Mulle on mõnda aega juba meeldinud mõte kolida lastega maale või kuskile väikelinna elama. Põhjus, miks ma seda veel teinud ei ole on töö.
Mina, maailma näinud, kogenud ja progressiivne noor inimene – ma ei taha minna maa poodi kassapidajaks. Ma ei taha elada kooruva tapeediga paneelmaja külakorteris kassapidaja palga eest. Ma ei taha manduda.
Kas maal elades saab teha karjääri?
Kui mõelda töökohtadele maapiirkonnas siis esimesena kargabki mulle pähe Konsumi kassapidaja amet. Teisena vallasekretäri amet (aga see “magus koht” on kindlasti hõivatud). Kolmandaks tuleb meelde, et maapiirkondades on veel koolid, lasteaiad, pereast – kõikides nendes kohtades töötamine aga nõuab erialast haridust. Kui ma just ei taha minna kooli või perearsti kabineti koristajaks. Minu turundusteadmiste ning ärijuhtimise kogemusega on neis ametites aga vähe tegevust.
Noored õpivad Kõrgkoolides ärijuhtimist, Infotehnoloogiat jne – see on haridus, millega saaks kena töökoha äriettevõttes. Kuskil linnas.
äriettevõtete valik maapiirkondades on kesisem – on turismitalud, farmid ning jah ehk ka mõned tootmisettevõtted on oma laod ja tootmispinnad püstitanud maapiirkondadesse kus ruumi rohkem käes on.
Seega maal elavad õpetajad, arstid, poemüüad ja vabrikutöölised?
Ma ei suuda ennast selles nimistus kuhugile liigitada. See on üks põhuseid, mis püüan internetiavarused enda kasuks tööle panna. Minu Interneti töökoha loomise projekt on inglisekeelne: www.moneymatterswebsite.com aga mõningaid ideis jagan siin blogis ka.
Tegelikult on ju maa piirkond ideaalne koht loomeinimestele. Miks mitte internetis tegutsevatele loomeinimestele: veebidisainerid, kirjanikud, animaatorid, video monteerijad. Nemad saaksid oma tööd teha ideaalselt kuskil Võrumaa kuplite vahel ja siis tulemust läbi FTP klientidele saata.
Küsimus on sellisel juhul pigem klientide leimisel. Kes paneb otsingumootorid enda kasuks tööle, kes teeb superhead telefonimüüki jne.
Samas oleks ju tore kui valitsus (noh eeldusel muidugi, et riik on huvitatud inimeste kolimisest maapiirkondadesse) panustaks sellise andmebaasi või portaali arendusse, mis ühendaks maa piirkondades tegutsevad loomeinimesed potentsiaalsete klientidega Eestis või väljaspool Eestit. Näiteks Talendid Koju asemel (mis kipub rohkem praktika kohti jagavat) võiks meil olla portaal mis meelitaks välisettevõtteid kasutama Eesti disainerite ja programmeerijate tööd interneti vahendusel.
Eks sarnaseid portaale on ka. Mina tegutsen näiteks Freelancer.com portaalis. Aga ma usun, et õigesti turundatud just Eesti online tööjõudu propageeriv portaal oleks meie inimestele rohkem abiks.
Seal Freelanceris kipuvad hindud oma hindadega kergelt turgu solkima ja uuel tulijal on üsna raske silma paista kogu selle Pakistani ja India massi sees.
Vallakeskused, kes on huvitatud uutest elanikest võiksid aidata loomerahvast näiteks tööruumidega.
Miks mitte panna püsti klubimajja väike kontor (kuhu disainer saab linnast kliendi kohale kutsuda pakkumist arutama) või loometuba disainiprogrammidega varustatud arvutitega (julgustamaks alustama täitsa noori internetiettevõtjaid, kel ehk ei ole kohe raha ostmaks kujundusprogrammide jooksutamiseks sobiva graafikakaardiga arvutit) ?
