Täna tahan teiega jagada oma unustamatut kogemust, kuidas ma koos venna ja meie emaga külastasin Ghanas asuvat väikest linna Ada-Foahd ja veetsin öö Marantha rannalaagris palmilehtedest liivapõrandaga hütis, mis asus kitsal maaribal jõe ja ookeani vahel.
Kogu seiklus algas juba pealinn Accrast, kui me otsustasime kasutada kohalikku ühistransporti, et jõuda Ada-Foahsse. Bussi täitmiseks kulus korraldajatel meil peaaegu 3 tundi, kuid see oli väärt ootamist ja buss, mis meil õnnestus kohalike abiga lõpuks leida ei olnud tegelikult Ada Foahsse vaid piirilinna Aflaosse suunduv. Vahepeal olime jõudnud istuda ka sootuks vales bussis – sest ega vahet pole ju kas tahad sõita Ada Foah-sse või Akim Adasse? Sarnaselt kõlab, siis võib lollile valgele pileti müüa küll….
Bussist väljusime mõnikümmend kilomeetrit enne Togo piiri Ada Foah teeotsas. Sealt värbasime takso, et sõita kohta, kus meid oli ootamas paadimees, kes viis meid meie laagripaika. Teine võimalus oleks olnud sõita mootorratta-takso tagaistmel sinnani, kus vesi vastu tuleb, ja siis jalgsi edasi minna. Kuna reisisime koos emaga, otsustasime valida lihtsama viisi ja kasutasime taksot ja paati.
Kui jõudsime Ada-Foahi, meid tervitas sooja päikesepaiste ja võrratu merevaade. Meid viidi meie ööbimiskohale, mis oli traditsiooniline palmilehtedest hütt mere ääres. Hütt oli lihtne, kuid võlus oma autentsusega. Põrand puudus, kuid me tundsime end seal nagu osa loodusest.
Laagripaigas kohtusime 4 sakslasega, keda ka algselt taheti majutada meie 8 kohalisse hütti, kuid kellele lõpuks siiski eraldi onnike leiti.
Õhtul sõime koos õhtusööki ja vahetasime reisimuljeid. Selgus, et ka sakslased olid samuti käinud Kakumi rahvuspargis seiklemas ja kasutasid ka sealset majutust. Üks põnev võimalus, mille meie seltskond proovimata jättis, oli ööbida keset džunglit spetsiaalses puuonnis, mis võimaldaks lähemalt tutvuda džungli loomadega.
Kuigi see tundus ahvatlev, kuulsime sakslastelt kes selle seikluse läbi tegid, et nad ei saanud sel ööl eriti magada, sest ainus loom, keda nad kohtasid, oli suur boa madu. Seetõttu ootasid nad hommikut, mil kohalikud neile järele tulid ja nad džunglist välja viisid. Kuuldes nende seiklusest, oli meie grupil väga hea meel, et me sellest loodusega lähemalt tutvumise võimalusest loobusime.
Olgugi, et me ei näinud džunglis ööbides boasid, jätsime endale siiski unustamatu mälestuse Ada-Foah’s veedetud ööst palmilehtedest hütis ja sõpradega jagatud lugudest ning seiklustest.
Õhtune lõke jõekaldal, trummi löömine ja tants selle ümber on kindlasti kõrgpunkt, mis teie reisi eriti meeldejäävaks tegi. On imeline, kuidas muusika ja tants võivad ühendada inimesi erinevatest kultuuridest ning luua unustamatuid hetki. Ema ja vend osalesid trummi mängimises ja mina lõin kohalikega ümber lõkke tantsu.
See, kuidas teie ümber lõkke moodustati kolm trummi ja kaunis vokaalne kooslus, kujutab endast tõelist kultuuridevahelist ühendust ja jagatud rõõmu. Sellised hetked rikastavad reisikogemust ja jäävad meelde terveks eluks.
Enne ära sõitu sai tehtud suplus Volta jões, ei saa öelda, et karastav – jõevesi oli soe kui supp 🙂
Meie lühike reis Ada-Foahi oli täis seiklusi ja ilusaid loodusvaateid. See oli suurepärane viis veeta aega perega ning kogeda Ghana rikkalikku kultuuri ja loodust. Soovitan kõigil, kes otsivad unustamatut reisielamust, külastada seda kaunist paika ja ööbida palmilehtedest hütis ookeani kaldal.
Ada-Foah jättis meile unustamatu mälestuse ja soovime kindlasti tulevikus tagasi tulla, et avastada veel rohkem selle imelise piirkonna võlusid.
-
- Adah Foah seiklus.
