Meie nädal Liibanonis – sama lugu, mis õhtulehes aga suure galeriiga.

Nädal Õhtulehe loost nädal möödas ja jagan nüüd ka oma lugejatega

Minu abikaasa on Liibanonis sündinud ja kasvanud Palestiina sõjapõgenik. Abielus oleme olnud varsti 5 aastat, kuid nüüd Novembris oli minu esimene kord külastada Ämma ja kogu üle jäänud suguvõsa Liibanonis.

Veetsin Araabia sugulaste pool nädala. Abikaasa kahjuks meiega sinna kohtuma sõita ei saanud, kuna oli liialt värskelt sõitnud Eesti puhkuselt tagasi Ghanasse ning ei saanud nii kiirelt uut puhkust välja võtta.

Seega olime seal ämma ning abikaasa noorema venna ja õdede hoole all.  Liibanon on riik, kust leiab nii kristlasi kui ka eri sektidesse kuuluvaid moslemeid. Rangeid reegleid riietumise ning pea katmise osas ei ole ning tänavapildis võib näha absoluudselt kõike. Nii rätikuga kiharaid katvaid naisi kui ka nappides õlapaeltega pluusides ringi liikuvaid neidiseid. Viimaseid armastab ka üks minu abikaasa õdedest, kes on abielus ja moslem.

Liibanoni Viisa

Riiki sisenemine sujus üllatavalt lihtsalt. Ma ei tea kuskohast oli mul arvamus, et Liibanoni ei ole kerge reisida või, et nende viisat ei ole kerge saada. Siis kui välisministeeriumi lehel nägin, et viisa saab taodelda lausa lennujaamas tundus see liiga hea, et tõsi olla. Aga printisin välja ja täitsin taotlused. Tegime kõigist reisijatest passipildid ja reisikindlustus oli olemas ja küllakutse ja dollarid ka näpus ja noh nii me läksime.

Tegelikult ei olnud meil viisat üldse vaja. Euroopa Liidu kodanik võib lühiajaliselt Liibanonis viibida suisa viisa vabalt. Tuli täita ära hoopis maale siseneise lipik, mille sai enne passikontrolli ühe lauakese pealt. Sellest lauast kõndis meie reisiseltskond mööda kui postist ja nii saimegi alles peale passikontrolli järjekorra läbimist teada, et oleks tulnud täita mingi paber. Aga sellest polnud hullu. Rõõmsameelsed piiri-ametnikud lippasid tagasi ja korjasid meie unustatud sedelid ning täitsid need kiirelt meie eest. Küsisid vaid aadressi. Passi uurides küsisid ka, et kas minu abikaasa on Liibanoonlane. Ütlesin et abikaasa on Liibanonist jah ja tõstsin selle kinnituseks Salam-Silveri kõrgemale – üks pilk tema mustadesse silmadesse ja on selge, et puhas eestlane see laps ei ole. Tegelikult ei olnud viimast tõestusmaterjali üldse vaja – sest Euroopa passi omanik saab Liibanoni lihtsalt sisse jalutada. Noh pärast selle riiki sisenemise sedeli täitmist. Küll oli aga meeldiv, et passikontrolli ametnikud olid nii rõõmsad ja abivalmis. Tüüp täitis naerusui meie sedeleid, viskas nalja ja kiitis Venemaa naiste ilu.🙂 Ei tea, miks ta sellest küll mulle rääkis – aga ma ei hakanud küsima ka, muudkui naeratasin ja noogutasin. Kell oli kolm öösel ja ma polnud pooltki nii ergas kui need passiametnikud ja tahtsin kiiresti paberimajanduse selja taha jätta ning asuda otsima meile vastu tulnud mehevenda Ahmadit. Igatahes kogu viisaprotseduurideks valmis pandud paberimajanduse ja dollarid võisime endale jätta.

Mehed kammivad palju paremini.

Mul on hea meel, et peatusin just pererahva juures mitte kuskil hotellis ja sain seega osa just nende argielust. Esimesel päeval kutsus meheõde mind endaga juuksuri salongi kaasa, kus lasin samuti soengut värskendada ning tegin samal ajal hoolega tähelepanekuid.

Näiteks panin tähele, et suitsetamise keelu  märk seinal on vaid dekoratsioon ning hoolimata faktist, et tegu oli naiste ilusalongiga (kus käis muu hulgas ka palju juukseid katvaid naisterahvaid), töötas seal vähemalt kolm meesjuuksurit.

Ka minu meheõde föönitas meesterahvas. Kui hiljem selle kohta uurisin, sain  vastuseks “Aga mehed kammivad palju paremini”.

Meheõde selgitas, et meesjuuksurid naiste-salongides on Liibanonis täiesti tavaline asi ja väga paljud naised usaldavadki soengu osas meesterahva maitset paremini kui naisjuuksuri oma.

Eestis selline asi mind, ei üllataks, aga moslem-naise suust kuulduna (kes peaks ju teoreetiliselt juukseid võõraste meeste eest peitma) küll.

Kõigepealt söödame lapsed ja siis sööme ise.

Ma ei tea, miks räägitakse, et Araabia naistel on raske elu. Seal olles jäi väga mitmel pool silma, et meespere rügab tihti kuskil teises riigis tööd teha samas kui naispool lihtsalt tõmbab vesipiipu ja veedab muidu mõnusalt aega. Kodused tööd teeb ära majaabiline.

Minu meheõed küll käivad tööl, ning nende puhul on majaabilise vajadus ehk reaalselt olemas kuid nägin, et ka kodustel prouadel on sisserännanud abilised täiesti olemas.

Ka meie saime seda luksust nautida, et sel ajal kui ise restoranis head ja paremat mekkisime mängisid lapsed mänguväljakul majaabilisega.

Iga korraliku päevasel ajal lahti oleva restorani juures on olemas mänguväljak.

Meid võõrustanud pererahval oligi kombeks, et kui kambaga kuskile sööma läksime siis kõigepealt telliti lastele ja maja abilisele mingid kiired praed ja siis saadeti nad jalust ära mänguväljakule, et ise rahulikult süüa ja vesipiipu tõmmata.

Sarnane “söödame kõigepealt lapsed ja siis sööme ise” süsteem kehtis ka kodus.

