Kuidas me Ghanasse kolisime – pildireportaazh vol. 2

Pildimaterjal Mauritaaniast ja Malist!

Kaamlitega on nagu miraazhiga — sina lähed lähemale, aga tema liigub eest ära. Kaamlid ja miraazhid ei ole eriti seltskondlikud ning mingil momendil nad lasevad sootuks varvast. Kuni viimase hetkeni üritavad nad sind vastu vaadata stiilis “mis jõllad, paks” või midagi sellist.

Maantee kaamleid ei sega. Keegi on keset kõrbe musta triibu vedanud — no ja mis siis. Liiva on ju piisavalt. Ja kõrbetarna. Tahan, näsin tarna; tahan, lähen üle musta triibu; tahan, jõllitan vastu. Aega on mitte nagu muda, vaid nagu liiva.

Päris nii ei olnud, et “kargan vabal ajal prügikasti”, aga kõrval asuvasse, marokaanide peetavasse söögikohta see loom ka einestama ei tulnud. Meie läksime. Muuhulgas sõitis hetk hiljem meist mööda KuduExpeditions ja paar tsiklivenda ei pidanud isegi paljuks käppa visata.

Kes on Aafrikasse eesliks sattunud, peab teatud asjadega arvestama. Näiteks sellega, et ta ei saa kunagi teada, miks talle kaigast antakse. Ei loe, kui kiiresti või aeglaselt ta enda koormat veab, üks on kindel: kaigast ta saab. See on nagu mingi rutiin eeslimehele: tõsta kaigas ja äsada. Ilma mõtlemata, ilma mingi põhjuseta. Tõstad lihtsalt käe ja udjad. Kes liiga palju mõtleb, see eeslimeheks ei saa — kindel värk.

Enne seda, kui me skorpioni leidsime, leidsid külaelanikud meid. Tulid paari kaupa uudistama ja kaduud küsima. Me tavaliselt ei kaduutanud, st ei jaganud kingitusi. Näiteks põhjusel, et kui sa ühele annad, pead teisele ka andma, aga neid teisi on enamasti 10…20, mis teeb asja keeruliseks. Seekord me neile lõpuks midagi andsime. Aga suhteliselt täbar on autosse pakkida kogu oma matkavarustust, samal ajal kui mingi kamp pealt vaatab ja silmadega seda kõike sööb. Sa oled valge, sulle on PANK otsaesisele kirjutatud ja sul tekib asju iseenesest juurde, liiatigi sul ei ole kõiki su asju niikuinii vaja — niimoodi paistad sa aafriklaste poole pealt vaadates. Piinlik lugu, mida kuidagi ära seletada ei anna.

Tegelikult me ei tahtnud üldse külade läheduses ööbida, aga ükskõik kui tühja koha peale me öösel oma telki üles ei pannud, hommikul leidsime ikkagi ennast küla külje alt.

Tegime stopi. Enne pimedat ja pärast tolmu. Kallasime kanistrid paaki ja asi tahe.  Läksime öiste sõitude graafikusse tagasi, sest me arvasime, et meil on kiire. Mauritaania ja Mali maastikud on ilusad. Punased. Kiltmaadega, kohati poolkõrbelised, kohati savannidega. Kui ise sinna satute, katsuge nii ilusaid kohti ikka päevasel ajal läbida.