Eelmine ja üle-eelmine aasta minu lapsed kuskil lasteaia välisel huviringis ei käinud. Lasteaia sisestesse ringidesse sai neid pandud küll – see ju laisale emale mugav, maksad aga arve ja siis kasvatajad ise korraldavad, teevad ja vaatavad et lapsed õigel ajal õiges ringis oleks.
No see aasta teatas Sahar Marie, et tema tahab minna tantsukooli ja just nimelt teise majja tantsukooli, mitte lasteaia omasse. (Sest teised lapsed käivad teises majas ja temal ka vaja). Ma loomulikult jätsin tantsukooli otsimise üpris viimasele minutile – nagu mul üldse kõigi asjadega kombeks.
Lõpuks tänu tütre korduvatele meeldetuletustele hakkasin tegutsema ja tantsukooli otsima. Valisin lasteaia lähedase kooli välja ja saatsin registreerimise ankeedi. Vastust ei tulnud mitu päeva. Läksin siis uuesti tantsukooli kodukale vaatama ja lugesin, et vabu kohti on kuskil 11-12 aastaste rühmas veel ja sattusin paanikasse, et nüüd olengi tütre tantsukooli saamise võimaluse maha maganud. Ja hakkasin kähku uut otsima.
Leidsin kesklinnas kooli, mille kuumakse ja asukoht ja kõik klappis. Eriti meeldis nende puhul veel see, et kodulehel olid väljas kohe tundide ajad – nii sain juba valikut tehes arvestada, et kas mul töö kõrvalt üldse on füüsiliselt võimalik last sinna viia. Saatsin sooviavalduse ära ja mõne minuti pärast oli leping postkastis ja varsti ka digiallkirjastatud. Mõni päev hiljem sain vastuse ka esimesest tantsukoolist, et Sahar-Marie on gruppi arvestatud. UPS! Aga kuidas ma nüüd ära ütlen? Uurisin lapselt ja tema oli igati valmis käima kahes tantsukoolis.
Nii meil on siis lasteaiavälised tantsutrennid esmaspäeva, teisipäeva, kolmapäeva ja neljapäeva õhtuti. Lisaks sellele toimuvad ringid lasteaias – laps otsustas, et jätkab jalgpalli trennidega (Reedeti)- lihtsalt läks trenni ja mulle tuli vastav arve. Siis tundis ta huvi veel folkloori ja muusika vastu (esmaspäev ja reede) – põhimõtteliselt ma mõtlesin ta panna vaid folkloori aga tema läks esmaspäeval ka muusikatundi ja tõi päeva lõpus mulle ankeedi – kui uurisin, et mis see on, teatas ta lihtsalt: “Sa pead sinna kirjutama”.
Salam-Silverile ei olnud ma mingit trenni sebinud – aga ega teda väga ei huvitanud ka. Aga kuivõrd ta räägib Eestikeelt pudruselt ja omab raskusi lugemisel, sündis otsus ta panna laupäeviti Vanalinna Koolituskeskuses toimuvatesse Eesti keele tugiõppe tundidesse. Silverit tundi viies oli mul kaasas ka Sahar-Marie, sest noh kuhu ma ta üksi ikka jätan? Saanud teada, et samas majas toimuvad ka eelkooli tunnid, oli Mariel kohe neid vaja – sest rühmakaaslane käib ja tema tahab ka juba kooli. Niiet – “mõrv rahakotis” – aga nagu kõigest eelnevast veel vähe oleks, sai Sahar Marie ka laupäevaks eelkooli tundidesse kirja.
Eelmine nädal potsatas minu mailboksi kutse Kunstikooli näidistundi (olin varem sinna päringu teinud Salam-Silveri osas) ja kuna käeline tegevus tahab Salam-Silveril arendamist siis otsustasin temaga sinna tundi minna.
Kunstikooli tund toimus siis täna kell 16.30. Sahar Marie tantsukool algas 16.45. Minul oli tööl koosolek kestusega 16.00-17.00.
Kuidas see kõik kokku jooksis?
No mul oli paar nädalat tagasi juba sarnane asi, et koosolek 16.00-17.00 aga tütar vaja toimetada lasteaiast kella 16.45ks tantsukooli. Õnneks meil on kaugtöö. Lülitusin koosolekule telefonist ja jalutasin klapid peas lasteaeda – sõna anti mulle koosolekul just sel hetkel kui olin lasteaia värava taha jõudnud. Otsisin tuulevaiksema koha ja rääkisin oma jutu ära ning jõudsin õigel ajal lasteaeda ja lapsega tantsukooli.