Pagaritooted pagari ärist, aedviljad aedvilja poest,  suitsud tubakapoest ja milleks eraldi poodi ei ole  – supermarketist.

Meile väga meeldis hommikuti Liibanoni leiba süüa. Rebid tükikese, määrid määrdejuustu peale, ning lisad veel Fetat või kurki või noh misiganes pähe tuleb ja keerad rulli. Ühel päeval sättiski ämm, poodi leivavarusid täiendama ning meil emaga õnnestus kaasa sõita. Tegelikult müüdi leiba ka üle tee asuvas väikepoes aga meie sõitsime selle järele lausa teise linna. Sellest, et tegu oli teise linnaga sai aimu ainult siltide järgi, sest asustus on Liibanonis nii tihe, et tegelikult ei saa aru küll kust üks linn lõppeb ja teine algab.

Teises linnas oli pagari äri. Nii suur ja uhke, et sealne küpsetiste valik ajas pea kirjuks. Pagariärides valmistatakse veel mõnusad Liibanoni maiustusi, mis on väga head kommi asemele või siis ka kohvi kõrvale mini koogikesena.

Tagasiteel peatusime veel aedvilja- ja puuvilja poes, suitsu poes ja kõige lõpuks alles supermarketis kus sai soetatud kõik see mille jaoks eraldi poodi ei ole. Kaupa sai varutud palju ning see käis nii, et proua muudkui kuhjas asju kokku, maksis ja jalutas järgmisse poodi (kui see oli piisavalt lähedal) ning poe teenindav personal tiris ostukotid autosse. Auto parkis seks puhuks poe ees lukustamata kujul. Koju jõudnuna lõi proua auto ukse kinni ja viskas võtmed turvamehele, kes parkis auto ja tõi ostud tuppa.

Tagasiteel pagari juurest hüppasime ämmaga ka rannast läbi

 

Tänava parkimine ja toit kui kultuuriprogrammi osa

Me käisime päris mitmel õhtul väljas. Kui alguses viidi meid peenesse Liibanoni restorani kus kultuuri programmi moodustasid toit, elav muusika ja kõhutants siis viimasel õhtul palusime endid viia mõnda vähem peenesse pubisse.

Aga kusiganes, me käisime siis parkimise probleemi ei tekkinud kusagil hoolimata faktist, et tee äär oli tihedalt autosid täis. Parkimine kui selline, ei ole lihtsalt autojuhi mure.  Põhimõtteliselt käib asi nii, et kui sa leiad koha kus tahad autost välja minna siis jätad auto kasvõi keset teed seisma (me nii tegimegi sel viimasel pubitiirul), hüppad autost välja, viskad võtmed parkimiskorraldajale ja lähed oma teed. Kui oled valmis lahkuma siis parkimiskorraldaja läheb otsib auto üles ja toimetab sulle.

Näiteks sel pubi tiirul meil ei olnudki kindlat kohta valitud kuhu minna tahtsime, vaid ühel hetkel otsustasime lihtsalt kõndida. Seega me jäime lõpuks paika hoopis kaugemal sellest kohast kus autost väljutud sai. Ning nagu hiljem selgus, meid sõidutanud mehevend Ahmad, ei olnud isegi tähelepanu pööranud, et millisele parkimiskorraldajale ta oma auto jättis.

Tookord andis ta siis lihtsalt ütles esimesele parkimistegelasele oma auto numbri ja see siis raadiosaatjate abiga otsis auto üles ja korraldas selle toomise meile sobitud kohta. Ahmad ei olnud tähelepanu pööranud isegi sellele, millisel tänavanurgal me autost väljusime.

Aga nüüd siis tagasi selle juurde, kus ma ütlesin, et ka toit oli ühes esimesena külastatud restoranidest kultuuriprogrammi osa.

Nimelt tookord kui restorani jõudsime, saime teada, et olime tulnud pisut vara ning programmini läheb veel üks tunnike aega. Sõime siis pähkleid ja muid laual asetseivaid näkse. Ometi menüüd tutvumiseks ei toonud meile mitte keegi.

Kui aga algas muusikaprogramm ilmus lauale valik eelroogasid – toores liha, Fatuleh, Hommos, Munataime kaste, ja palju muud põnevat. Teise käiguna serveeriti erinevad grillid ning kolmanda käiguna puuviljad ja koogid. Kolmanda käigu ajal sai läbi ka põhiprogramm.

Ehk siis nagu meilgi kombeks – kui kook tuleb lauale siis see on vihje, et pidu saab läbi. Tolles restoranis siis ei maksnud me eraldi söökide eest – menüü valik oli kõikidel laudadel ühine. Vaid hinnastamine käis nägude järgi + tellitud joogid ja loomulikult vesipiip.

Siinkohal on väga oluline ära märkida, et nautisime Liibanoni mitte Araabia kultuuri programmi. Kutsuda liibanoonlase kuuldes Liibanoni kultuuri ja Araabia kultuuri üheks ja samaks on umbes sama kui meile öelda, et Eesti, Poola, Saksa või Prantsusmaa – üks Euroopa kultuur kõik!

Suhtumine pagulastesse

Massidena tulevad Süüria pagulased teevad meele mõruks ka Liibanoonlastel. Nad tunnevad, et Süüria kultuur on Liibanoni omaga võrreldes palju tagurlikum ja kuna neid on hiljuti tulnud Liibanoni ca 1.5 miljonit, siis on tänavapilt juba väga Süüria-kirju.

Enamus juukseid katvaid inimesi tänavapildis on just Süürlased ning nende suur hulk teeb moodsatele Liibanoonlastele meelehärmi. Ka on murekohaks veel see, et Süüria pagulased on nõus töötama ükskõik millise raha eest ja solgivad seeläbi kohalikku tööturgu ning vähendavad kohalike tööle saamise võimalusi. Erilist kuritegevuse lainet Süüria pagulaste  poolt ei tunnetata ning pagulasi ei vihata nii nagu meil siin. Kuigi kerjustena hakkavad tänavapildis jällegi silma kõige rohkem Süüria pagulased. Lisaks Süürlastele on Liibanonis ka palju Palestiina ning Armeenia sisserännanuid.

