Kõik algas sellest, et erakonna kaaslane kutsus mind pühapäeval Jõulumäele tervisekõnnile. Lapsed pidi olema sel päeval isa juures, boyfriend suvilas puid lõhkumas ja seega jalutuskäik Jõulumäel klappis mulle kenasti.
Ootamatult hakkasid plaanid aga muutuma. Tütar teatas, et tema tahab samuti poliitikasse tulla ja BF arvas ka, et pühapäevane ilm oli mõnusam kõndimiseks kui puude lõhkumiseks.
Nii me seal siis meeste tervise kuu puhul jalutasime.
Rajal kõndides aga ei suutnud ei mina ega mu kallis elukaasa mööda vaadata raja ääres ilutsevatest uhketest seentest. Nimelt olime Augusti lõpus ja Septembris korduvalt väisanud Pärnumaa parimaid seenepaiku ja tagasi tulnud üsna kesise saagiga. Peale pikka põudu ei olnud mingeid seeni. Nüüd aga seen seene otsas ja seda keset käidavat tervisespordi rada mismõttes? Seeneämbrit meil kaasas ei olnud ja noh tegu oli ka avaliku sprodiüritusega seega alguses me pidasime ikka vastu.
Aga ca 1 km enne raja lõppu komistasime kolletava seene perekonna otsa. Kukeseened need ei olnud. Me neid kollaseid seeni ei tundnud, aga pilku nad püüdsid piisavalt, et peatuda ja lähemalt uurida. Kollaste seente vahetus läheduses leidsime aga ka tuttavaid metsaande. Mõnusad väiksed männiriisikad.
Ilusad, noored, ussitamata.
Ja nii saigi boyfriendi jopest seenekorv ja ununes mõneks ajaks meid rajalt tagasi ootav korraldajatiim. Korjasime need männiriisikad üles. Enda kaitseks ja korraldajate ees vabandamiseks ma siiski ütlen, et me korjasime üles ainult need seened milledele me keset rada sõna otseses mõttes otsa komistasime ja suuri trajektoorist kõrvalekalded ei teinud (loe: liiga palju aeg ka ei kulutanud). OK, viimaseks jäime ikka. Kui oma osalussilte ära andsime küsiti, kes peale meid veel keegi rajale jäi ja olime sunnitud tõdema, et rohkem selliseid segaseid, kes keset spordiüritust seeni korjama hakkavad ei olnud.
Võiseened?
Kollastest seentest tegin pildi ja hakkasin kodus sümptomeid uurima. Kõik viitas võiseentele: paks jalg, pealt limane, keskelt lohkus, ja noh loomulikult kollane.
Võiseened olevat aga väga-väga head seened ja kuna mul järgmine päev oli kenasti puhkus alanud siis sõitsime tagasi. Rada aga oli juba suures osas üles korjatud ja nii oli sama kollaste seentega platsikest üsna raske üles leida. Otsingute käigus leidsime aga hulgaliselt männiriisikaid ja oli selge, et minu pughkus enne koolipäevade algust jätkub kupatamisega.
Leidsime ka kollased seened aga need jäid meist siiski kasvama. Ei usaldanud oma silma ja wikipediast loetud seenetarkust, et võõrad kolletajad üles korjata.
Kes teab mis seened need on?
Kusjuures sarnaseid seeni nägime mõned nädalad tagasi ka Sindi rabas kui elukaaslase koeraga jalutamas käisime. Siis eraldas meid seentest kraav. Tegime kiire matemaatika ja hindasime tõenäosuse, et peale elukaaslase ülekraavi hüpet ma koera kinni hoida suudan nulli lähedaseks ja nii pidime piirduma vaid pildiga.
Seenepirukas
Mida küll aga seenelaariga teha? Eriline kokk ja marineerija ma ju ei ole. Seenekastet muidu olen varem teinud aga seekord isutas miski muu järele. Erirti kuna tean, et lapsed seenekastet ei söö ja kaasa oli ka töö asjus Tallinnasse sõitmas.
Seega võtsin julguse kokku ja tegin hoopis kooki. Tähendab pirukat – kuna on soolane.
Aluseks sai see retsept: Kodukrati Seenepirukas
Aga ma muutsin ka omajagu. Nimelt ühes teises retseptis tehtis seenepirukat toorjuustuga, siis täiendasin Kodukrati retsepti ja valasin seened ka torojuustuga üle. Üheks põhjuseks, miks toorjuust käiku läks oli muidugi ka see, et peale kupatamist ei olnud seenesaak pooltki nii uhke ja ma kartsin et ei täida pelgalt männiriisikatega põhja ära. Täpselt samal põhjusel sai täidisesse lisatud ka üks väiksem suvikõrvits, mis mind poes nii kutsuvalt vaatas.
Ja praeguseks võin öelda, et hakkama sain – kook on ahjust väljas, maja ei põle ega midagi ning esimesed koogilõigud on ka edukalt pintslisse pistetud. Homsest algab õppesess ja kuna Kolledzis endiselt toitlustust ei ole, siis ilmselt lahendab mu tänane küpsetis ka homse loengute vahelise lõuna mure.
