Kunagi kui ma veel Pärnu ranna kandis elasin siis üks sõber uuris mu käest, et kus mul lapsed lasteaias käivad. Vastuse peale, et praegu Põnnilas (eralastaed) aga vasrti loodan Tammsaarde või Kesklinna omasse panna. Uuris sõber edasi – aga miks just selline valik. Mina vastu – et noh hea lähedal ju. Seepeale põrutas sõber: “Einoh, kas sa paned nad siis Vene kooli ka, sest see on kõige lähemal sulle?”
Siis ma arvasin, et vist ikka ei pane – muid koole ju ka lähedal (Vanalinn, Kuninga). Aga vot teate mis? Ma panengi lapsed Vene kooli! Vene koolina on Pärnus tuntud siis Pärnu Tammsaare Kool. Nimelt on seal tõesti varasemalt toimunud vaid venekeelne õpe. Aga nüüd juba teist aastat alustab seal ka eestikeelne klass.
Kusjuures Tammsaare ei ole meie lähim kool. Arno süsteem ütleb kooli kauguseks 700m. Samas Pärnu Eliitkool Kuninga asub vaid 450m kaugusel. Kuninga kool on veel selline kool kuhu pääsemiseks nii mõnedki lapsevanemad sissekirjutust muudavad – sest no nii hea kool on.
Aga vot, mina kes ma ei peaks sissekirjutusega sahkerdama ja elan täitsa ausalt kooli lähiümbruses oma last sinna ei saada.
Noh, esiteks ei ole mu laps väga eliitkooli materjal – ta on logopeediline, lisaks probleeme keskendumise ja tähelepanuga. Ametlikku diagnoosi pole aga juttu on olnud küll siin ATH tunnustest ja hüperaktiivsusest. Muidugi laste psühhiaater ütles, et temperamendis ka palju kinni. Talle soovitati isegi Õppenõustamiskeskuse poolt lausa 12 õpilasega tõhustatud toe klassi, mis alustab sügisel Mai koolis. Aga see meie jaoks kauge – ei taha mina seda tuulepead veel bussidega linna peale seiklema lasta.
No vot – sellisel juhul ju 26 õpilasega linnakooli tavaklass on ju kindel ei. Tammsaare kooli eestikeelsesse klassi võetakse aga maksimaalselt 18 õpilast. Mis minu jaoks oli suur pluss – vaid 6 õpilast rohkem kui Tühustatud Toe klassis. Lisaks jättis kooli personal infopäeval tõsiselt mõnusa ja sooja mulje. Infopäevale sinna kooli suunaski mind minema Pärnu Linna kaasava hariduse spetsialist kui olin talle Salam-Silveri kooli minekuga seonduvaid muresid kurtnud.
Ma tundsin Tammsaare koolis, et seal tõesti oldi mu lastest huvitatud. Ilma Rajaleidja sekkumiseta hakati mulle kohe pakkuma individuaalset õpet, räägiti õpiabi pikapäeva rühmast, kus tegeletakse just nende aspektidega, mis rohkem raskusi valmistavad. Salam-Silveri puhul oleks see siis eesti keel. Jah ma saadan oma lapse nn Vene koolo Eesti keelt õppima. 🙂
Kool ise muidugi ka värske remondi saanud ja väga uhke – näitasin lapsele siseruumides tehtud pilte ja koheselt oli poiss koolivalikuga nõus, kuigi algselt tahtis naabripoiste ja sõpradega koos Kuningasse minna. Nüüd on ta aga uhke Tammsaarekas ja valikuga igati rahul. Kooliteed oleme ka harjutanud juba – tundubki kuidagi mõnusam ja turvalisem mööda majadevahelisi väiketänavaid sinnapoole liiklemine kui üle ringristmiku Kunina tn kooli saatmine.