Liibanoni tänavapilt

See, pilt mis illustreeris Õhtulehe artiklit ei olnud minu pilt. Ma olin tänaval rohkem ametis, mitte auto alla jäämise ja laste kantseldamisega kui pildistamisega, seega minu tehtud TÄNAVA pilte mul ei olnud Õhtulehele pakkuda. Aga noh, Googlest saab kindlasti minu kirjeldatule rohkem vastavaid pilte kui see, mis seal Õhtulehes oli. Paljad mehed ja musta kotti riietatud naine. Ma nägin küll seal paljaste õlgade ja miniseelikute vahel ka rätiga juukseid katvaid naisi. Aga mitte õhtegi sellist must akotti riietatud naist. Selliseid nägin küll gruppidena lennujaamas aga mitte kordagi linnatänavatel. Ning isegi need naised kelle, kattis juukseid rätik, kandsid seal räti all moodsaid riideid nii et see rätik jättis pigem aksesuaari mulje.

Need pole ka minu pildid aga pigem nägi tänavapilt seal selline välja.

 

Vanaisa elab 9ndal korrusel – lähme temale külla siis kui elekter tuleb.

Sarnaselt Ghanaga toimub ka Liibanonis pealinnast väljaspool elektri jagamine. Meie elasime Beiruti külje all mägilinnakeses Bechamounis kus elekti jagamine täiesti teemaks oli. Majad on kõik küll generaatoriga varustatud, niiet pimedas ja vaikses kunagi istuma ei pidanud. Küll aga mõjutas elektrikatkestus lifti liikumist. Meid võõrustanud pere elas 5ndal korrusel ning sinan liikumine polnud ka elektrikatkestuse korral eriline probleem, aga minu abikaasa vanaisa elas üle tee 9ndal korrusel ja külaskäiku tema juurde pidi juba planeerima.

Alati aga ei lähe ka kõige parem plaan paika. Olgugi, et pereema arvutas, millal linnaosas peaks elekter olema ja tegi külastusplaani selle järgi, ei tulnud soovitud ajaks voolu. Siiski plaani me ei muutnud. Ronisime ämma, 3 lapse (minu kaks last ja Ibrahimi õelaps) ning majaabilsega treppidest alla ja suundusime üle tee, kus siis proua tellimise peale siiski lift tööle pandi. Selgus, et lifit liigutamine Generaatorivooluga on kallis aga mitte ilmvõimatu.  Mahutasime endid kõik kitsasse lifti ära ning tõusime väliselt räämas maja väga aristrokraatliku siseviimistlusega katusekorterisse kus ootasid meid abikaasa emapoolsed vanaema ja vanaisa.

Tagasi läheme suvel!

Üldmulje Liibanoni sugulastest jäi väga hea. Oma raha meil seal kasutada peaaegu, et ei õnnestunudki. Ka jutud konservatiivsest Araabiariigist ei pidanud paika. Meie sugulased on küll moslemid aga ütleks, et vägagi vaba olemise ning käitumisega. Liibanonis veedetud nädala jooksul külastasime Harissa linnas ka kristlikku Neitsi Maarja pühamut, sest Ibrahimi õelaps on oma nime saanud hoopis neitsi Maarja järgi Maryam, mis on siis Araabiakeelne vaste nimele Mary /Maria nagu meie Maarja on selle Eestikeelne tuletus.

Olgugi, et meie maandumise päeval oli sooja 28 kraadi, vangutasid sugulased meie ujumise jutu peale pead, sest rannad olevad talveks suletud.

Selle tõestuseks käisime peale pagariäri külastust ka kohalikus rannakuurortis, mis tõesti oli inimtühi, ning mille basseinist oli vesigi välja lastud.

Ka Liibanoni jäätis jäi meil proovitama sest talvel jäätist ju ei müüda.

Seega kindlasti külastame Liibanoni veel – aga järgmine kord suvel!

 

Minu eilsed toimetamised

Nii…. üleeile ma kuulutasin, et lõpetan laisklemise ära ja hakkan tegusaks.  Nii nagu varem.

Kuidas mul siis läks?

Ma olin juba eile lugenud ühte õpetust kuidas HTML leht Worpressi saada saada ja tundus üsna lihtne.

Äratus 7.00. Uurisime lastega päkapiku sokkide sisu. Laste potitamine ja riidesse toppimine. Marie on põhimõtteline ise riietuja seega minekuvalmis saime me kell 8.15

Kui mul on tööpäev siis ma ei saa lubada endale nii hilja lasteaia poole teele asumist ja ma topin ta vägisi ise riidesse ja lahkume toast kell 7.45. Täna aga lasin  tal ise pusserdada.

Seega täna jõudsin ise lasteaiast tagasi umbes kell 8.40 ning keetsin omale täielikuks ärkamiseks vajaliku hommikukohvi.

Hommikusöök sees, hakkasin tööle. Võtsin juhendi lahti, installisin TEST aadressile WordPressi ja hakkasin pihta. Oma veebimajutuskeskkonnas ringi vaadates avastasin, et see mul järgnevaks aastaks makstud.

Ma teadsin tegelt, et kohe kohe on vaja uuendada ja stressasin veits selle 150 dollari pärast (mul sõbrannaga kahe peale selline hosting kuhu saab lugematul arvul domeene majutada). Uurisin oma Ghana krediitkaardi väljavõtet ja tõepoolest siis kui ma Liibanonis ringi reisisin see makse oli sealt läinud. Ma ei pannud toda makset lihtsalt tähele kuna abikaasa muudkui kandis mulle Ghana kontole reisikulude katteks raha aga kuivõrd mul seal eriti kulusid ei tekkinud siis ma seal ka seda kaarti ei kasutanud ja nii sai see makse sedasi “salaja” minna. Lahe, kohe üks mure vähem🙂

Nii, õppematerjalid lahti hakkasin Facebookis suhtlema selle sama sõbrannaga kellega majutust jagan ja kes vahepeal lapse oli saanud. Kiitsin talle ka hoolega kuidas ma õpin parasjagu WordPressi ja olen hirmus tubli. Uurisin elu, et mis ta perekonna nimest on saanud (ta Slovakk aga abiellus hinduga – kasutab mõlemat perekonna nime niiet kokku tuli päris vahva nimekombo🙂 ) ja kas plaanib Ghanasse tagasi minna jne jne jne – juttu jätkus kauemaks ja koodiridu kirjutatud 0.🙂 Väga tubli eks🙂 ?

