Esmap kui Sahar Marie esimest korda uue lasteaia sõimerühma läks siis mainisin seal kasvatajatele ka, et tore kui saaks selle harjutamise perioodi teha võimalikult lühikese kuna mul sai just puhkus läbi ja abikaasa põrutab ka varsti Eestist paariks kuuks minema.
Selle peale ikka kehitati õlgu, et ikka ei tea ja ei saa lubada ja kõik sõltub ikka lapsest.
No just sellele ma olingi lootnud, et kõik lapsest sõltub. Mu oma on ju lasteaias käinud ja mustlaseluga harjunud.
Esmap jäi siis issi temaga lasteaeda ja ise lippasin tööle.
Teisip samamoodi – viisin pere (mees ja kaks last) lasteaeda ja ise lippasin tööle.
Eile oli mul vaba päev ja ütlesin, et täna jätan lapse seal magama ka. Jälle kehitati õlgu, et alles kolmas päev – ei usu, et ta ikka juba magama jääb. Jätsin Marie sinna ja lippasin koju Silverile süüa tegema, et temaga siis perearstikeskusesse vaktsineerima minna. Nimelt on Ghana perioodil mõlemal lapsel osad Eesti programmi vaktsiinid saamata jäänud. Mingid Tifteeria ja Teetanus.
Silver sai omad sutsud kätte ilma nututa – ütles vaid mõlemal korral “auts – auts” ning pärast andis arstitädi talle kommi. Tegelt tundus lapsele kahe haiget tegemise eest üks komm kuidagi ebaaus diil aga viisaka poisina ta ikka pigistas moka otsast Aitähh ütelda.
Peale seda viisin Silveri tema rühma ja läksin tagasi Sahar Mariega harjutama – selleks ajaks olid nad rühmaga õue jõudnud.
Pärast õueskäiku aitasin oma lapse magamise riidesse toppida ja jäin ise garderoobi ootama juhuks kui ta tõesti magama ei jää.
Kell 12.30 tuldi mulle ütlema, et võin ära minna kuna laps tõesti nii rahulikult jänes Mõmmuga voodis ja ootab und.
Haaaaa! Vaba aeg!
Sebisin siin vabadel tundidel Mariele õuepüksid ning toiduained õhtusöögiks ja tagasi lasteaeda sest kell 3 oli Marie kord oma puuduvad vaktsiinid kätte saada.
Ma kahe lapsega korraga ei kippunud vaktsineerimise kabinetti sest ei teadnud kui valusad süstid on ja kaua nad lohutust vajavad.
Aga ei olnud ka temaga miskit hullu kuigi tädi hoiatas, et üks tema vaktsiinidest on kibe.
Marie sai samuti kommi ja kabinetist välja tuleku ajaks oli nutt otsas.
Korraks läks tuju uuesti haledaks kui Marie vanaema nägi sest Mammale oli ju ikka vaja ära kaevata, mis koledust temaga tehti.
Vaktsineerimispass jäi veel vaktsineerimiskabinetti kuna meie Ghana süstid on nii segased, et pass kirjutatakse arusaadavas keeles ümber ja väljastatakse uuesti.
Lasteaias küsisin, et kas nüüd võib Marie pikka päeva jääda ja sain positiivse vastuse. Niiet täna viis issi mõlemad lapsed terveks päevaks lasteaeda ning mina jõudsin just Tallinna, et tööalaselt veel targemaks saada 🙂
Eile oleks tore olnud sammulugejat omada – täitsa huvitav oleks olnud teada mitu kilomeetrit ma nii maha kõndisin. – 4 korda lasteaeda, 2 korda polikliinikusse, 2 korda kesklinna (poodidesse ja hiljem korra panka ajutist kaarti tegema) 😞
Mobiilis tömba endale selline äpp nagu Moves ja loeb kenasti Sinu eest samme, ytleb ka kui tubli jooksja oled, saab aru kui transpordivahendit kasutad jne. Mul juba mitu aastat ja nii meeldib jälgida, kas liikumisharjumused ikka paigas 🙂