Tegemist oli nimelt sellise koosolekuga kus osalejatel tuleb kaitsta ja selgitada oma projekte. Ehk siis sõna saab umbes kümneks minutiks ja ülejäänud aeg kuulatakse teiste projekte ning mõeldakse kaasa, esitatakse küsimusi ja täiendatakse.
Niisiis oli minu täna õhtune logistika selline:
- Käivitada telefonist koosolek kell 16.00,
- liikuda kella 16.15ks ühe lapsega lasteaeda.
- Liikuda lasteaiast kahe lapsega kunstikooli kella 16.30ks
- Liikuda kunstikoolist 1 lapsega tantsukooli kella 16.45ks
- Liikuda ilma lasteta tantsukoolist kunstikooli ja lõpetada seal tööpäev.
- Liikuda kunstikoolist ühe lapsega tantsukooli kella 17.50ks
- Liikuda tantsukoolist kahe lapsega koju.
- Punktide 2-4 ajal loota, et sõna ei anta mingil täiesti ebasobival hetkel – näiteks lastega ristmikku ületades või mingis eriti tuulises kohas – nimelt kõik mu liikumised on jalgsi.
Eile tänasele päevale ette mõeldes, jooksis mul juhe korraks kokku ja mõtlesin, et olukorra normaalse lahenemise tõenäosus on suht väike kui mitte võimatu.
Tegelikult on aga nii, et stressirohkes olukorras ei tule alati pähe need kõige lihtsamad lahendused. Täna päeval aga taipasin, et tegelikult ma ju ei pea ju närveerima ja muretsema, et millisel hetkel ma täpselt sõna saan, vaid mul on võimalus see välja uurida.
Võtsin kätte ja kirjutasin koosoleku vedajale, et uurida päevakava. Esinemisjärjekord ei olnud veel paigas aga peale seda kui olin oma olukorra ära seletanud, ta lihtsalt pandi paika mulle sobivalt. Leppisime kokku, et kaitsen oma projekti ära esimesena. Ehk siis napilt enne seda kui pidin lasteaeda jõudma. Nii sain oma osa ära jutustada kodust ja ülejäänud aeg liikumises olles klappidest kuulata teisi. No väga lihtne lahendus ju!
Seega siit ka kõigile teistele julgustuseks – mõni olukord võib stressi situatsioonis tunduda võimatuna aga kui maha rahuneda siis võib selguda, et asjale on väga lihtne lahendus – niiet RELAX!
Päris nii, ei ole, et kaugtöö ja paindlik tööaeg tähendab seda, et kui tahan lõpetan kell 16 päeva ära. Ikkagi kõik mis vaja ära teha, peab tehtud saama ning kui ise võtan tööpäevast pool tunnikest, et lapsi viia ühest kohast teise, siis saavad tööasjad tehtud lihtsalt peale ametlikku tööaja lõppu.
Täna kui olin tütre tantsukooli viinud ja ise tagasi kunstikooli jõudnud lükkasin arvuti uuesti lahti ja toimetasin tööasju edasi. Noh teised normaalsed emad sealsamas kunstikoolis muidugi imetlesid oma laste tegevust. Kunstikooli rahvas ise oli muidugi hästi vahva – nad said kohe aru, et mul mingi kiiks on. Siis kui last neile üle andsin ma ju miskit ei suhelnud – kuulasin klappidest koosolekut ning tagasi olles kui arvutit kotist välja hakkasin sikutama kohe taibati, et ma sinna lapse tööd imetlema ei tulnud vaid pakuti vaikne nurgake töiste toimetuste jätkamiseks – väga tore. Tänud mõistmast! 🙂
Keerulisem saab see kahe huviringi logistika olema kindlasti sel nädalal kui mul endal kooli õppe sessioon on – aga vot selle probleemiga tegelen siis. Kindlasti tuleb siis pähe järgmine lihtne lahendus 🙂
töine hetk kunstikoolis
Väike Nõid tantsukooli Halloweeni peole minemas
Tubli! Miski pole voimatu, kui ise hakkaja olla! Respect. Kuidas aga end laed? Kas laste isa enam ei osale laste elus?
Hei, laste isa ei ela Eestis aga nutiseadmete kaudu ikka suhtlevad – igaõhtused videokõned jne. Paar korda aastas käib neil külas ka aga eks see osalus sel ajal laste elus on pigem niivõrd-kuivõrd.
Liikumine on mul vabam pigem siis kui teda siin ei ole, sest siis võtan lapsed kaenlasse ja lihtsalt lähen. Kui ta siin on siis enne pikemat ära minekut hoopis hakkan mõtlema ja arvestama, et mis ajal ta lapsi näha tahab…
Aga ma arvan, et laengi ennast niimoodi pidevalt ringi joostes – mingi taastuvenergia äkki 🙂