Ei, tegelt ma lõpuks ikka midagi tegin ka. Võtsin tolle eelpool lingitud õpetuse ette ja tegin vajalikud php failid. Tükeladsin oma HTMLi, panin osad Index.php failis uuesti kokku ja sisestasin postituste “Loop-i”. Kuigi seda viimast oleks vist vaja kui ma nn blogi teen aga ilma blogi osata firma kodulehele ju ei pea? (WordPressi spetsialistid võiks siin nüüd natukene targutada). Zippisin kogu selle värgi ära ja laadisin TEST aadressile, installisin ja ootasiin põnevusega teadet et Install kukkus läbi. Aga Voila! Install töötas, ja sain lehe aktiveerida. Tulemus ei olnud muidugi ilus. Ainsaks edu noodiks võingi siin lisada, et WordPress sai aru, et ma installisin Worpdressi põhja ja et install toimis. Aga no menüü oli valesti, slider ei töötanud jne.

Siinkohal ma antud õpetuse juures tunnen puudust sellest pildist, millist lehte juhendi koostaja laadis. Et ok, sellest ma sain aru, et tema lehel oli päis, jalus sisu ja küljepaan. Minu lehel küljebaani ei olnud. Aga ma ei tea, kas juhendi kirjutaja lehel oli Menüü riba (kus? Milline?) või banner või slider jne. Et äkki ma oleks pidanud oma päist veel eraldi tükeldama ja tegema menüü ribast ja sliderist ja php failid ja siis kirjutama päises vastavatesse kohtadess get slider ja get navi? Või kui siis mitte otseselt päisesse siis Indexisse kõi need tükid ühe suure päise asemel? (Jälle see koht kus WP spetsialistid võiks targutada)

Igatahes oli kell saanud 12 ja ma ei saanud enam edasi lükata linnapeale minekut. Nimelt oli vaja osta pesukott (sest minu uut tööpluusi tohib pesta vaid pesukotis) ja vaadata lastele Jõulukingitusi. Mul tegelt idee olemas, mis neile kinkida aga eelistaksin Interneist tellimise asemel asju ise käega katsuda, ja testida, kas on ikka nii vahvad.

Pesukoti sain aga kingituste vaatamiseks pean minema ikkagi Papiniitu, sest Kesklinna mänguasja poed vangutasid minu küsimuste peale pead. Ja see käik on mul plaanis täna.

Kella 14 paiku jõudsin linnapealt tagasi koju. Tühjendasin pesumasina (mille olin laste asjadega enne linna minekut pesema pannud). Vastasin ühele küsimustikule, lõpetasin uue firma paberimajanduse aga kuna ei suutnud leida ID-kaardi lugejat jäi registreering veel ootele.

Vaatasin uuesti otsa WordPressile  – seekord otsustasin laadida alla ühe suvalise WordPressi template ja uurida selle php koodi. Sest just nii hakkasin ma aastaid tagasi tegutsema HTMLiga. Et lihtsalt avasin selliste saitide kus oli mulle vajalikke elemente “Source” koodi ja kopeerisin sealt neist vastavad lõigud enda HTMLi. Noh näiteks tabelite tegemisel ma kunagi ei viitsinud ise neid “TD”-sid ja “Tr”-e trükkida vaid kopeerisin need kuskilt ja siis asendasin lahtrite sisu.

Pelae 16t tõin lapsed lasteaiast ära. Söötsin neile makarone ja kotlete. Kütsin ahju, Skypesin abikaasaga. Ja vaatasin, et lastel pusletades omavaheline riid juppide pärast liiga suureks ei kasva.

 

Peale 20t läksid lapsed magama. Ma pean alati nende juures valvama kuni nad on reaalselt magama jäänud , seega sain ise laste toast välja alles 20.30 paiku.

Kuigi sel ajal mulle meeldib vaadata Fox Life pealt “Skorpioni” sisi telekat käima ei pannud vaid uurisin umbes 22ni näidislehe PHP-d.  Ja tänaseks juba sellega saan hakkama, et näidislehel teha koodis teatud muudatusi ja siis see üles laadida. Kuigi noh ma saaks koodis muudatusi teha ka otse serveris aga oma arvutis “Templatet” muutes saan alati salvestada ka tagavara faili puhuks kui miskit nässu läheb. Ja noh arvata on, et nässu hakkab mul ikka kõvasti minema – esialgu.

 

 

Lõpetaks nüüd selle laisk olemise ära….

Ghanas ma hullult jaksasin sebida igast asjadega. Tööl käisin täiskohaga. Lõunapausidel ja puhkepäevadel sibasin OK Accra klientide vahet. Siis õppisin veel animatsiooni ja tegin niiöelda haltuurat mingitele ehitustegelastele, kellel oli 3D plaane vaja – seda küll töö ajast või õhtul kodus kui lapsed magasid.

Animatsiooni projekte tegin üldse pool öösel – siis oli hea arvuti ööseks renderdama jääta. 

Mul siis oli ju töövahendiks vana Toshiba, millel vaid 4Giga RAMi ja mis kiiremate 3D renderduste peale vaikselt suri. Aga no jaksasin ja viitsisin ja õppisin kogu aeg midagi juurde.

Siis otsustasin Eestisse ära tulla ja esialgu ei arvanudki, et siin nii kiiresti töö leian ja mõtlesin, et hakkangi hoopis rohkem oma disaini projekte arendama ja neid müüma.

Soetasin uue arvuti, millel RAMi lausa 16Giga – jah 4 korda rohkem kui mu vanal masinal. Pärandasin Toshiba abikaasale. Eestindasin oma kodulehe ja SIIIIIIS…… ei teinud mitte midagi.

Ma pole oma vingele arvutile (mille kohta enam ei saa öelda isegi uus, sest ta sai äsja aastaseks) isegi photoshopi installinud. 3D programmidest rääkimata…..

Duuuh!

HTML lehe WordPressiga sidumise pidin ju ära õppima!

