Kui kodus kasvab 2 aastane “printsess!”

Nädalavahetusel käisime lastega Maximas, et sealt soodsalt Sahar-Mariele soetada sügisjope. Lasteosakonnas oli muidugi ka muud toredat ning Suhkrumarile jäi silma roosa satsiline Elsa ja Annaga kleit, mida tal kohe vaja oli.

Seletan siis Marikesele, et seda kleiti me küll ei osta. Mari sikutab kleidist ja röögib üle poe “mul on seda VAJA, ma olen PRINTSESS! PLEASE Emme!”

Jaa käitumine oli muidugi eriti pritnsessilik 🙂 See juures oli meie printsessil veel nina kärnas (sest paar päeva tagasi oli vaja ju emme eest ära joosta, mis lõppes ninali asfaldile kukkumisega) ning suu ümbrus kergelt shokolaadine.

Ma ei saa aru, kuskohast Maril see printsessi-vaimustus tekkinud on sest teadlikult mina küll talle roosasid ja pitsi-satsilisi asju pole kokku ostnud. Millest oli natukene kahju ka muidugi, sest kodus polnud Marile ühtegi piisavalt printsessilikku kleiti lohutuseks asemele pakkuda. Jah see konkreetne kleit jäi meist poodi. Sest minu meelest oli see üks täiesti mõttetu riidetükk – üleni sünteetiline ja mingist marlist varrukatega. Muidu oleks võinund ju lapsele rõõmu teha aga no seda kleiti  ma küll ei kujutanud ette, et ta kuskil mujal peale karnevali kannaks.

Mari on meil kusjuures hetkel lausa nii suur printsess, et kui tema käest nime küsida siis on 50-50 võimalus, et vastab “Sahal Mali” ja täpselt sama suur tõenäosus on, et ta ütleb enda nimels hoopis Printsess (Mari keeles Pintsess)

Seelikuid Maril eriti ei ole. Ema küll tol hetkel poes näitas ühte satsilist aga tol hetkel ma laitsin selle mõtte maha, sest arvasin et see vajub tal lihtsalt alla. Hiljem hakkasin natukene kahetsema, et no oleks võinud siis selle seelikugi võtta.

Eile ma läksin siis endale töökingi ostma, sest esmap on puhkus läbi ja taas vaja tööle asuda. Nüüd küll õnneks kodule palju lähemal Port Arturi kaubakeskuses. Ma ei tea mis häda oli mul neid kingi otsida lasteriiete osakonnast aga silma jäi mulle üks puna-roosa satsiline seelik, nende samade Elsa ja Annaga, kes selle Mari poolt Maximas ihaldatud kleidi peal ilutsesid. Puuvillane – ehk siis minu mõistes mõistlikust materjalist. Ok natukene roosat marli-satsi ka kaunistuseks aga muidu ikka normaalne puuvillane seelik. Pikalt mõtlemist ei olnudki niiet kingade asemel tuli minuga koju hoopis üks printsessile sobilik seelik. Või noh nii ma arvasin, et see seelik võiks minu “printsessile” meelt mööda olla. Oi küll ma olin põnevil kui Sahar Mariele lasteaeda järgi läksin ja rääkisin talle, et tal nüüd kodus printsessi seelik ootamas on. Lootsin näha lapse silmis siirast rõõmu aga sain tünga. Marie vaatas seelikut ja teatas, et see pole mitte kleit vaid hoopis aluspüks. Seega keeldus ta seda esimese hooga sukkpükste peale tõmbamas. Normaalne – 13 euri ja tema arvab, et sai endale hoopis aluspüksid!!!

Järgmine kord kui Marile riideid ostma lähen, tuleb ikka tüdruk kaasa valima võtma, muidu astun jälle ämbrisse.