Kokrobite rannast tagasi linnas võtsime esimeseks külastatavaks punktiks Ülikooli botaanikaaia. Sellega läks muidugi nii, et kuna võtsime lapsed kaasa, siis mina botaanikaaias ringi tatsata ei saanud. Aga pole hullu – ma seal seigelnud mitmel korral varem. Niiet Legonis kujunes siis nii, et Ema ja vend jalutasid botaanikaaia metsarajal seni kuni mina veetsin aega sealsel mänguväljakul.
Lapsed said mänguväljakul sõbraks ühe botaanika aia töötajaga, kes pakkus, et võib saata kellegi banaane tooma ja siis saab ahve toita. No seda ei lasknud me endale kaks korda ütelda. Selleks ajaks jõudsid ka ema ja ven oma seikluselt tagasi ja said samuti pärdikule banaani pakkuda.
Ootamatult küsiti seal meie kädistamise peale: “Kas te räägite Eesti keeles?” Olgu siis öeldud, et see küsimus tuli siis Eesti keeles.
Väike looduse nurk kuskil Lääne -Aafrika riigi pealinna ääres oli küll viimane koht, kus Eesti keelt kuulda lootsin.
Jalutuskäigul botaanika aias rõõmustas mu peret enim kohtumine sellise põneva taimega nagu Häbelik Mimoos. Selle taime eripära on siis, et katsudes tõmbuvad lehed krimpsu – justkui taim häbeneks.
Järgmine seiklus ootas meid Ghana Lääne regioonis.