Ma ei saa aru, kas ilm on hall või milles asi aga no reaalselt ongi nii, et ma lähen ise magama suht samal ajal kui lapsed. Samas kui vanasti sai poole ööni arvutis koodi kirjutatud ja animeeritud. Hommikul läksin tööle ja polnud mingit häda.

Nüüd on mul ju lausa selline töö, kus väga palju vabasid päevi, et teoreetiliselt aega oleks asju teha aga….. bööööööööööö!

Ei viitsi, ei taha, ei oska….

Abikaasa palus mul endisele Ghana ülemusele üks kodukas teha – ma kukkusin kohe vinguma, et ei saa ja pole aega ja ei oska ja…… samas kui “Vana mina” oleks õhinaga arvuti taha istund ja tegutsema hakanud.

Siis kui abikaasa mul üks uus OÜ palus regada sai ta umbes sama vastuse et viu viu viu ving ving ving niiiiii raske on… No ei ole ju tegelt. Üldse ei ole – kõik on vaid kätte võtmise asi.

Ja nagu sellest veel vähe oleks hakkavad juba uued Pärnu tuttavad ka mind motiveerima, et ma võiks ikka uimerdamise ära lõpetada ja ennast kätte võtta!

Niiet väga ei paista valikut olema. Kuu aega olen kalamaksaõli ja D-vitamiini näost sisse ajanud. Liibanonis sai ka veits ennast laadida  – seega ongi vist kõige tagumine hetk tööle hakata. Enne kui see Liibanonis kogutud energia meie halli ilma sisse ära eksib.

Homme, viin lapsed lasteaeda. tagasi magama ei lähe. Ja vaatan sellele paganama PHP koodile otsa ja proovin ennast sealt läbi närida ja asjad tööle saada.

Oeh ……või peaks juba täna õhtul tegutsema hakkama? ……. ah ei viitsi…… (no vot nii a läheb eksju :))

ety

 

Rahvusvahelised lapsed ja nende suhtlus

Rahvusvaheliste suhete arenemine Istanbulis

Reisil Liibanoni oli meil Istanbulis väga pikk – ligi 8 tunnine vahe maandumine. Kuna edasilend toimus peale kella 2te öösel tegime emaga kõik, mis meie võimuses, et lapsed kuidagi lennujaama toolidel magama saada.

Hahaa sellega läks nii, et Silver jäi minu ema õla peal magama täpselt sel hetkel, mil me saime teada, millisest väravast läheb meie edasi-lend (Atatürki lennujaamas on seline süsteem, et lennule mineku värava saad teada täpselt 1 tund enne boardingu algust.)

Sahar – Marie jäi aga pagasikärul istudes magama meie jalutuskäigu kestel siis eelpool kirjeldatud väravani.

Millega nad siis seni aega sisustasid?

Salam- Silver leidis endale sõbranna – 2,5 aastase blondi poolatari. Ei osanud poolatar Inglise, Eesti ega Araabia keelt. Salam- Silver ei räägi jälle Poola keelt. Ometigi ei paistnud lastel olevat keelebarjääri. Mängisi ja jutustasid sõbralikult koos. Tegid isegi ühiselt plaani, et viimaseid nädalaid 1-aastaste klubis olev Sahar-Marie on nende jaoks liiga titekas ning boikoteerisid üksmeelselt  tema seltskonda.

Või noh ma arvan, et Marie tundus neile liiga väike, samas võib ka olla, et neil oli hoopis muu põhjus tema eest ära hiilimiseks – mina ju ka nende omavahelisest suhtlemisest ja märkide  keelest aru ei saanud. Hiljem korraldasid Salam-Silver ning poolatar Kaija rahvus-vahelised jooksu võistlused Kaija ema ja minu ema vahelisel distantsil, milles Marie ka osaliselt kaasa lõi.

Suhtlemise probleem tekkis pigem hoopis meil, täiskasvanutel. Kaija ema ei rääkinud Inglise keelt, mina püüdsin vene keelt purssida aga pikemad jutud jäid ikkagi ajamata.

Silver sai aga oma uue sõbrannaga nii hästi läbi, et kohtumise lõpus vahetati isegi kingitusi.

poola, eesti, lennujaam,

Kaija ja Salam-Silver lennujaamas sõbrunemas

Lapsed Liibanonis

Ka  Liibanonis kohal olles suhtlesid nii Salam-Silver kui ka Sahar Marie ilma igasuguse arusaamisprobleemideta minu mehe õelapse, detsembris 4 aastaseks saava Maryamiga.

Kuigi Salam-Silveri ja Maryami suhtlemise puhul ei saa rääkida täielkult ühise keele puudumisest, sest Maryam oskab peale Araabia keele ka pisut Inglise ja Prantsuse keelt ning Salam-Silver saab ka teatud määral Araabia keelest aru.

Kui alguses klappis Maryam paremini Salam-Silveriga, sest nemad olid juba  2015 suvest saadik tuttavad, siis hiljem said hoopis Maryam ja Sahar-Marie sõbrannadeks. Mängisid majas taga taga ajamist, maalisid pilte ning tegid tädi Saharile (abikaasa noorem õde) patse.

patsid, multikultuursed lapsed,liibanon, reis, pere

Lapsed punuvad tädi Saharile patse🙂

 

Ei Mamma on suur!

Tuleb välja, et Salam-Silveri Araabia keelest arusaamise oskus on isegi täitsa hea. Nimelt siis kui me Harissa linna hakkasime sõitma tekkis meheõe peret autosse pakkides viivitus ning sugulased aktiivselt arutasid midagi Araabiakeeles ning meie emaga ei saanud midagi aru ja muudkui ootasime. Ühel hetkel Salam-Silver seletama, et Mamma on väike. Meie emaga õpetame vastu, et ei Mamma on suur ja Emme on suur Silver ja Marie on väiksed. Silver ikka vaidleb ja seletab, et Mamma on ka väike.

