Kui ma laste ning emaga neljapäeva pärastlõunal Liibanonis lennukile istusin, arvasin, et nüüd ootab ees sujuv kojusõit ning seiklused on selleks korraks läbi.

Tühjagi.

Lennukis kohad sisse sättinud tegi Salam-Silver sõprust tema selja taga istunud meesterahvaga. Sahar- Mariel oli lõunauni vahele jäänud ning tema oli pisut pahuras tujus, mida ta väljendas keeldumisega lennukitoolil paigal istumast. Ometi peavad nii õhku tõusu kui maandumise ajaks kõik reisijad olema turvarihmadega kinni.

Kui aga lennuk väravast lennuraja poole liikuma hakkas suigutas õhusõiduki kõikumine koheselt Marie unele ja rabelemine asendus vanaema süles norskamisega.

Kas lennukil viibib arsti?

Ühel hetkel kostus lennuki kõlaritest kutsung, et kui reisijate hulgas viibib arst siis andku ta endast kohe meeskonnale märku. Selle peale tõusis Salam-Silveri värske sõber püsti, identifitseeris ennast arstina ning läks stjuuardessiga lennuki tagumiste toolide juurde kaasa.

Me olime juba õhkutõusmise rajale taksotatud aga start jäi ootele. Kümmekond minutit hiljem alustas lennuk veeremist tagasi alguspunkti, et “haigestunud reisija” saaks väljuda.

Ma piilusin aeg ajal uudishimulikult tagumiste toolide poole, kus murenägude asemel paistsid pigem lõbustatud reisijad. Mõne aja pärast sammusid lennukilt maha kaks rõõmsas tujus noormeest minimaalse pagasiga. (Ühel oli fotokas kaelas, teisel mitte midagi)

Oma kohale naasnud arstilt uurisin (ta oli juba Salam Silveriga nii suureks sõbraks saanud, et ei tundunud väga imelik uudishimutseda), mis juhtus ning sain teada, et ei mingit terviseriket ning üks noormeestest soovis viimasel hetkel lennult maha jääda kuna tema tüdruk, ei reisinud kaasa ja ta otsustas “Romeot mängida” (arsti sõnad). Niiet meditsiinilist põhjust tegelikult ei olnudki ning arst laiutas käsi, et proovis mis ta proovis aga noort “Romeot” tal ümber veenda ei õnnestunud. Miks aga maha läks kaks noormeest ma ei saanud teada.

Aga, ega viivitus siis sellega läbi ei olnud.

Terrorismi kahtlus: Mis omanikuta see maha! Äkki on lennukis pomm?

Nimelt tekkis lennumeeskonnal kahtlus, et mehed võisid olla lennukisse käsipagasina pommi sokutanud – sest miks muidu nad ei tahtnud meiega koos õhku tõusta. Esialgu teeseldud terviserike ning selgitus maha jäänud tüdruksõbra kohta ei olnud kuigi julgustavad. Liiatigi väitsid nad maha minnes, et neil ei ole käsipagasit.

Seega ei saanud meie lennuk startida enne kui iga reisija oli identifitseerinud meeskonnale oma pagasi. Mis omanikuta see maha! Kuivõrd küsimused “Kelle pagas on see ja kelle kott on see” esitati Inglise ja Türgi keeles oleks üks sinine kohver juba maha tõstetud, sest sellele ei paistnud omanikku leiduvat. Aga siis tõlkisid osad reisijad meeskonna küsimused ka Araabia keelde ja hõikasid need üle lennuki ja nii leidus ka “sinisele kohvrile”omanik ja pagas sai lendu jätkata.

Kogu see pagasi tuulamine võttis umbes tunni, ning kui siis piloot teatas, et saame lendu jätkata ja õhusõidukit uuesti rajale taksotati aplodeeris kogu reisiseltskond tormiliselt.

Aplausi peale ärkas Sahar-Marie (kes kõik see aeg oli mõnusasti vanaema süles põõnanud) iluunest ja naeratas võluvalt. Taibanud, aga et seekord ei plaksutata tema graatsiliste tantsusammude peale, sulges ta uuesti silmad ja jätkas puhkamist.

Üks tüdruk aga jama kui palju!

Kuigi, mitmed reisijad pidid edasi kiirustama Istanbulis järgmistele reisidele paistsid kõik siiski mõistvat, miks oli ülioluline pagas uuesti läbi vaadata. Sest tõesti – no mis põhjus on maha jäänud tüdruk lennuki peatamiseks?

Või miks ühe tüdruku pärast läks maha kaks noormeest? Nad pidid ju teadma, et odav see lõbu neile ei saa olemas ja et põhjustavad lennukitäie inimeste hilinemise Istanbuli.

Ka meie taga istunud arst ütles, Istanbulis mahamineku järjekorda oodates, et tema edasilend on 45 minuti pärast ja üks proua ütles enda boarding algavat lausa 10 minuti pärast.

Istusime ema ja lastega heaga toolidele maha ja lasime kiirustajatel kiirustada – meie edasilennuni oli ju lausa 20 tundi.

 

 

Eksinud taksojuht ja Royal Inci Airport Hotell

Kuivõrd vahemaandumine oli pikk ning 20 tundi kahe väikse lapsega lennujaama toolidel pikutades veeta ei tahtnud, olin broneerinud Hotelli

Maksin meie 4-liikmelise seltskonna eest 33 Eurot ja sain magada üsna lennujaama lähedal mugavas toas. Hommikusööki anti ka. (Mingil hetkel sooviti meil seal ka Eesti Keeles head isu – mis pani meid koheselt järgi mõtlema omavahelise jutu sisu ja valjuduse üle).

Ütleks, et selle raha eest täitsa korralik hotell. Seda ma teadsin, et tegemist on üsna uue hotelliga ja taksojuhid ei pruugi teda nime järgi teada – niiet mul oli näpus ka aadress ja kaart lennujaamast hotellini. Aga taksojuht oli “nii eksinud nii eksinud”, et ei leidnud hotelli kohe ka nende juhtnööride abil ja keerutas endale Istanbuli peal raha juurde.

Salam Silveril tekkis janu ja ta koputas taksojuhi õla peale ning küsis Eesti keeles- “Onu palun juua”. Kummalisel kombel sai juht temast aru ja ulatas oma vee pudeli. Sellest liigutusest sai innustust Sahar Marie, kes ka kohe taksojuhi õlale koputas ja küsis “Onu, kommi!” Temal aga nii hästi ei läinud kui vennal ja pidi õhtu ikkagi kommideta veetma. 🙁