Niipalju kui mulle Facebooki grupi vestlustest silma on jäänud, siis pereinimestel siiski on huvi elada maal. Jah teatud eluettapis tuiskavad noored linna. Aga see, ei tähenda, et need linna tuisanud noored ühel hetkel tagasi ei võiks pöörduda kui neid selleks julgustada ning kanna kinnitamisel aidata.
Ütleme nii…
Maal või väikelinnas saab elada küll, kui on mingi sissetulek (ei pea tingimata isegi töötasu olema, võib ka nt pension või midagi sellist olla, kasvõi riigilt raha välja pressida). Näen oma tuttavate pealt kogu aeg, saavad hakkama küll, isegi tööl ei pea käima, kui on lisaks sissetulekule ka mingi aiamaa nt.
Ise elan linna lähedal, peaaegu maakohas. Pole hullu midagi. Tööle ikka saan ja lastel on kool ning lasteaed ligidal. Paar poodigi leidub suht jalutuskäigu kaugusel. Aiasaadusigi on põske pista, lisaks olen kala- ja metsamees.
Pole hullu midagi.
Maal tsivilisatsioonist eemal saavad probleemideta elada need, kel võimalus kodus arvuti ja telefoniga tööd teha. Raamatupidajad, projektikirjutajad jne. Lisaks on paljude kontoritööde puhul võimalik teha osaliselt kaugtööd, kontoris käid paaril päeval koosolekutel, ülejäänud aja teed oma tööd kodus arvutiga.
Maa muidugi on suhteline mõiste. Mina elan linnast 20 km eemal, linnaga on regulaarne bussiühendus ja autoga on kesklinna 15 minutit sõitu. Igapäevane linnas käimine ei ole seega ei aja-ega ressursikulu mõttes probleem. Tallinnas on linnaosade vahel liikumine märksa ajakulukam kui siit maalt maakonnakeskusesse sõit. Boonuseks vaikne elukoht, linnulaul, muru, aiamaa ja võimalus näha mitte ühtki inimest kui just ise ei taha.
Enamik maainimesi käib vast lähimas suures keskuses tööl — oma autoga, bussiga või rongiga. Raudteepeatuse lähedus on üpris abiks. Mis puutub Eestis töö leidmisse, siis mina soovitaks hetkel panustada tugevasti araabia keele oskusesse (ilma naljata).
Heh, see kõlab praegu suht nii, et abikaasal on hoopis lootus tööd leida 🙂
Mnjah. Tegelikult, aina rohkem jään viimasel ajal mõtlema, miks põrgu päralt peaks inimene üldse tingimata tööd tegema? Eneseteostus? Unustage õhumüüjate loba sel teemal – ainus eneseteostus saab olla ainult enda ja võib-olla ka perekonna või kogukonna huvides. Palk? Mul ületavad muud sissetulekud kokku juba mitu aastat palganumbri. Ravikindlustus? Isiklikult saaksin selle mõningate asjaolude tõttu niikuinii, ka tööl käimata. Muud nagu laksust pähe ei tulegi… veel.
Ühtlasi annan ka omapoolse töö definitsiooni:
Töö on see, mida teed kapitalisti ja/või riigi heaks, ise saades ainult sandikopikaid vastu.
See, mida teed eelmises lõigus mainitud enda, perekonna või kogukonna heaks, on kasulik ja mõtestatud tegevus.
Noh, eks ta enamusele ikka Palk ole see motivatsioonitegur, miks toole minneakse. Kuigi see eneseteostuse jut pole vaga mystika valdkond ka – nimelt oli minul t2pselt aasta tagasi v6imalus beebiga koju j22da. Proovisingi j22da, kuid miski siiski t6mbas toole tagasi. Nii hakkasin endale vabandusi tekitama, et oh “ma l2hen aint kora vaatan kuidas kontoris asjad on” “oh ma l2hen ainult kaheks tunniks” – enne kui arugi sain olin imiku k6rvalt tagasi tool 8 tundi paevas ja 6 paeva n2dalas….. Algas k6ik sellest, et kodust oli vaja v2lja saada.