Pole mingi saladus, et kasutan tihti lapsehoidja teenust. Tööpäevad ju kestavad mul suvel kella 21ni ning tihti rakkes ka nädalavahetustel samas kui lasteaed töötab ikka E-R ja 7 – 18.00
Ma olen mõelnud küll, et igas linnas võiks olla vähemalt üks selline lasteaed, mis töötaks ebatraditsioonilistel aegadel. Ma muidugi ei arva, et sellises lasteaias võiks lapsed siis viibida mingi 7 päeva nädalas ja poole ööni. Oh ei! Sellises lasteaias võiks lapse aiagraagik järgida lapsevanema töögraafikut. Noh et kui lasteaed ise olekski avatud 24/7 siis võiks süsteem olla umbes nii, et lapsevanem esitab iga kuu lasteaiale oma kinnitatud töögraafiku ja vastavalt sellele koostataks lapse lasteaias käimise graafik. Selline graafiku esitamise nüanss oleks siis oluline seetõttu, et lapsevanemad ei hakkaks pikalt avatud olevat lasteaeda ära kasutama ja ikka ise ka oma pesamunadele aega leiaks….
Oeh…. nüüd läks unistamiseks…!
Tegelikult tahtsin ma oma tänasest päevast rääkida!
Tänane plaan oli võimalikult palju aega veeta lastega õues. Aga see plaan läks veidu luhta – eriti just selles osas, mis hommikupoolikut puudutas.
Nimelt läheb mu laste lapsehoidja uuest nädalast laagrisse kasvatajaks ja mul oli kiirelt asemikku vaja. Kuna suvisel ajal on tööd palju, ei olnud ka Agentuuril, millega koostööd teen kohe kedagi võtta.
Nii läkski, et lastega õue minemise asemel hakkasin sõbralistile kirjutama ja kuulutusi postitama – lähenes ju esmaspäev (mil on mu järgmine tööpäev) lausa kohutava kiirusega.
Kuulutused postitatud – hakkasin oma telefonis postituste lehtedele “refreshi” tegema. Ei miskit.
Lastega õue jõudsin ma alles kella 1 paiku, mil ma muidu oleks plaaninud juba tuppa tulla, et Marie lõunaunne sättida.
Nii läkski päev täiega nihkesse. Pärastlõunal aga hakkas kuulutuste peale lõpuks kõnesid tulema ja ma rahunesin maha.
Täna oli ka üürimakse päev ja nii võtsin lapsed näppu ja sammusin ranna poole, kus teadsin olevat lähim pangaautomaat. Minu korteriomanik on ise ka ranna lähistel tööl niiet kõik klappis ideaalselt. Veetsingi lastega rannas aega seni kuni korteiomaniku töövahetus algas ja käisin üürirahaga tema poolt tagasiteel koju läbi.
Seal aga teatas toidulõhnade peale Salam-Silver ” I am so hungry!” (Ma olen nii näljane) – nii ei jäänudki muud üle kui peale üürimakset järjekorras koht sisse võtta, et süüa-juua osta. Silver hakkas kohe järjekorras kaaskannatajatega suhtlema – seletas, et tal on kõht tühi ning näitas, et muuhulgas on tal ka raha. 20 senti oli tal siis näpu vahel. Kui tuli minu kord tellimus sisse anda ulatas Silver kassatädile püüdlikult oma 20 senti. 😁 See jäi jotsiks – ma maksin kaardiga!
Natuke tuli söögi saamist oodata ning selle aja peale sai omad portsud kätte paar meie ees varem oodanud klienti. Silver teatas leti ees teenendajale see peale sõjakalt “kuule mul on ju ka kõht tühi!” 😂 Tundus, et selgitus töötas, sest järgmisena oligi meie kord oma toiduports kätte saada.
Lapsed nägid söögikohas ka laude-toole ning tahtsid kohe sinna sööma jääda. Aga ma suutsin nad ikka koju meelitada. Oli ikkagi suht väsitav olnud lastele mööda batuute ja muid atraktsioone järele joosta.
Ahjaaa muideks – meie rannalähedane üürikas jääb septembri alguses vabaks, sest kolime siis oma ostetud koju. Seega kui sulle meeldiks elada Pärnu rannas vanemat tüüpi ning üsna soodsas kolmetoalises ahiküttega korteris siis anna endast märku! Siin on ka vahva tagaaed ning grillinurk ja suveks välja ei visata!
Meie tänane õhtupoolik pildis
