Mustlaslaste Elu

Ei saa salata, et minu lapsed on parasjagu vintsutusi saanud:  3 aastane ja 1.5 aastane – kumbki sündinud Eestis, elanud SUURE OSA oma elust Lääne- Aafrikas, nüüd jälle Eestis. Silver on reisinud isaga ka Liibanonis.

Aafrikas käis Silver eelkoolis, Mariel oli hoidja.

Peale seda kui tagasi Eestis olles töö leidsin komandeerisin lapsed kaheks nädalaks tädi juurde Raplamaale, kus nad käisid lasteaias. Sealt naasnuna on meil kodus lisaks vanaemale lastel silma peal hoidnud erinevad hoidjatädid ja nüüd on nad jälle lasteaias. (Suhkrumari sai ametlikult lasteaia ealiseks alles 3 päeva tagasi).

Pole siis ime, et ükskord meid külastanud sugulase nalja peale Silver oma koti pakkis… 🙂

Nimelt hakkas sugulane rääkima (äsja Raplamaa komandeeringust tulnud ) Silverile sellist vigurijuttu:

“Noh Silver nüüd tuled minu juurde Lavassaarde…oled nädalakese seal…käid lasteaias….”

Silver ei kostnud selle jutu peale midagi. Läks võttis hoopis kilekoti ja viskas sinna sisse natukene riideid, mõned mänguasjad ning lohistas koti esikusse…. Valmis minema ta oligi. 🙂

Niiet nagu ma arvasingi läks lasteaia ellu sukeldumine neil ludinal. Ei mingit nuttu ega emme igatsemist. Esimesel päeval läksime harjutama vaid kaheks tunniks ning kui siis äramineku hetkel kasvatajatädi Silverile “ta-daaa” lehvitas, arvas Silver, et hüvastijätt on hoopis mulle mõeldud ning keeras ümber ja lehvitas mulle hoogsalt koos kasvatajaga “Ta-daaa”! Tüng! Ma võtsin nad siiski endaga kaasa….

Niiet jah lasteaed ei olnud katsumus – palju suurem katsumus on kolm kodust ööd ilma kaisukala Nemota, kes lastehoidu jäi. Tähendab, loodetavasti ikka jäi sinna ja me saame ta sealt kenasti Esmaspäeval kätte…..

Uue, säravpuhta Nemoga Silverit ei lollita. See on meil olemas ja see lükati eile öösel põlglikult tagasi.

Silver tahab hallikat,  enda ära lätsutatud, kes teab mis baktereid täis,  Aafrikas ja Liibanonis reisinud Nemot!

Nemoga Kokrobite rannas