikka ei jäänud. Last jälitama asudes haarasin need ikka kaasa.

Veel enne garderoobist välja minekut õhkas Silver rõõmsalt sõbrale – “nii hea, et me nüüd üksteisele helistada saame!” Mille peale sõber agaralt vastas: “Võtame telefonid välja ja teeme seda kohe!”

Mõeldud, tehtud. Silver võttis kotist telefoni ja helistas enda kõrval seisvale pinginaabrile. Olnud kindlaks teinud, et nad tõepoolest üksteisele helistada saavad, asusid lapsed teele. Mina saapad näpus jälle kaugemal selja taga.

Tegelikult jälitasin last füüsiliselt vaid neljapäeval ja reede hommikul. Sellest nädalast liikleb juba täitsa üksi ning mina hoian tema liikumistel silma peal Põnniradari kella abil. Näen ilusti, mis ajal ning mis teed mööda koolist koju liigub ja ka laps on mulle paaril korral kella pealt helistanud ja rõõmsalt teada andnud, et jõudis ilusti. Eile oli mul elukaaslane kodus sel ajal kui Silver koolist tuli, aga täna toimetas poiss juba täitsa üksi ja oootas kuni mu praktikategevused lõppesid. Mitte, et ma peale praktikat kohe siis talle pikalt koju seltsiks sain jääda. Pigem tormasin kohtumajast ca 15 paiku koju, veendusin, et lapsega kõik OK, siis 16.15 juba lasteaia poole, ja sealt tütre tantsutrenni jne.

Pange vanaemad ka radarile

Tahtsin seda öelda, et mina jälgin küll lapsi selleks mõeldud nutikellaga, aga meenutades neid kadunud marjuliste otsimise lugusid, võiks sarnased kellad ka metsa suunduvatel täiskasvanutelgi kasutuses olla.

Me käisime just elukaaslase ja lastega eelmine nädal seeni ja marju korjamas ning lastel olid kellad käel. No endal oli ikka kõvasti julgem tunne ja ei pidanud neid kogu aeg meetri kaugusel hoidma ja pärast oli ka põnev vaadata kuidas liikusid.