Meie kandi mittekohalike hulgas vahemalt. Varsti on vesipiip olemas ilmeslt iga nn Obrunibaaris* ning jõukamale sihtgrupile keskenduv kaubanduskeskus MaxMart on selle oma tootevalikuuse liasnud.
Ja nii minagi otsustasin, et maksku mis maksab mina endale vesipiipu koju tahan! Vastav tubakas ja süsigi olemas juba.
Kui Skypes Maxmart’i ostujuhi käest sõbrahinda uurisin siis selle maksu mis maksab osas ma tegin kiired ümberotsustused. Et kui vanas eesti rahas ligi 1350 krooni maksab (kohalik vääring 150cedit) siis ikka ei taha.
Aga kui Skpyes juba ots lahti ei jäetud mind rahule – “After work come and pick it up…..are you coming??????” meenusid kasiinodollarid mis ikka veel puutumatuna külmkapis India vürtside pakendisse peidetud (mul ei ole ju panga arvet). “Ok tulen korjan peale”, lubasin.
Hahaaaaaa ja nüüd mul ongi vesipiip!!!!!
Sadat dollarit, mis on täpselt 150 kohalikku (Ja dollarites maksmine on siin väga tavaline) ei võtnud Mohamed mult vastu isegi mitte peale 5 minutilist monoloogi teemal “Kuidas mul seda raha üldse vaja ei ole”
Lucia teooria kohaselt meeldib Mohamedile (see Maxmart’i kutt) rääkida kuidas kõik tema lahkust ära kasutada armastavad, aga selleks et ta nii rääkida saaks on tal vaja ärakasutajat. Ja mina sattusin siis olema Jaanuari kuu õnnelik võitja.
No mida iganes – mul on nüüd vesipiip. Oma viga, et raha vastu ei võtnud.
Ahjaa,ma olen nüüd tagasi oma Achimota kodus!
———————-
*Obruni – kohalikus keeles valge inimene
Kas ainult selle pärast, et popp on, või ikka skaifi pärast. Või lihtsalt meelelahutamisks. Tekib sellest ka sõltuvus?
Ma ei ole kuulnud, et kellegil sellest soltuvust tekiks.
See on lahe ajaviitmise masin – noh siuke sotsiaalne ettev6tmine nagu veini joomine. Aga mõju lahjem.
Šokolaadimünt on üpris hea 😉
Kui kätte satub siis proovime järgi! Thanks vihje eest 🙂