Selle sügise suur-sündmus oli kahtlemata Salam-Silveri kooliminek. Valmistusime selleks terve suve – ostsin jupphaaval kooli asju, harjutasime kooliteed, kujundasime kodu. Ema toetas õppetööks vajaliku mööbliga.
Puhkuse võtsin siis Septembri kolmeks esimeseks nädalaks, et Silveri koolirütm sisse harjutada. Puhkuse ajal käisin ise aga kriminaalhoolduses hoolega oma viimast praktikat tegemas. Kõik sujus.
Eile kirjutas juht aga mulle Teamsi ja uuris, et kas ma juba tööl tagasi või on veel viimane puhkuse päev.
ÄÄÄÄ uuupps….paanikaosakond….
Nojaaa …. vot sellega läks veidi nihu – nimelt suures praktika ja Silveri kooli harjutamise tuhinas olin jätnud sisse andmata oma õppepuhkuse avalduse. Enda arust justkui tegin – aga no puhkusegraafikusse seda ei ilmunud ja töötajate Intranetis ilutseski minu nime taga et puhkus lõpeb 22.09.
Nii ei jäänud muud üle kui töö arvuti kooli kaasa võtta ja loengu kuulamise vahel vastata kolleegide küsimustele ja selgitusi jagada, miks mõned asjad alles hilisõhtul tehtud saavad. Õnneks oli täna koolis lühike päev. Juba kolmest sai vabaks ja nii õnnestus tunnike kodukontoris toimetada enne kui oli aeg minna ning liigutada tütar lasteaiast tantsutrenni.
Kaugtöö tantsukoolis
Tavapärase jooksu ja rannas jalutamise tiiru asemel, millega olen siiani Mari tantsutunni ajal tegelenud, istusin siis saali ukse taha maha ja toimetasin raportite kallal. Selles mõttes on Elisas ikka mega hea töötada – asukoht ei sea mingeid piire ja kontor on seal kus on interneti ühendus.
Hommikul kui olin siis ühe lapse kooli poole saatnud ja valmistusin teisega lasteaeda tuiskama, tuli viimasel hetkel meelde, et lisaks arvutile võiks kotti visata miskit konspekteerimise jaoks. Jah ma olen see vanakooli inimene, kes ei klõbista konspekte arvutis teha vaid eelistab asju läbi kirjutada. Nimelt minu kogu õppimine selles seisnebki – panen korra kirja ja siis ongi kirja pandu ka kohe peas. See, et käsitsi kirja pandud tekst loetav oleks ei oma absoluutselt mingit tähtsust kuna olukordi kus mul oleks vaja tekst korra uuesti üle lugeda väga ette ei tule. Ainult siis on piinlik kui mõni kaastudeng eksamiks valmistudes mu konspekti küsib laenata. Enamasti on mul aga konspekt eksami sessiooni ajaks niikuinii kadunud ja see lahendab ka kaasüliõpilaste ees käekirja häbenemise küsimuse. Aga oluline on lihtsalt kõik korra läbi kirjutada.
Täna õppejõud muidugi mainis ka, et ei pea kirjutama – kõik on e-õppe keskkonnas olemas. Aga mina ikka vihtusin kirjutada enda uhkesse ABIJOONTEGA vihikusse :D. Nojah – lapsele ostsin suvi läbi koolitarbeid kokku aga selle asjaolu, et ma ise ka alles õpin olin sootuks unustanud. Nii saigi hommikul laenatud vihik Salam Silveri koolitarvete hulgast. Ostan esimesel võimalusel tagasi ma luban…..
Ülikoolis abijoontega vihik – no miks mitte?
Homme muidugi tuleb keset loengut ka paar töist koosolekut maha pidada. Aga kui on selline ilm nagu täna, siis pole see mingi probleem – hiilin arvuti ja kõrvaklappidega lihtsalt õue. Meil kolledžis hetkel remont käimas ja neid vaiksed nurki siseruumides veidi vähe võtta. Loengu ajal on jah kohviku osas vaikne aga kui koosolek vahetunniga kokku jookseb on kohviku osas paras sumin. Niiet tuleb mingi impro tekitada – aga küll kõik laabub! 😉