Tuli välja, et ta sai sugulaste araabiakeelsest arutelust aru.. Nimelt käis jutt selle üle, et minnakse ühe autoga (6 täiskasvanut ja 3 last) ja need kes on väiksed istuvad taga ja suurema pepuga inimesed pakiti ette. No olles selle ära kuulnud olime muidugi nõus, et me oleme emaga ikka “väiksed”🙂

Niiet jah – nii piinlik kui see ka poleks tõlkis 3 aastane meile Liibanoni sugulaste jutu veel enne kui nad seda ise teha jõudsid.🙂

 

wp-image-1362366973jpg.jpg

Majaabiline Dolly, Maryam ja Sahar-Marie peale Harissas käiku sööki ootamas. Peale söömist sai mänguväljakule…

Võtan ühe vana asja käsile jälle… ja katsun seekord ära lõpetada ka..

Ma käisin kunagi, üle 10 aasta tagasi autokoolis. Terve kooli käisin läbi. Esmaabikoolitusel sain veel 100% tulemuse ja olin hirmus uhke.

Igatahes edasi enam nii hästi ei läinud.

Sõidu tunde võtsin need kohustuslikud 21 + teist sama palju peale. Teooria tegin ARK-is 100% peale ja siis sõidueksamilt kukkusin kolinal läbi. Lausa kaks korda.

Nüüd on ilmas ringi reisitud ja ma olen otsaga Pärnus tagasi. Ma muudkui mõtlesin, et kui elu siin (töö ja lapsed jne ) kindlasse rütmi tiksub siis võtan selle lubade asja uuesti käsile.

Uurisin erinevaid autokoole ja OÜ Autosõit tundus hea valik. Ma arvasin, et pean kõik agusest peale uuesti tegema ja õppima (noh sõidu ma olen küll nii ära unustanud, et ilmselt kuluvadki kõik need 20 ära) ja hullult raha maksma ja nii.

Esialgu see kulu pool kõige hullem ei tundunudki. Et tüüpi maksad teooria kursuse 32 euri (E-õppe korral) ja siis sõidud eraldi 18 euri igaüks.  Ja siis veel esmaabi ja siis veel libedasõit ja pimeda sõit ja juba saigi päris palju asju….

Nii siis võtsin oma vana autokooli Aidega ühendust ja uurisin, et äkki minu 13 -14 aasta vanune esmaabi koolitus kehtib veel. Tuli välja, et mitte ainult esmaabi ei kehti vaid kogu värk kehtib. Ma võin lihtsalt minna kohale ja lahendada TASUTA seal teste kuni olen valmis uuesti ARKi minema. Ja sõidu tunde ka saan võtta siis täpselt nii palju kui vaja. Et noh, äkki on vahepeal mingi ime juhtunud ja ma olen autosõidu osas kuidagi andekaks saanud või midagi ja näiteks saan 20 tunni asemel hoopis 10ga hakkama…… Äkki…no tore oleks..🙂

Noh nii saigi mulle järgmiseks reedeks kirja hoopis sõidutund. Ja siis ikkagi Aides. Aga noh kui ma peaks tundma, et see kuidagi hirmus kauge käija on, saan ma võtta vajaliku arvu tunde kodust vaid jalutuskäigu kaugusel asuvast OÜlt Autosõit ka. Eks näis.

Igatahes, mind lihtsalt niiiiiiii vaimustas Aide suhtumine, et nüüd pmst 14 aastat hiljem ma olen ikkagi nende õpilane ja saan tausta kasutada arvutit ja teha teste, et ARKi eksamiks valmistuda. Nii nii armas!!!

Loodetavasti läheb mul see aasta paremini kui 14 aastat tagasi🙂

Kleit / kostüüm üheks õhtuks

Nii lähenevad täie hooga Jõulud ja sellega seoses lasteaia Jõulupeod.

Ghanas oli lihtne – seal oli lastel koolivorm ja kui oligi mingi pidulik üritus siis lapsele eraldi kostüümi ei olnud vaja, vaid kõik olid ikka selle sama koolivormiga.

Samas mäletan Salam-Silveri lasteaia jõulupidu Eesti päevilt. Mina saatsin ta see päev lasteaeda ühevärviliste viisakate pikkade pükste ja veidi viisakama särgiga kui T-särk.

Läksin pärastlõunal Jõulupeole kus vaatas mulle vastu grupp pintsakutesse ja viigipükstesse riietatud sõimerühma poisse ja siidi-sametisse riietatud tüdrukud.

Ma ei olnud tulnud selle pealegi, et oma lapsele osta lasteaia jõulupeoks ülikond. Ta oli siis 1.5 aastane. Seega seda ülikonda olekski kantud vaid üks kord – järgmiseks aastaks kasvab ju 1.5 aastane peoriidest välja.

Praegu mõtlen, et mis ma siis oma 2 aastase tütre ja 3.5 aastase pojaga nüüd teen?. Panen plika siidi ja sametisse? Ja mis pärast pidu sellest kleidist saab? Kui ta kuskil esineks või laulmas käiks siis võiks arvata, et seda kleiti saab veel kanda. Praegu aga ongi lasteaia jõulukas tema selle aasta suurim ja pidulikem sündmus ja järgmine aasta on juba uut siidist-sametist ja pitsivahust kleiti vaja.

Ma leian, et ta oleks lihtsa, lapseliku kleidiga jõuluvana süles sama nunnu. Aga Salam-Silveri esimese lasteaia peolt nähtu põhjal kahtlustan, et teised vanemad panevad oma tütred ikka sameti ja pitsivahu sisse. Ja poisid pintsakusse. Seega kolme aastane Salam-Silver lasteaia peoks pintsakusse ja viigipükstesse? Ei kujuta nagu hästi ette.

Teiselt poolt võib jälle argumenteerida, et ma oma pulmakleiti kandsin ka vaid üks kord ja see oli tunduvalt kallim kui 1 meetri pikkuste laste peoriided. Kuigi ma ei lähe iga aasta mehele (ja ei vaja selleks uut kleiti) samas kui lasteaia ja koolipidusid tuleb veel mingi 16-18 aastat…..

Noh, ok mingi aeg nad lõpetavad riietest välja kasvamise….

Hommikul juba piilusin riide kappi ja seal on tegelikult rippumas kaks pidulikku kleiti, mis ühe suurema tüdruku poolt on Mariele pärandatud aga neil suurus sees 110. Meil on hetkel veel teemaks 86-92

Poes jäävad lihtsamad pitsi-satsi printsessi peokleidid 30-40Euro vahele. Internetis saaks soodsamalt aga samas kas võin kvaliteedis kindel olla. OEH….

