Tohivad küll sõbrad õues mitmekesi mängida!

Kuivõrd mu enda tööpäevad viimasel ajal üsna pikaks veninud, siis on ka lapsed sõna otseses mõttes viimased 10 päeva toas istunud. Sest noh teiste lastega ma neid õue peal kokku lasta ei tahtnud ja kell 7 õhtul kui juba pime, siis üheskoos jalutama enam ei kippunud.

Aga nüüd suurem kaos tööl likvideeritud ja täna lõpetasin päeva kenasti kell 17.00. Nii võtsime plaaniks minna kodulähedale tühjale platsile ratastega sõitma, et laste pöörasust veidi maha tõmmata. Sai neile enne viimast koosolekut riided välja otsitud ja veidi enne koosoleku lõppu käega märku antud, et hakaku toppima. Muidu laisad riietujad olid täna uskumatult krapsakalt riides.

Panin lastele kiivrid pähe ja suunasin õue, jäädes ise tuppa veel prügikotti haarama. Enne nende õue lubamist lugesin sõnad peale, et maja kõrval mänguväljakul lustivatest lastest hoiavad eemale. Said aru küll. Mõni hetk varem olid just käinud sõbrad lapsi järjekordselt õue kutsumas ja ma järjekordselt läbi ukse seletasin, et Silver ja Mari ei tule mängima.

Vaevalt olid aga lapsed maja uksest välja saanud kui nad sõna otseses mõttes sõprade poolt pikali joosti. Ühelt poolt armas – et jah ma saan aru, et sõbrad igatsevad. Teiselt poolt aga – kas neile pole siis tõesti distantseerumisest räägitud? No ilmselt mitte, sest maja kõrval mängivad neil päevil koos kolme pere lapsed. Meie oleme siis see neljas pere kes, toas istub.

Samas oli põhjust uhke olla oma laste üle sest selle asemel, et sõpru kallistada (mida nad muidu teeks) pistsid mu viiene ja seitsmene hoopis jalamaid plagama karjudes sõpradele kaugelt “Meil on koroona viirus!”

Tegime oma rattatiirud kodu lähedal tühjad platsil ära ning suundusime tagasi. Mina jalgsi ja lapsed ratastel ja seetõttu minust mõned meetrid eespool. Jälle, niikui hoovis lapsed rataste pealt maha said, olime perega mängukaaslaste poolt sõna otseses mõttes sisse piiratud.

“Kas Silveril ja Maril on tõesti Koroona viirus?” uuris üks poiss.

“Ei ole…. aga praegu ei tohi ju sõbrad mitmekesi koos õues mängida!” üritasin olukorda selgitada, ise samal ajal lapsi kaugemale organiseerides.

“Tohivad küll sõbrad õues mitmekesi mängida!” hüüdis hämmeldunult teine poiss.

Nojah…mis lastest siis tahta kui neile ei ole kodus olukorda ja liikumispiiranguid selgitatudki…..

Egas siis midagi. Tulime tuppa – pesime ja desinfitseerisime käed.

Ma saan aru, et liikumispiirangud on ebamugavad ja ma saan aru, et laste igapäevaselt toas hoimine võib hulluks ajada ning ma mõistan, et naabritega mängimine ei tundu justkui teab mis suur sotsiaalne lävimine – aga siiski.

Ühel hetkel võib mõne naabrilapse ema poes kokku puutuda nakatunuga ja saada nii viirusekandjaks ja nii oma lapse kaudu viirust levitada naabriperre ja naabriperest jälle kellegi kaudu veel kaugemale jne. Ja siis ei lõppegi need piirangud ära.

Mida kauem me viivitame endi isoleerimisega – seda kauem me peame seda lõpuks tegema! Ja seda rohkem ettevõtteid peab oma uksed sulgema ja seda rohkem inimesi saab koondamisteateid.

Ka lapsed on inimesed ja kontaktid nendega on kontaktid teiste inimestega!