Mitte, et mul raha poleks, või et kahju oleks oma lapsele kulutada – lihtsalt kuidagi mõttetu tundub osta kallis kleit kappi seisma, et laps saaks ühe korra peol käija.

Huvitav kas Pärnus või kuskil renditakse kleite /kostüüme lasteaiaealistele? Samas, ei tea jälle kas ma riskiks rentida oma pudilõugadele peo kostüümi – teab kui kalliks SEE veel maksma minna võib….🙂 lol

 

oed

Kuidas armuvalu või muutlik meel tekitas Beirut-Istanbul lennul terrorismikahtluse ja lennu viibimise.

Kui ma laste ning emaga neljapäeva pärastlõunal Liibanonis lennukile istusin, arvasin, et nüüd ootab ees sujuv kojusõit ning seiklused on selleks korraks läbi.

Tühjagi.

Lennukis kohad sisse sättinud tegi Salam-Silver sõprust tema selja taga istunud meesterahvaga. Sahar- Mariel oli lõunauni vahele jäänud ning tema oli pisut pahuras tujus, mida ta väljendas keeldumisega lennukitoolil paigal istumast. Ometi peavad nii õhku tõusu kui maandumise ajaks kõik reisijad olema turvarihmadega kinni.

Kui aga lennuk väravast lennuraja poole liikuma hakkas suigutas õhusõiduki kõikumine koheselt Marie unele ja rabelemine asendus vanaema süles norskamisega.

Kas lennukil viibib arsti?

Ühel hetkel kostus lennuki kõlaritest kutsung, et kui reisijate hulgas viibib arst siis andku ta endast kohe meeskonnale märku. Selle peale tõusis Salam-Silveri värske sõber püsti, identifitseeris ennast arstina ning läks stjuuardessiga lennuki tagumiste toolide juurde kaasa.

Me olime juba õhkutõusmise rajale taksotatud aga start jäi ootele. Kümmekond minutit hiljem alustas lennuk veeremist tagasi alguspunkti, et “haigestunud reisija” saaks väljuda.

Ma piilusin aeg ajal uudishimulikult tagumiste toolide poole, kus murenägude asemel paistsid pigem lõbustatud reisijad. Mõne aja pärast sammusid lennukilt maha kaks rõõmsas tujus noormeest minimaalse pagasiga. (Ühel oli fotokas kaelas, teisel mitte midagi)

Oma kohale naasnud arstilt uurisin (ta oli juba Salam Silveriga nii suureks sõbraks saanud, et ei tundunud väga imelik uudishimutseda), mis juhtus ning sain teada, et ei mingit terviseriket ning üks noormeestest soovis viimasel hetkel lennult maha jääda kuna tema tüdruk, ei reisinud kaasa ja ta otsustas “Romeot mängida” (arsti sõnad). Niiet meditsiinilist põhjust tegelikult ei olnudki ning arst laiutas käsi, et proovis mis ta proovis aga noort “Romeot” tal ümber veenda ei õnnestunud. Miks aga maha läks kaks noormeest ma ei saanud teada.

Aga, ega viivitus siis sellega läbi ei olnud.

Terrorismi kahtlus: Mis omanikuta see maha! Äkki on lennukis pomm?

Nimelt tekkis lennumeeskonnal kahtlus, et mehed võisid olla lennukisse käsipagasina pommi sokutanud – sest miks muidu nad ei tahtnud meiega koos õhku tõusta. Esialgu teeseldud terviserike ning selgitus maha jäänud tüdruksõbra kohta ei olnud kuigi julgustavad. Liiatigi väitsid nad maha minnes, et neil ei ole käsipagasit.

Seega ei saanud meie lennuk startida enne kui iga reisija oli identifitseerinud meeskonnale oma pagasi. Mis omanikuta see maha! Kuivõrd küsimused “Kelle pagas on see ja kelle kott on see” esitati Inglise ja Türgi keeles oleks üks sinine kohver juba maha tõstetud, sest sellele ei paistnud omanikku leiduvat. Aga siis tõlkisid osad reisijad meeskonna küsimused ka Araabia keelde ja hõikasid need üle lennuki ja nii leidus ka “sinisele kohvrile”omanik ja pagas sai lendu jätkata.

Kogu see pagasi tuulamine võttis umbes tunni, ning kui siis piloot teatas, et saame lendu jätkata ja õhusõidukit uuesti rajale taksotati aplodeeris kogu reisiseltskond tormiliselt.

Aplausi peale ärkas Sahar-Marie (kes kõik see aeg oli mõnusasti vanaema süles põõnanud) iluunest ja naeratas võluvalt. Taibanud, aga et seekord ei plaksutata tema graatsiliste tantsusammude peale, sulges ta uuesti silmad ja jätkas puhkamist.

Üks tüdruk aga jama kui palju!

Kuigi, mitmed reisijad pidid edasi kiirustama Istanbulis järgmistele reisidele paistsid kõik siiski mõistvat, miks oli ülioluline pagas uuesti läbi vaadata. Sest tõesti – no mis põhjus on maha jäänud tüdruk lennuki peatamiseks?

Või miks ühe tüdruku pärast läks maha kaks noormeest? Nad pidid ju teadma, et odav see lõbu neile ei saa olemas ja et põhjustavad lennukitäie inimeste hilinemise Istanbuli.

Ka meie taga istunud arst ütles, Istanbulis mahamineku järjekorda oodates, et tema edasilend on 45 minuti pärast ja üks proua ütles enda boarding algavat lausa 10 minuti pärast.

Istusime ema ja lastega heaga toolidele maha ja lasime kiirustajatel kiirustada – meie edasilennuni oli ju lausa 20 tundi.

 

 

Eksinud taksojuht ja Royal Inci Airport Hotell

Kuivõrd vahemaandumine oli pikk ning 20 tundi kahe väikse lapsega lennujaama toolidel pikutades veeta ei tahtnud, olin broneerinud Hotelli

Maksin meie 4-liikmelise seltskonna eest 33 Eurot ja sain magada üsna lennujaama lähedal mugavas toas. Hommikusööki anti ka. (Mingil hetkel sooviti meil seal ka Eesti Keeles head isu – mis pani meid koheselt järgi mõtlema omavahelise jutu sisu ja valjuduse üle).

Ütleks, et selle raha eest täitsa korralik hotell. Seda ma teadsin, et tegemist on üsna uue hotelliga ja taksojuhid ei pruugi teda nime järgi teada – niiet mul oli näpus ka aadress ja kaart lennujaamast hotellini. Aga taksojuht oli “nii eksinud nii eksinud”, et ei leidnud hotelli kohe ka nende juhtnööride abil ja keerutas endale Istanbuli peal raha juurde.

Salam Silveril tekkis janu ja ta koputas taksojuhi õla peale ning küsis Eesti keeles- “Onu palun juua”. Kummalisel kombel sai juht temast aru ja ulatas oma vee pudeli. Sellest liigutusest sai innustust Sahar Marie, kes ka kohe taksojuhi õlale koputas ja küsis “Onu, kommi!” Temal aga nii hästi ei läinud kui vennal ja pidi õhtu ikkagi kommideta veetma.😦

 

Jällenägemiseni Liibanon!

Pagas on pakitud ja autossegi viidud. Nimelt oli teada, et kell 10 läheb elekter ära ja siis ei saa lifti kasutada. Mitte, et me siin nüüd haudvaikuses istuks – majal on Generaatorid aga lifti liigutamine on sellisel viisil kulukas.

Selline süsteem kus teatud aegadel läheb elekter ära on mulle tuttav Ghanast. Liibanonis pealinnas sellist asja ei kohta – väiksemates linnakestes aga küll. Minu abikaasa pere, kes meid siin võõrustas, elsb Beiruti külje all Bashamooni mägilinnakeses.

Eile öösel tegime ema ning abikaasa väikevennaga viimase tiiru Beirutis. Selleks korraks viimase.

Jõime kohalikku õlut ja väga huvitavat segu viinast, jääst, ingverist, sidrunist, kurgist ja pressitud sidrunist.

Täna õhtul jõuame Istanbuli ning oleme seal hotellis ja homme lendame sealt edasi Tallinna.
Kohtumiseni!!!


Neitsi Maarja pühamu juures

Minu meheõde käib iga aasta Neitsi Maarja pühamu juures sest tema tütar on oma nime just Maarja järgi saanud Maryam. Araabiakeeles ongi neitsi Maarja nimi hoopis Maryam.

Selleks, et sinna saada peab köigepealt sõitma köisraudteel ja seejärel veel teise mägirongiga. Köisraudtee sõidu tegi eriti põnevaks veel asjaolu, et see oli suures osas läbi linna.

Mööda keerdtreppe ausamba juurde rühkides võttis Salam- Silver korraldusliku poole enda kanda: ta terbitas kättpidi igat vastu (alla) tulijat (oeh, ja neid oli palju) ning kui keegi alt ülesse tuli, seisis ta viisakalt seina äärde ja viipas alt tulijatele käega, et nad meist mööduksid ise samal ajal juurde hõigates “comooon ! comoooon!” 

Seee oli VÄGAAAA pikk ronimine ….😁

All pargis jooksis läbi absoluutselt kõik lillepeenrad ja poseeris fotode jaos umbes nii, et pool sekundit poos ja siis uuesti jooksu.

Pärast pikka päeva käisime söömas. Sahar Marie nägi menüükaardil vahutava õlleklaasi pilti ja teatas kõlava häälega, et tahab “seda juua!” Õnneks Eesti keeles 😁

Siin on paljude söögikohtade juures mänguväljakud ning pererahval on kombeks, kõigepealt lapsed ära sööta ja nad siis hoidjaga mängima saata ning seejärel ise nautida toitu ning vesipiipu.

Maryam puikles ja, ei tahtnud süüa ning meheõde keelitas teda ikka portsu lõpetama. Seda vaidlust kuulis mööduv restorani manager, kes tuli ja ütles lapsele, et mängima saab alles siis kui kana korralikult söödud.

See mõjus! Kahjus, ei osanud manager sama trikki korrata Eesti keeles!

Ämm soovitas ka meil pühakuju juurde küünal panna, risti märk teha ja midagi soovida. Nad arvavad, et me oleme kristlased, sest Ateistiga ei oleks tohtinud Ibrahim abielluda. Ma terve tee kartsin, et teen selle ristimärgi kuidagi valet pidi või vales järjekorras ja reedan sellega meie uskmatuse aga õnbeks lasti meil rahulikult toimetada niiet me oma Ateismiga veel vahele ei jäänud ning küünlad said põlema pandud.

Dolly, varsti 4 aastane Maryam ning peaaegu 2ne Sahar- Marie

Seda Juua!

Beirutis meelt lahutamas

Me käisime eile öösel Beirutis meelt lahutamas.

Restorani jõudes saime teada, et olime jõudnud liiga vara ja programmi tuleb tunnikese jagu oodata.

Istume siis lauas, näksime kõrvitsaseemneid ja mandleid (mida serveeriti muideks jääkuubikutega). Omaette imestan, et miks keegi menüüsid lauda ei too või, et noh vara jah aga miks mitte programmi ootamise ajal juba ära tellida ja süüa.

Aeg läks kell sai 11.30 ning bänd ilmus lavale. Samal ajal ilmusid lauale ka söögid kuigi tellimust keegi ei võtnud.

Ju siis oli eeltellitud arvasime emaga. lauale ilmusid toores liha, hummus, juustud erinevad snäkid. 

Kui kõht täis hakkas saama saime teada, et see oli eelroog ja kohe tulevad erinevad grillid.

Kolmanda käiguna serveeriti magustoit – erinevad koogid ja puuviljad.

Põhinõtteliselt oli kombineeritud programm, mis sisaldas sööki- jooki, muusikat ja kõhutantsu ning toidud toodi lauda nägude arvu järgi.

Selles restoranis ei saa minna lihtsalt muusikat ja tantsu nautima istudes õhtu otsa näites ühe tassi tee taga vaid kui sa juba kohal olid siis tegid ka restoranile käivet. Vot nii!